Tag Archives: rant

tere, sügis

hoomamatu 7 kommentaari

Kõigepealt käis Juhanparts valijatega kohtumas. Üks neist oli natuke nohune, see kõige pisem. Või noh, Milaga võrreldes muidugi suurem. ENIHUU. Öösel ärkasin selle peale, et kõrvalvoodist kostus hääli, nagu oleks ühtäkki mu kadunud vanaisa külla tulnud ja võrevoodisse magama otsustanud kolida.

Enter: meganohu.

Täna hommikul ärkasin mina üles ja esimene mõte oli: “Surm. Surmsurmsurm.” Ja mitte see tavapärane “surm-järgneb-kõigele”, vaid see “kui-ma-end-sitemini-tunneksin-siis-ma-oleks-surnud” mõte.

Titt on ikka eriti tatine (ta on enne ka haige olnud, aga seekord kuidagi eriti hullult). Nii megakahju on tast, aga tal paistab siiski märkimisväärselt parem olevat kui mul see olemine. Mina küll päeva jooksul nii palju naeratada ei jõua. A noh, ma VÕIBOLLA naerataks ka, kui ma saaks päev läbi pikali olla, olgu või kõhuli.

Nii et nüüd jätkuvad päevad selles rütmis, et veaks vaid kuidagi-gi tite magamaminekuni välja. Ja siis oleks aega diivanil ajakirja lugeda ja tunda, KUI sitt ikka olla on. Persse, kus ma igatsen praegu aega enne last. Kui sai päriselt haige olla, mitte nii nagu praegu, et saad endale õhtul tund aega haige olemist lubada. Masendav. Aga, nagu Naabrinaine ütleb, õige pea saab keha aru, et siin pole hetkel mõtet mingite haigustega jamada, sest kellelgi pole aega neid põdeda ja haigused teevadki vehkat. Lähevad otsivad endale koha, kus neid paremini hinnata osatakse. Kus neile näiteks teed ja sooja tekki ja naisteajakirju KESET PÄEVA antakse. Kuskile ideaalmaailma.

Igasuguseid pilte ja jutte on kogunenud, aga no kohe üldse pole aega ja/või jaksu midagi korralikult ette võtta. Panen siia hoopis ühe pildi juunikuust, mis on üks nunnumaid meie Soome-reisist. Ja issake, kui VÄIKE mu titt ikka oli!

Kümme asja, mida MITTE öelda noorele emale

hoomamatu 20 kommentaari

On asju, mida igale noorele emale meeldib kuulda. Näiteks: “Issand, su laps on ikka NII armas!” või “Tead, sa näed ikka ülikõhn välja!” või “Soovid sa üht mojitot?”. On aga asju, mida ükski empaatiavõimeline inimene ei peaks noorele emale ütlema, kui ta ei taha lähima pärnapuu maastrebitud juurtega vastu vahtimist saada või talle ei meeldiks mõte sellest, kuidas seesamane ema hiljem kodus lohutamatult nutab, sest ISSAND MA OLEN NII PAKS, kas sa KUULSID, mis ta ütles mulle?!

Siin on nimekiri asjust, mida ma tungivalt soovitan teil noorele emale mitte mainida. Mitte, et meil puuduks huumorimeel või me oleks peast segi, aga… Wait. Mõnedes asjades meil tõesti puudub huumorimeel (pärast nelja kuud/aastat/jne magamata öid) ja no peast segi oleme me niikuinii. Kas te siis ei tea, et koos platsenta ja lapsega väljub meie kehadest VÄHEMALT 20% ajumahust, kui mitte rohkem?

1. (ehmunud hüüatuse saatel) “Mis su kulmudega juhtunud on?!” või “Su soeng on veits… korrast ära.”

Ei tea küll, mis nendega juhtunud saab olla? Nad peavad ninajuurel konspiratiivkoosolekut lihtsalt. Ja mis juustesse puutub, siis esiteks hakkaski täpselt kolme kuu märgi pealt neid lademetes peast kukkuma ja teiseks – juuksuriaeg? Are you fucking kidding me? Ma ei suuda isegi hambaarstiaega leida.

2. (irvitava ja/või mõnitava häälega päeval suvalisel ajal helistades) “Mis, MAGASID või?! Hähähää.”

Ühtpidi sitt, kui ei saa titega koos magada erinevatel põhjustel ja siis, kui sa püüad kasutada iga võimalust, et siiski püüda magada (kui täheseis on õige ja titt teeb ka koostööd), helistab keegi ja peab heaks humoorikalt sinu unist häält kommenteerida… Keegi saab ehk naljast aru, mina küll mitte.

3. (murelikult) “Sa oled kuidagi… väsinud häälega.”

Oh ei! Sugugi mitte! Ma lihtsalt harjutan Kristliku Raadio saatejuhi proovipäevaks.

4. (justkui remargi korras) “Oi, aga beebi X juba selles vanuses…”

Jajah, ma olen kindel, et on miljon beebit, kes ongi selles vanuses juba rääkinud/ülikooli läinud/maratoni jooksnud. Kui nii ongi, siis on kindlasti mul seda huvitav teada, aga iga infokildu saab vähemalt kahtemoodi serveerida. Ka nii, et ma ei tunneks, et mind, mu kasvatust ja mu titte seejuures kritiseeritaks.

5. (käega lüües) “Äh, mis sa MURETSED nii palju. Kohe näha, et esimene laps!”

Kindlasti on mõni naine, kes on lapsest saati tittesid hoidnud, nendega igati tuttav ja talle ei tule miski üllatusena. Good for her. MINA seevastu olen titasid ainult kaugelt näinud ja nad kõik tundusid mulle enne ühe ja sama näoga ning ainus, mis ma neist teadsin, oli see, et söök läheb ühest otsast sisse ja tõenäoliselt tuleb teisest välja. Mul on raske teha nägu, et see on midagi väheolulist, mis mu elus praegu toimub. Nii et stop judging me.

6. (seltskondliku vestluse käigus) “Kas sul piima ikka jätkub?” ja/või “Mida ta sööb?”

“Piima sööb. Ja kapis peaks üks liiter olema, mis siis?”

7. (väljas pidutsedes, käes õlut nähes) “Oot, aga kas sul mitte titt kodus ole…?”

On, ja mis siis? Kas sa arvad, et ma tuleks välja, kui mul poleks tema söögi/heaolu eest hoolt kantud mõneks ajaks? Ja üleüldse, äkki toidan ma pudeliga kogu aeg, mis siis? Kas ma ei võigi välja õlut jooma tulla, lihtsalt sellepärast, et mul titt magab kodus?

8. (põlastavalt) “Kas see on… piim su pluusil?”

On üsna suur õnn, et mul üldse midagi seljas on ja et need asjad umbkaudugi katavad kõik olulised kehaosad, nii et see ümberkaudsetele solvav pole. Ole õnnelik, et ma tulin piimase pluusi, mitte aluspükste, ühe pläta ja dressipluusiga.

9. (hindavalt keha ülevalt alla silmitsedes) “Millal sa siis… uuesti trenni hakkad tegema?” või “Eks see lapsesaamine on jah… Millal siis raseduseelset kaalu oodata on?”

No esiteks juba olen ma raseduseelsest kaalust kilo kergem. See, et number on ikka 20 võrra suurem kui ma tahaks, et ta oleks, ei puutu hetkel asjasse. Mis aga trenni puutub, siis… kaks korda käisin. Proovisin. Isegi ei pahandanud Stromkal joonud bomžide õelate märkuse peale. Aga tead, mis? Mul on päevas 2-3 tundi vaba aega ISEENDA jaoks. Seejuures pole mul jaksu teha muud, kui lesida ja meelt lahutada. Küll ma sinna trenni kah ükskord jõuan. Ausõna.

10. (pärast seda, kui ma kurdan, et ma olen NII väsinud) “No aga mine ja maga siis!”

…

eilsest ummikust

hoomamatu 15 kommentaari

Ma alguses mõtlesin, et see ongi normaalne. No et see on minu see “Dakile niikuinii ei meeldi Tallinn ja ta näeb kõikjal ainult halba” karma. Aga siis ma nüüd sain aega lehti lugeda (mismõttes titt magab juba teist tundi järjest? päeval?!) ja sain aru, et mitte mina pole ainsana pissed off.

Et ka teised on.

Ja no muidugi on alati süüdi kõik teised. Suur näpuga näitamine käib ainult. Keegi ei tunnista, et just tema käest kukkus eile see Tallinna liikluse nimeline pall.

Noh, mina hakkasin eile kella 11 paiku Tartusse sõitma. Sõit oli oluline (täna on arstiaeg), seda ei saanud ära jätta ja kui ma oleks tulnud laupäeval, siis oleksin istunud veeloigus, eks. Nii et pühapäev tundus mõistlik. Mõistliku inimesena, kellel on Traktori peal ka väike inimene ja kes peab üksinda reisides olema valmis ootamatusteks, tsekkisin igaks juhuks enne maanteeinfot ja uudiseid ja sain teada, et tasuks vältida rattaralli pärast Tartu mnt-d ja Ülemiste risti.

Helistasin siis Maanteeinfosse. Et kuidas on kõige parem Tallinnast välja saada. Teadupoolest on kaks põhitrassi linnast välja – Piibe mnt ja Tartu mnt, aga et neile saada, tuleb paratamatult läbida kas Tartu mnt ja/või Ülemiste rist. Maanteeinfo nähvas mulle, et nemad ei tea midagi (kuigi pressiteates teavitas just Maanteeinfo liiklustakistustest), et helistagu ma Tallinna infotelefonile 1345.

Helistasin Tallinna infotelefonile 1345.

“Oi! Aga mina ei tea midagi!” ahastas naine toru otsas. Ma olin selleks ajaks juba Kristiine juures.
“No aga kustkaudu ma lähen? Kas mõistlikum on minna mööda Järvevanat või proovida bussijaama juurest? Kuidas liiklus kinni on? Kuhu on suunatud linnast väljuv liiklus?”
“Aga ma ei tea! Mul on ainult info, et buss 15 ei sõida.”

Lõpuks sai ta ikkagi mingi info, et “Tartu mnt üks sõidusuund on kinni, teine on muudetud kahesuunaliseks”.

“Nii et bussijaama poolt saab ikka välja?”
“No tuleb välja.”

Läksin siis bussijaama poolt. Puudusid suunavad märgid, enne bussijaamahoonet polnud arugi saada, et read kinni lähevad, mis tähendas, et käis hirmus trügimine, et üldse kuskile saada. Kümme meetrit enne ristmikku oli ajutine sõidusuundade märk ja ma sain aru, et paremalt saab sõita otse ja pöörata paremale.

Hakkasin pöörama paremale, suund sees, kui minule ilmus kõrvale METSIKULT kihutav rekkajuht, kes oli ilmselgelt täiega vihane, et pidi ummikus passima. Sellele ma üldse mõelda ei taha, mis oleks olnud siis, kui ma poleks peeglisse vaadanud. Titt istus kõrvalistmel, muide. Sellel kõrvalistmel, mille veok lihtsalt endaga kaasa oleks võtnud, kui ma poleks pidurdanud õigel hetkel.

Reguleerijad suunasid mu aga otse üle risti. Miks ma paremale ei saanud (kui kihutav veok välja jätta, aga ta kihutas ju mööda ära) ma aru ei saanudki, kuigi märk justkui lubas. Tegin esimesel võimalusel tagasipöörde, siis aga ei lastud teha vasakpööret, et üldse Tartu mnt-le saada. Vihastasin, otsustasin välja sõita Järvevana kaudu.

30 minutit hiljem istusin ma sama targalt Järvevana teel ummikus. Selle aja peale oli üles ärganud titt, toiduaeg lähenes ohtlikult. Mis olid mu variandid? Võtta titt toolist, panna rinna otsa, sõita ise niimoodi edasi? Ummikus ju SEISMA polnud võimalik jääda. Või siis oleksin söötnud, kuni seisak ja olnud igal hetkel valmis titte sülest tooli viskama, sõitnud kaks meetrit edasi, uuesti rinna otsa? Tee äärde ju polnud võimalik jääda ja seda, KUI kaua ma veel pean ummikus passima, enne kui ma saan kuhugi jääda, ei olnud teada.

Poolteist tundi hiljem olin õnneks siiski maanteel ja sain kiirteel parklas kinni pidada ja selle toitmise ära teha.

TITT TERVE AEG KARJUS. JA MA EI SAANUD MIDAGI TEHA.

Aga oo, selleks et sinna jõuda…

Ummik liikus edasi viis meetrit, kümme-viisteist minutit seisakut. Kui me LÕPUKS ristmikule jõudsime, suri lihtsalt mingi veoauto välja. Reguleerija, selle asemel, et kiirelt tõsta piirded natuke veoauto ümbert eemale, et teised saaks edasi liikuda, temast mööda sõita (rattureid polnud sel hetkel kuskil), sahmis ja asjatas nagu mingi… isegi mitte loll, vaid täisidioot. Minu eesolevast autost (mina olin sel ajal keset Ülemiste ristmikku ja minu ümber hakkasid tekkima juba teised närvihaiged juhid, kes proovisid igast suunast minust mööda saada, justkui minu ja liiklusmärgi vahele surumine liigutaks kuidagi surnud veoautot) ronis juht välja, uuris asja ja andis meile käemärkidega märku, et pekkis… Ta tegi minu meelest reguleerijale ka soovituse teised autod katkisest mööda suunata, aga ka seda nõuannet ignoreeriti.

TITT KARJUS TERVE AJA.

Lõpuks sai veok liikuma ja sõitis mingisse taskusse ära, ja siis said ka teised liikuma.

Kogu seda asja oleks olnud kergem taluda, kui ma a) poleks olnud üksi, b) titt oleks maganud ja poleks olnud käes ta söögiaeg (ja normaalsetes oludes jõuan ma kahe söögiaja vahepeal Tartusse juba, muide) ja c) oleks olnud võimalus ummikust kõrvale tõmbuda. Kasvõi niipalju, et keegi teine liigutab autot edasi, kuni mina titega jalutan või teda süles hoian. d) kui poleks paistnud päike, sest siis oleks titt ilmselt rahulikult maganud. Ja nagu needusena polnud mul kaasas paksu salli katteks, ikka õhuke.

Aga okei, see eelnev on minu isiklik traagika. Kogu seda liiklusjama oleks aga olnud üleüldse kergem taluda, kui:

  1. Maanteeinfo oleks andnud mulle mingitki infot.
  2. Tallinna infotelefon oleks andnud mulle adekvaatset infot (kasvõi öelnud, et mine Viljandi maantee kaudu).
  3. Reguleerijad oleksid töötanud adekvaatselt probleemide kohese lahendamise suunas.
  4. Väljas oleksid olnud adekvaatsed märgid juba TUNDUVALT enne ummikute tekkimise kohti, et inimesed teaksid, kas ja kuidas reastuda.
  5. Kui maniakaalsed veokijuhid, kes on valmis minust lihtsalt üle sõitma, kui näevad, et mul on suund sees ja ma olen neist EESPOOL, pandaks lihtsalt kinni tahtliku mõrvakatse eest. (Seda asja võiks üldse hakata rakendama maanteede peal sagedamini.)

Kõige tagatipuks sain lõpuks, üheksa-aastase juhistaaži ja uute lubade tähistamiseks ka kiiruseületamise eest trahvi. Sest ma pool teed nutsin, teise poole rääkisin telefoniga ja kuskil seal vahel käis fläšš ära. (90 alas sõitsin nii, et näidik näitas 100, mis tähendab umbes 95 km tunnikiirust umbes. Mitte et see vabandus oleks. Polegi. Ma alati hoian tublilt kinni reeglitest. Mulle meeldivad reeglid. Aga ma lihtsalt unustasin vaadata spidokat ja sattus olema kaamera. Oh well.)

Nii et mis siin seda poslamaslat ikka imestada, eks.

Olgu öeldud, et ülejäänud tee oli titt mõnusalt tubli, magas ja kui ei maganud, siis jutustas minuga, et ma väga kurb ei oleks.

Aga jah, ma kohe tahaks näha, et keegi jälle tuleb ja ütleb, et see kõik on ikka minu enda vaatenurga süü, et Tallinn (a linnavõim) polegi milleski süüdi.

(Ah, ma läksin lihtsalt seda meenutades jälle tigedaks ära. AGA! Nüüd on kirjutamisteraapia tehtud ja ma jätkan oma kokkulappimisega offline.)

Edit: Bahahaa! Parim kommentaar ühe selleteemalise loo alt: “Mul siin plaan korraldada roomamis-päev samas piirkonnas, imikutele. Ma räägin kohe ära, siis teate paari kuu pärast kuidas liigelda.”

Allergy, shut your whore mouth

hoomamatu 5 kommentaari

Palavus on niikuinii talumatu. Ma mõtlesin, et äkki ma sel aastal pääsen sellest ilma üle vingumisest, aga ei pääse. Pealegi tunnen ma moraalset kohustust suvel vinguda, sest KÕIK TEISED vinguvad talvel ja rikuvad minu tuju sellega, kui mina üritan talve nautida. No päriselt – külma vastu saab vähemalt riideid lisada. MIDA PRAEGU TEHA SAAB?! Sittagi. (Tõele au andes naudiks ma talve märksa rohkem, kui meie omavalitsused suudaks tagada puhtad teed.)

See selleks. Palavus on niikuinii talumatu. Mis asja veelgi talumatumaks teeb, on see faking allergia.

Esimese rämeda allergiahoo sain siis, kui olin haiglast mõned päevad kodus olnud. No hakkab pihta, mõtlesin. Ei tea, kas rasedus kaitses mind kuidagi või siis polnud need minul allergiat tekitavad asjad veel õitsema hakanud, igal juhul muidu oli kevade algus täiesti allergiavaba.

Ja nii on see nüüd käinud, kord ära minnes, siis jälle peale tulles ja mul on tunne, et iga korraga läheb aina hullemaks.

Teate seda tunnet, et miski ninas kipitab, et kohe-kohe tuleb aevastus? Vot see ongi see. Ainult et see on KOGU AEG. Aevastad, ei aevasta, nuuskad, nuuskad, ei nuuska, topid rohtu ninna, loputad soolveega – ikka kipitab. KOGU AEG. Silmist vesi lahmab, enamasti ka ninast, vahepeal aevastad nagu mingi loll, siis nuuskad, nuuskad, nuuskad, siis läheb nina kinni ja siis, tagatipuks, HAKKAB NÄGU SÜGELEMA. No ausõna, ma siin vahepeal mõtlesin, et jäängi näost ilma, juunis oli ikka hullumaja, nahka koorus jne.

Kusjuures, rohud ei aita, eriti need lokaalsed. Ma olen kõik käsimüügi allergiaravimid läbi proovinud ja ma vihkan kõiki neid ninaspreisid. Need haisevad vastikult (mitte küll üks, mis lõhnab nagu piparmünt, aga abi pole sellestki, sest see on PULBER!), panevad lõpuks ninast vere jooksma, aga abi ei sittagi. Claritine natuke leevendab, aga see pole imetamise ajal soovitatav.

Kõige hullem on magamapaneku aegu ja see on tavaliselt just aeg, kus ma pean olema vaikselt, liikumatult ja üht titte uinutama. Kujutlege siis piina – laps hakkab pärast nuturallit JUST ära kustuma, tšillib veel veits kätel, vaatad, kuidas silmad vaikselt kinni vajuvad ja siis… pekki! KOHE TULEB AEVASTUS. Käed on kinni, midagi teha ei saa, ainult tahtejõuga surud aevastuse maha… ja siis hakkab nina nagu mahlakask voolama. Käed jätkuvalt kinni, midagi teha ei saa… ja siis hakkab nägu sügelema, nina tahab niikuinii otsast kukkuda… Õudus.

Oh, ma tean, ma tean. On allergikuid, kellel on märksa hullem KOGU AEG. Mul vähemalt vahepeal on kergem (mingil müstilisel põhjusel), vahepeal on päevi, kus ma isegi ära unustan, mida see kõik tähendab. Ja siis tuled hommik, teed silmad lahti ja… hakkab pihta.

Argh!

Tänu sellele olen ma olnud täiesti poolsurnud viimased nädalad. No ja see ilm muidugi ei aita kaasa. Ma ei jaksa kuhugi minna, midagi teha, ja kui jaksangi, siis olen mingis poolteadvusetus olekus ja pean pärast mõtlema, et kurat, kus ma nüüd käisin? Lihtsalt nii üldgeneraalselt sitt on olla.

Tänan tähelepanu eest, nüüd me lähme Rock Rambile ja ma ei suuda autosõitu ära oodata, sest kui Traktoril on üks hea asi, siis see on A/C olemasolu.

heaoluühiskonna mured

hoomamatu 18 kommentaari

“Misasja, teil pole autot või?”

See on nii tavaline küsimus KOGU AEG ja iga kord, kui ma jälle pean seletama, miks meil autot pole, suren ma sisemiselt natuke. Nii et ma küll mõtlesin, et kirjutan kogu sellest autojamast siis, kui see läbi on, pean seda praegu tegema, sest a) ma jälle nii KOHUTAVALT vihastasin ja b) see ei saa KUNAGI läbi.

Nagu te mäletate (või kui ei mäleta, siis kohe saate teada), ostsime me märtsis uue auto. Paar aastat vana Subaru, mis sai hüüdnimeks Möirakaru, sest kohalt läks see nii hästi, et vahepeal jäid rehvid maha.

Kogu seda ilu jagus umbes kaheks nädalaks, kui ma oleksin Tartu-Tallinn maanteel peaaegu surma saanud. Ja siis selgus kohe, et mootor on perses ühe mingi praakjulla pärast ja asi läks parandusse.

6. aprillil ehk kolm kuud ja nädal aega tagasi. Kolm kuud, muide, on veerand aastat.

Mina olen isiklikult alati olnud seda meelt, et ma pigem maksan rohkem, aga ei kaota oma närvirakke. Kuna aga MINA ju polnud tehniliselt see, kes autoga tegeleb, kelle nimel see on ja kes üleüldse asjadest midagi jagab, siis leppisin Abikaasa tehtud otsusega anda auto tuttava juurde parandusse, kes võtab palju vähem tööraha. Ja kuna parandus läks esinduse andmetel maksma kuskil 1000 eurot, siis tundus tööraha kokkuhoid sellel hetkel täiesti asjaliku mõttena.

No läks siis auto parandusse. Auto, mis sai ostetud selleks, et rase naine ei peaks Traktorist sisse-välja ronima, et ta saaks viimased lõpuraseduskuud normaalselt liigelda ringi Tallinna vahel ja Tartu vahel ka. Traktoriga pikka maad ei saa sõita, sest a) see ei püsi teel ja b) see püsib teel 70 tunnikiirusega, mil lükkab sind teelt välja vihane rekkajuht.

Siis jäingi oma hiigelkõhu, jäävallide ja närvidega üksinda siia (Abikaasa oli ju tormil), kuskile liikuda ei saanud. Traktor vist sel hetkel isegi sõitis veel, nii et vähemalt oli lootus haiglast koju saada. Noh, öelgem kohe, et see haiglast kojusaamine Traktoriga oli piinavam kui sünnitus.

Auto – jätkuvalt tuttava juures paranduses. “Osad on tellitud,” ütleb ta, nimetagem teda siis näiteks Tõnniks. “Osad tulevad paari nädalaga,” ütleb ta.

Mai keskel, kui ma jälle üksi olin, kadus Tõnn täiesti. Abikaasa ei tegelenud autoga, vaid tegeles mingi vastuluure või asjaga, ja nii ma siis muudkui pommitasin Tõnni, kes ei võtnud mitte kellegi kõnesid vastu. Lõpuks, ühel kenal päeval, kui kõik söök oli kodus lõppenud, hakkasin Traktoriga poodi sõitma ja avastasin, et  – oh rõõmu! – KAKS rehvi on tühjad, neist üks täiesti. Olgu öeldud, et ühe pidev tühjenemine oli Traktori puhul tavaline. Käiski nii, et esimese asjana tanklasse rehvi pumpama. Pumpasin siis NAGU MINGI LOLL kaks tundi rehve, midagi ei muutunud. Hea, et titt rahulikult toolis sel hetkel magas. Siis tuli Naabrimees, võtsime rehvi ja varurehvi kaasa, veendusime, et mõlemad on ribadeks ja lugesime päeva seitse tundi hiljem lõppenuks.

Siis helistasin Tõnnile, kelle sain imekombel kätte ja kes lubas – oh, jah, auto tuleb! Paari päeva pärast on valmis! Selleks ajaks oli ta meile seda juttu juba iga nädal ajanud.

Ja nii jätkuski. Tõnn lubab, meie ootame, mina kaotan närvi, Abikaasa küsib: “Aga mis MINA teha saan?!”, saame Tõnni kätte, selgub, et tuli vale osa ja/või osad on tollis kinni, ootame veel nädala, sama trall. Vürtsitatud vahepeal sellega, et Tõnn jälle ei võta vastu ja Abikaasa otsib teda mööda linna taga. Mina olin korduvalt valmis politseisse minema, sest raha oli ju dude kätte saanud, auto ka tema käes (väidetavalt) ja tulemust – ei miskit.

Nüüdseks, VEERAND AASTAT hiljem, on selgunud, et esimene omanik (meie oleme kolmandad) oli VIST omapäi mootorit tuuninud ja kõik need korrad, kui on Jaapanist osa tellitud, ei ole see vastanud mõõtudele, sest keegi tarkpea ongi pannud teistsuguse osa mootorisse. Osa, mida väidetavalt ei saagi mujalt kui esinduse kaudu. (Tuletan meelde, et esindus peaks siin loos olema see paha, kes võtab ilget pappi ja mida tuleks vältida.) Nii et VIST oligi nii, et Tõnn, kelle klienditeenindusoskused jätavad kahtlemata soovida, oligi tellinud omateada koguaeg õiget osa, aga õige osa ei saanudki tulla.

Ma olen vähestele inimestele nii pikalt ja pidevalt halba soovinud, kui sellele va Tõnnile. Ma ausalt olen valmis tal näo üles taguma, ta kallale koerad ässitama ja ta laiba põlema pistma õpetuseks teistele “automehhaanikutele”. Kurat, ma olen liiga vihane praegu, et aru saada, kas mehhaanik on ühe või kahe h-ga.

Eriti marru ajab see, et see auto sai ostetud JUST sel põhjusel – et MUL oleks kergem oma kõhu ja Tallinna superjääteedega ja et peamiselt oleks mul kergem lapsega. Sest meil ei ole siin jalutuskäigu kaugusel (alguses kirjutasin “jalutuskaugu käigusel”) ühtki normaalset poodi ega muud eluks hädavajalikku asutust. Ja nagu ma olen kirjeldanud, siis ühistransport on siinpool linnaotsas peamiselt selleks, et seal saaks juua ja magada. No okei, ma saan aru, et ma VÕIKSIN küll kasutada ühistransporti nagu sajad teised inimesed, kes seda (ka tittedega) pidevalt teevad, aga ma ei taha. Ei taha!

Vahepeal pakkus Tõnn mingit asendusautot (mis kah lagunes igast otsast), siis aitas isa hädast välja oma autoga, aga selle küsis ta nüüd tagasi, sest naine jäi puhkusele ja mingil põhjusel ei saa tema oma autot sel ajal kasutada. No okei, ma saan kah sellest aru, sest mul on kah praegu siuke tunne – et miks MINA ei saa OMA (mehe) autoga sõita, kui auto on ometi olemas?!

Nüüd siis läbi suure häda* saab ajutiseks kasutamiseks tagasi mehevennale laenatud Traktori, mis natuke teeb mu elu lihtsamaks, no peamiselt sellepärast, et saab jälle poes käia ja teinekord isegi vajadusel apteeki sõita. Titega. Päeval. Jah, muidugi, ma saaksin ju õhtul minna poodi, kui titt magab ja/või Abikaasa on kodus, aga no andke andeks, need on mu päeva AINSAD vabad tunnid, mida ma niigi sisustan tavaliselt toidutegemise või pesupesemisega ja ülejäänud aja kurdan internetis oma rasket elu. Mul pole mingit HUVI hakata rändama trollide ja bussidega mööda ilma ringi, lihtsalt selleks, et saada päts saiba.

Sest MIKS ma ei saa autoga sõita, kui auto on ju ometi olemas!? MISMÕTTES ei suudeta esimese või äärmisel juhul teise korraga tellida ära õige osa ja/või teha KOHE järeldused, et Tõnn on ebaadekvaatne seda autot parandama ja tellida kohast, kust tuleb kindlasti õige asi? Ma saan aru küll, et SEL HETKEL me ju uskusime temast parimat ja iga kord oli lootus, et see on viimane jama, aga no mingil hetkel peab KEEGI (soovitavalt Abikaasa või SAS Red Troops) midagi tegema ja see vend võiks saada füüsilise noomituse või VÄHEMALT võiks liikumatu auto saada liigutatud kohta, kus keegi päriselt teda parandaks**.

Peamiselt ei ärritagi mind kogu see poevärk, see on täitsa lahendatav. Mind ärritab see, et ma olen aheldatud selle plekk-kasti külge, mille kolme kilomeetri raadiuses, mille ma olen titega valmis päeval kõndima (sest ta ju ei maga vankris enam ja söögiaegade vahepeale peaks käik mahtuma, ehk kaks tundi on selleks), asuvad massaažisalong, kaks tööliskohvikut, kulinaariakauplus, kus müüakse saiakesi, arvutiremonditöökoda ja sadatuhat kioski, kus müüakse Ace’i ja sidemeid, aga mitte näiteks ajalehti. Rääkimata sellest, et reaalselt ei saagi ma nii kaugele jalutada (Selver on ka vist mingi kolm pool kilti meist), sest kui titt hakkab nutma, siis ma ju ei saa enne edasi minna, kui ta on maha rahunenud ja kui keegi on näinud, kuidas kihutavad siinkandis need sajad rekkad, mis seda tänavat mõõdavad, siis MINA KA EI MAGAKS, olgugi ma vankris.

Ja mind ärritab, et ma ei saagi siit kuhugi. Näiteks on üks kooliaegne parim sõbrants üle kolme aasta Eestis (loe: Tartus) ja ma EI SAA minna temaga kohtuma. Või näiteks Saaremaal oodatakse meid pikisilmi, aga ma EI SAA minna sinna. Rääkimata folgist ja rambist ja sibulateest ja ÜLEÜLDSE POLE MA JÕUDNUD SEL AASTAL ISEGI UJUMA. Nii et mis rõõm on mul lõpuks sellest autost, kui see jõuludeks korda saab? Suvi on igal juhul perses ja neid närvirakke ja röövitud kodurahu ei anna ju mitte keegi tagasi.

Nii et jah. MEIL POLE IKKA VEEL AUTOT. Please stop asking. Ja kui keegi teab viisi, kuidas sõidukeis sageli mittemagava titega reisida kõikjale (soovitavalt kahe tunniga, sest ma olen juba kirjutanud oma vastumeelsusest avalikus kohas imetamise suhtes), siis palun sellest lahkesti teada anda.

Pfft.

—

*Sest ka tema jäi oma tööautost ilma ja mäletatavasti olin mina ju tema vana auto roolis, kui see ribadeks sõideti, nii et mõneti on täitsa aus, et ta nüüd meie (vanaga) sõidab.

**Oeh, mul on tunne, et ma pean koguaeg ette ja taha vabandama oma blogis, et keegi jumala eest valesti aru ei saaks või et ei tekiks seda sarjab-selja-taga-efekti. Jah, Abikaasa on jõudumööda (ta oli siiski kuu või poolteist järjest metsas praktiliselt) asjaga tegelenud ja erinevalt minust, kelle tuttav Tõnn EI ole, suhtleb tema siiski Tõnniga mõnevõrra poliitiliselt korrektsemalt. Erinevalt minust, kes on juba viis erinevat mõrvastsenaariumi valmis mõelnud. Abikaasa nimelt arvab, et mõrv ei lahendaks midagi. I BEG TO DIFFER.

 

ving ja hala

hoomamatu 18 kommentaari

Ma ei tea, mis jõuvarude najal ma senini liikusin, aga paistab, et need hakkavad vaikselt ammenduma. Kas need olid hormoonid? Üleväsimuse deliirium? Armumise jõud? Kevad veres vemmeldamas? Või hoopis maaniaperioodi lainehari? Võimalik, et kõik koos. Igal juhul nüüd ma tunnen, et vaikselt hakkab laineharjalt allasõit ja mõneti ma ei karda seda, see on ju normaalne, et tõusud vahelduvad mõõnadega. Teisalt ma tean ennast ka ja ma kardan, et mõõn võib arvestades asjaolusid kujuneda… mittemeeldivaks.

Eriti väsinud olen ma sellest, et ma olen kaugel kõigest tuttavast ja heast. Ma lausa tunnen, et mind füüsiliselt ärritab see, et ma olen (faking) Tallinnas ja et ema ja õde on vastavalt Tartus ja Saaremaal. Sealjuures ei tuleks sellest valesti aru saada – ma ei taha sugugi kellegagi 24/7 koos olla (peale Põrnika muidugi, kuigi ka temast võiks vabalt võtta tunnikese puhkust (et siis igatsusse ja süütundesse ära surra)). Ma lihtsalt tahaks, et mul oleks VÕIMALUS näiteks oma päevasel jalutuskäigul oma ema juurest läbi astuda ja tuttavat sõbralikku nägu näha. Ma ei taha veel vähem, et ma peaks pidevalt tundma seda pilku kuklas, mis tuleb mehe pere poolt, kes ootab ja loodab, et ma kutsun külla või appi või. Ja kui ma seda ei tee, siis olen ma justkui halb inimene.

Naljakas on see, et KÕIK ütlesid: jajah, oota vaid, kui laps on käes, hakkad sa tänulik olema, et mehe peregi samas linnas elab. Et küll sa näed, kui hea on, kui keegi appi tuleb. Ma olin siis juba skeptiline, aga kuna mul polnud õrna aimugi, mis tunne on olla lapse ema, siis ei hakanud ma vaidlema ja jätsin avatuks võimaluse, et võibolla tõesti ei oleks mul midagi selle vastu, kui näiteks ämm esimestel nädalatel, kui mees metsas, siin aega veedaks. Aga nüüd ma tean, mis tunne on lapse ema (üllatuslikult ei erine eriliselt sellest tundest, mis on olla mina) ja nüüd ajab see mõte mind imestama. Et kas lapsesaamine peaks siis TOTAALSELT mu iseloomuomadusi muutma?! Kuigi mulle VÄGA meeldis, et mu oma ema siin oli viis päeva, võttis seegi omajagu harjumist, sest ma lihtsalt olen selline friik, kellele meeldib oma kodus ise majandada. Ja kui ema läks ära, nutsin ma lahinal, aga sellegipoolest on hullult hea kahekesi siin omas mullis elada. Ma tõesti, TÕESTI ei taha siia mitte kedagi majandama. Ma tahaks ainult, et mu mehel oleks normaalne töö ja et ta tuleks pärast seda õhtuti koju ja õhtustel jonnituuridel oleks keegi, kes moraalseks toeks oleks. Seda ei saa teha keegi peale Abikaasa, tegelikult. Või (mu oma) ema. Aga peamiselt siiski Abikaasa.

Oodata on veel reedeni.

Ma ei saa ikka aru, mis täpselt see peaks tähendama, et ma peaks olema rahul, kui teised inimesed mu kodus majandavad. Või on “abis”. Esiteks olen ma väga spetsiifiline, ma ei KANNATA, kui keegi mu asju näpib. Mulle ei meeldi väga kellegi teise tehtud toidud peale enda omade. Ja ma tunnen end äärmiselt ebamugavalt, kui keegi mu kodus end koduselt tunneb. Absoluutselt ei kannata ma aga seda, kui keegi tagaselga mu kodus majandab. Kui ma veel isa korteris elasin, siis ajas mind isegi see mõte närvi, et isa seal ilma minu juuresolekuta ringi asjatab. Mu elu ja hing võib olla internetti laiali laotatud, aga hoidku jumal, kui keegi mu mustapesukasti avama hakkab!

Lisaks olen ma nende paari nädala jooksul selgelt näinud, et IGAÜHEL (kellelegi konkreetselt vihjamata, vaid nii üldiselt) on oma seisukoht, kuidas last peaks kasvatama, hoidma, temaga ringi käima kui ta nutab, kui tihti süüa andma jne ning mulle üldse ei meeldi, et võõrad inimesed oma kasvatusseisukohti minu lapse peal hakkavad katsetama. Mul on tekkinud paar inimest, kelle arvamusi ma austan ja kellelt nõu küsin (kui selle järele vajadust tunnen), siis ülejäänute puhul ma olen võtnud vaikiva ja naeratava seisukoha. Ja olnud valmis iga hetk käratama, kui üle piiri peaks mindama: “See on MINU laps!” Ma ei taha seejuures muidugi absoluutselt väita, et ma teaks kõige vähematki, kuidas lapsi kasvatada, aga ma tean ju natuke juba, milline on MINU laps. Ehk siis ma tean, mis teda rahustab, ma tean, millal on vaja tal magama minna, ma tean, palju ta sööb ja ma tean, et lutti ma talle veel ei anna. See, et keegi teine sellega nõus ei ole – tough luck.

Nüüd võib jääda mulje, et siin pole muud olnud, kui ainult üks nõuandevool uksest ja aknast. Ei, sugugi mitte. Õnneks suudavad kõik hoida aupaklikku distantsi ja ju ma ise annan ka tõrjuvaid signaale välja. Aga ma lihtsalt TUNNEN, et oodatakse, et ma hullult bondiks Tallinna-suguvõsaga ja ma ei suuda end selleks sundida. Asi pole selles, et nad ei oleks toredad inimesed, nad on toredad inimesed. Lihtsalt mina ei oska veel harjuda mõttega, et see polegi ainult minu laps ja et on inimesi, kel on veel temale (justkui) õigusi. Pealegi tunnen ma end tõesti vaid siis mugavalt, kui jätan lapse üksinda Abikaasa või emaga (ja ilmselt ka Naabrinaisega) ja hoolimata sellest, kui toredateks, kompetentseteks või suurepärasteks inimesteks ma teisi ka ei peaks, ma lihtsalt ei taha (veel?) oma last kellegi teise hoolde jätta. Kas ma peaksin tahtma? Kas see teeb minust nüüd halva inimese? Kanaema?

Nii et kui ma vingun, et mul on kopp ees üksinda olemisest, ei tähenda see sugugi, et ma oleks abipalumisinvaliid või liiga uhke, et tunnistada, et ämm või äi või keegi võiks appi tulla näiteks. Sest esiteks ma ei saagi üldse aru, millist “abi” saaks kõrvalised isikud pakkuda? Ma saan ju KÕIGEGA ise hakkama. Isegi vankri vedamisega trepist. Ja see ei ole mingi suur vaev, see on igapäevaelu. Mul ei ole veel tekkinud momenti, et ma ei saaks minna duši alla või vetsu või jääks söömata, sest Põrnik jonnib tõesti väga vähe (ilmselt, võrreldes, ma ju ei tea tegelt, aga no ühesõnaga, mu elu ei seisa sugugi). Ma lihtsalt igatsen, et ma saaks õhtuti kaissu ja et ma saaks vahepeal oma ema kallistada (nüüd rohkem kui kunagi varem). Ja selle juures ei saa ju keegi mind aidata. Ja külalised, noh, tekitavad tegelikult praeguses faasis ainult lisastressi.

Ma ei arvanud kunagi, et ma hakkan oma last üles kasvatama Tallinnas. Või õigemini ei arvanud ma kunagi, et ma olen sellel ajal, kui laps on vastsündinu, Tallinnas, ilma oma tugisüsteemi, tuttavate tänavanurkade ja kodupoeta (tegelikult tahtsin ma kirjutada kodubaarita). Ma ei osanud selleks valmistuda ja kuigi igapäevaelu on täiesti hakkamasaadav ja talutav, siis see emotsionaalne pinge, millele annavad kaasa kodukaugus, nähtamatu surve Tallinna-suguvõsa poolt ja Abikaasa ajutine eemalolek, see on vaikselt kriitilise piirini kuhjunud. Ja sinna ei saa ka keegi midagi teha ja keegi pole selles süüdi.

Lisaks läks Traktoril esirehv katki ja tänane “jalutuskäik” nägi välja nii. Kõigepealt väntasin ma tund (!) aega rehvi pumbata, no et saaks kasvõi niipalju, et tanklasse sõita (ma ei hakka MAINIMAGI, et Tartus poleks tankla iial viie kiltsi kaugusel asunud, kus pumbata). Põrnikas magas rahulikult autos. Siis tuli Naabrimees ja me jamasime teise tunni, et rehvi alt kätte saada. Õigemini tema jamas, mina istusin äärekivil ja olin vihane. Siis avastasime, et tagavararehv on ka tühi ja lisaks sobib vaid teisele poole. Siis saime lõpuks rehvi alt kätte ja käisime tanklas ja poes ja selgus, et mõlemad rehvid on neljast-viiest kohast täiesti puru. Põrnikas ikka magas, nüüd juba Naabrimehe autos. Siis ei saanud rehvi kuidagi alla tagasi, Naabrimees rassis ja sai tugevaks ja kauniks selle käigus, mina ikka istusin äärekivil ja olin vihane. Ahjaa, vahepeal käisin üleval ja otsustasin prügi alla tuua ning sel hetkel, kui ma kotti põrandalt võtma hakkasin, lagunes selle põhi lihtsalt ära.

Korjasin prügi uude kotti ja ka selle põhi lagunes ära.

Lõpuks helistasin ma ilgelt vihasena meie autoparanduskutile, kelle käes on juba poolteist kuud Möirakaru (“Kaks nädalat läheb parandusega!”), sõimasin viisakalt näo täis ja autot lubati teisipäevaks (nagu juba iga nädal lubatakse mingiks päevaks, aga seda kunagi ei juhtu). No kui see ime peaks juhtuma siis ma sõidan Tartusse kiirelt nagu peerukera ja olen kiiremini Undergroundis, kui te jõuate öelda “sitt päev”.

Homme on parem päev, onju?

41+5

hoomamatu 20 kommentaari

Kui ma rasedaks jäin, olin valmis kõiksugusteks asjadeks. Ma olin valmis selleks, et mu kõht venib hiiglaslikuks. Ma olin valmis selleks, et kaalunumber, mis mulle lõpuks vastu vaatab, ajab mind nutma. Ma olin valmis iivelduseks (seda ei tulnud), veidrateks isudeks (seda ka ei tulnud), unetuseks (tuli), kõrvetisteks (ei tulnud peale ühte korda), hemorroidideks (ei tulnud), tujukõikumisteks (aga need olid juba enne), veidrateks valudeks (kohati) ja muuks.

Ma ei olnud valmis selleks, et ma ei saa liikuda, sest nii valus on, ma ei olnud valmis selleks surveks, mida ümbritsevad avaldavad (õigemini ei osanud ma aimata, et nüüd järsku olen ma kõigi oma ja kõigil on justkui õigus mu elule), ma ei olnud valmis selleks, et ma ei saa hingata ja ma ei olnud valmis selleks, et sünnitust ei tule.

Ma arvasin, et see kõik lõppeb pigem varem kui hiljem (arvestades, et ma ise tulin varem). Ma ei osanud ai-ma-ta-giii, kui frustreeriv võib olla näha kuupäevi aina mööda minemas ja… ikka midagi ei toimu.

Ma mõistan hetkel vist väga hästi, miks öeldakse, et naised, kelle sünnitus lõppeb keisriga, on palju suuremas ohus sünnitusjärgseks depressiooniks. Ma mõistan, mis tunne see on, et sa oled justkui feilinud. Et su keha, mis peaks OSKAMA sünnitada, seda ei oska. Sest mul on just praegu selline tunne – et mu keha on mind alt vedanud, et ma olen feilinud nii lihtsas asjas, nagu seda on sünnitus(e algamine).

Ametliku kuupäeva järgi on praegu 41+5 nädalat rasedust ja mu Tartu-arst ütles mulle, et 28nda paiku hakkame juba esilekutsumisele mõtlema. Aga kuna ma enam Tartus ei ole, siis Pelgu-arst, kelle juurde ma 15ndal läksin, võttis kuupäevaks hoopis ultraheli pandud 22.04 ja tema kalkulatsioonide kohaselt on mul praegu alles (ALLES, hah!) 40+4 rasedusnädalat.

Niisiis, ülekantuks loetakse last siis, kui täis on tiksunud 42 nädalat ja lapsed sünnivadki 38-42 nädalal. Ehk siis RATSIONAALSELT võttes ei ole veel põhjust muretsemiseks. Üldse. Aga tunnetetasandil olen ma täiesti lootuse kaotanud. Mõlemad mu raseduskaksikud, kellel oli minust hilisem tähtaeg, on praeguseks emaks saanud, mõlemad juba üle nädala aja tagasi. Ja mina ikka veel istun siin ja olen õnnetu.

Arst teatas ka, et esilekutsumisele hakkame me alles MÕTLEMA pärast 4ndat, mis tähendab, et mul on veel nädal aega jäänud oodata, kui mitte rohkem. Ma uurisin eile palju esilekutsumise kohta (sest see on ju kõige targem, mida mures rase saab teha, pöörduda foorumite poole, eks) ja ma saan aru, miks nad sellega ei kiirusta. Esilekutsumisel on omad riskid. Aga ma lugesin ka ülekandmise kohta ja ka sellel on omad riskid. Muidugi ei ole ma pädev meditsiinilisi riske hindama, aga see on ko-hu-ta-valt frustreeriv.

Niisiis võib ees oodata veel kaks kolmapäeva (lisaks juba olnud kahele), kus me Naabrinaise ja Naabrimehega teeme Sünnituse Esilekutsumise Õhtu (sisaldab šampust ja ananassi ja palju irvitamist) ja kuigi mulle meeldivad traditsioonid – this is getting ridiculous!

Õudne on see, et täiesti konkreetselt on VÕIMATU, et minu sisse mahuks rohkem last kui seal juba praegu on. Ses suhtes, et kui ta liigutab, siis see ei ole enam see tore põmmutamine, vaid räme lammutamine, mis võiks võistelda parimate õudusfilmidega, kus parasiit peremeesorganismist läbi kõhunaha välja end pressib. Ma ausalt imestan, et mu nahk veel rebenenud pole. Lisaks olen ma kohutavalt väsinud ja kuigi ma tean, et õige väsimus alles ALGAB, ootan ma pikisilmi seda, et mu keha võiks juba taastuma hakata ja et ma ei tunneks end KOGU FRIIKING AEG nii kohutavalt. Ma ei saa hingata. Mul puusad ja selg valutavad IGAS asendis. Kui ma kogemata jään selili ja hakkan lämbuma, siis tunnen ma end nagu see kilpkonn, ainult et mul pole kedagi, kes mind ümber aitaks pöörata.

Ja midagi ei toimu. Nothing. Nada. Ei mingeid valusid (seal kus nad peaks olema), ei mingeid märke sellest, et mu keha üldse valmistuks sünnituseks kuidagi-gi. Mu keha on jõudnud ilmselt järeldusele, et ilgelt fun on igavesti sellesse seisu jääda. Või siis on mu emakas vigane ja oskab lapsi ainult ehitada, mitte neid väljapoole hakata suunama.

Väljas on kaunis kevad ja ma ei saa seda nautida. Väljas hakkab grilli- ja tšillihooaeg ja ma ei saa seda nautida. Väljas on kõiksugu huvitavaid üritusi, millele ma pean pidevalt ära ütlema (Aron friking Flam tuleb Comedy Estoniale!), sest esiteks pole mul tuju kuhugi minna, teiseks on mul vaja spetsiifilisi tingimusi, et end üldse kuskil hästi tunda (kandetool oleks soovitatav) ja kolmandaks ei julge ma eriti kuhugi ronida, sest mis siis, kui see vetenali, mida igas filmis näeb, päriselt tõeks osutub?

Rääkimata sellest, et ma olen Põrnika heaolu pärast mures. Kõige tobedam asi, mida selles olukorras öelda saab – ju ta siis tunneb end seal nii hästi, et ei taha välja tulla. See on BS. Ta ei saa seal end hästi tunda. Ja isegi KTG tegi mind täna murelikuks (aga mitte arsti). Lisaks peab talle väga halvasti mõjuma ka minu pidev stressisolek, aga ma ei oska seda kuidagi eemale ka tõrjuda.

Ühesõnaga, ma pole veel emaks saanudki, aga juba feilin emaks olemises. Ma arvasin, et see võtab vähemalt mõned ajad aega.

Aga mis siin ikka. Lähme vastu järgmisele nädalale ja loodame, et maikuu JOOKSUL saab ikka asjaga ühele poole ja et kõik lõppeb õnnelikult (kuigi mida aeg edasi, seda rohkem hakkavad tõenäosusprotsendid meie vastu töötama).

Vahepeal joon šampust ja söön ananassi ja katsun mitte hulluda.

vabastus

hoomamatu 18 kommentaari

Ma olen närvidehunnik. Stressipall. Kogum ärevust ja erutust ja frustratsiooni.

Õudselt raske on ümbritsevatele inimestele praegust olukorda selgeks teha. Ma vihkan, et mu telefon pidevalt heliseb ja ma tunnen end süüdi, et ma neid kõnesid ignoreerin. Sest mul on tunne, et ma ei suuda enne inimestega normaalselt suhelda või üldse mingil muul teemal rääkida, kui see aeg on mööda saanud. (Siis on mul muidugi uus vabandus, miks ma ei suuda suhelda, aga no vähemalt siis ma ehk ei pea nii hullult end süüdi tundma selle pärast või vähemalt pole selleks aega.)

Ja ma tean ju, et helistatakse ainult sellepärast, et teada saada: noh, kas on uudiseid! Täiesti jaburalt eeldades, nagu ma EI annaks sellest kohe teada, kui ON uudiseid. See on nii kohutavalt kurnav ja ajab närvi ja ma arvan – või tunnen – et esimest, ehk isegi ainukest korda elus on mul ÕIGUS nõuda seda, et mind ometi rahule jäetaks! Palun, ärge helistage mulle! Ma ju lubasin, et annan teada, ju ma ka siis leian selle hetke, et anda teada!

Eriti jabur on see, et töötab loogika – kui ei võta vastu, siis, kurat, äkki sünnitab! Järelikult helistame mõne tunni pärast uuesti, sest… Ma ei teagi, mis mõeldakse. Sest et siis äkki, kui ta juba sünnitab, võtab ta vastu? Yeah, right.

Ma olen eluaeg olnud üsna telefonivastane (ja sellest ka korduvalt kirjutanud), aga seekord ma tõesti ei suuda ja ei taha suhelda kellegagi peale õe, ema, Naabrinaise ja Abikaasa ja mind vihastab kohutavalt, et ma pean sellepärast üldse muretsema ja end süüdi tundma.

Seejuures olen ma jätkuvalt muudeks asjadeks (töö, käsikiri, muud elu (oh, kas on veel muu elu? hämmastav, et kusagil on muu elu!)) meilitsi kättesaadav ja reageerin tavapäraselt. (Ainult üks kiri on hetkel vastamata.)

Teine asi, mis mind kohutavalt vihastab, on see, et arvatakse, et ma olen järsku muutunud invaliidiks. Ma saan aru, et inimesed muretsevad ja samas ma ka ei saa aru, miks nad muretsevad. Ses mõttes, et ma ju annaks teada, kui midagi oleks viltu või mul oleks abi vaja. Kui ma aga sain kaks kuud tagasi ise poes käidud, siis saan ma ka praegu ise poes käidud, nii et miks peaks järsku eeldama, et ma olen teovõimetu ja mulle igal hetkel abi pakkuma? Või on see lihtsalt vabandus, et helistada ja kuulda, et kas on uudiseid – aga teha seda abi pakkumise varjus? See on jõle solvav, tegelikult, et arvatakse, et ma ei saa iseendaga enam hakkama. Ma olen rase, mitte teovõimetu! Ning asjad, mis tekitavad vaeva, on sellised, mille juures mind eriti ei saa aidata. Teised ei saa minu eest sokke jalga panna või voodis külge keerata või, noh, hingata.

Ma nii hullult katsun olla mõistev selle muretsemise suhtes, aga ühe korragi tahaks, et minu suhtes oldaks ka mõistvad. Ma tahan olla praegu üksi ja ma ei taha pidevalt ette kanda. Sest mind ärritab samamoodi, et midagi ei toimu, ilmselt rohkem kui kedagi teist, sest TEISED EI ELA MINU KEHAS. Ja iga kord, kui ma pean tegema head nägu ja viisakalt vastama, et “no ikka muutusteta läheb”, siis see ajab mind närvi ja tekitab veel rohkem frustratsiooni, mida ma ei vaja hetkel oma ellu juurde.

Ja ma ei oska seda kuidagi viisakalt serveerida ja pole isegi Abikaasat, kes oleks kogu selle välismaailma pideva ründe suhtes puhvriks. Välja telefoni ju ometi lülitada ei saa, sest siis läheks ammugi kõik paanikasse.

Aga head on ka. Mulle meeldib, et ma saan veel viimaseid asju lõpetada. Praegu on veel üks asi pooleli ja ma tean, et mul on aega seda lõpetada, sest noh, ma olen ju igavesti rase. Ja tegelikult on tore see üksioleku, pooleldi mediteerimise ja vaikselt kulgemise aeg, sest ma ju tean, et varsti igatsen ma seda aega taga. Ja mulle isegi meeldib, et Abikaasat praegu pole, sest üksi olla on kuidagi mõnus ja vabastav ning ta ei pea pidevalt taluma frustreerunud kümnendat kuud raseda naise vihapahvakuid.

Lisaks see ootus. Õudselt põnev on, et ei tea, mis saama hakkab. Kuidas saama hakkab. Millega kõik algab. Sest sünnituse juures on ju fantastiline see, et see on absoluutselt igaühel erinev. Ja algus on erinev. Võib alata valudega, võib alata vetega, ei pruugi üldse alata valude või vetega. (Näete, jah, kuidas ma praegu väldin sõna limakork?) Vahepeal mind kummitavad pildid sellest, et ma ei saagi aru, kuidas kõik algab ja sünnitan siiasamma diivanile. Aga peamiselt ma ei kujuta midagi ette, peamiselt ma lihtsalt ootan. Ja tegelikult on see kõik ikka päris äge.

Ainult et, jah, kuidagi tahaks osata ülejäänud maailmale selgeks teha, et gimme some space. Minu puudumine maailmast nädalaks või kaheks võiks olla võimalik. Keegi võiks mulle vabastuse kirjutada, nagu kooliajal.

Kallis maailm,

palun Dagmar vabastada kõikidest sotsiaalsetest kohustustest ja telefoniga kõnelemisest (eriti küsimustele “Noh, kas on uudiseid?” vastamisest) kuni sünnituseni. Siis saame esitada juba arstliku tõendi. Lubame pühalikult sünnitusest teada anda (because hiding that baby would be difficult). Ahjaa, ja palun ühtlasti vabastada Dagmar ka kehalisest kasvatusest ja sellest jõledast troll-face’i nägemisest, mida praegusel ajal meme-lehekülgedel huumoriks peetakse.

Alla kirjutanud,

yours trulee

poslamasla

hoomamatu 8 kommentaari

Võrokad või keegi ütlevad poslamasla vist pohlamoosi kohta. Ma üritasin guugeldada kiirelt, et teada saada, kas oli nii, aga ei leidnud midagi asjalikku ja aju on väsinud, teeme nii, et see pole oluline, kes mida täpselt nimetab kuidas. Oluline on see antud kontekstis, et mina olen viimasel ajal oma masendust niimoodi nimetama hakanud. Et kui tõmban hinge ja mõtlen, et mis kurat nüüd toimub, siis tuleb pähe ainult üks sõna: poslamasla. Faking poslamasla.

Ehk et mul õnnestus siis kaks nädalat uue autoga eile Tartust tulles tee peale jääda. Lihtsalt möödasõidul suri mootor välja ja napilt sain veel rekka eest tee äärde pöörata, et veenduda: jap, kõik. On seda mul ju nüüd siis kõikide meie autodega juhtunud ja mind ausalt öeldes ei pane enam see mind jälitav tehnika-ebaõnn imestama. LOOMULIKULT ostan ma uue arvuti ja see keeldub kuu aja pärast normaalselt töötamast (ja parandus läheb 100 euri maksma). LOOMULIKULT ostan ma uue välise kõvaketta ja see keeldub kuu aja pärast töötamast. LOOMULIKULT ostame me uue auto ja ma jään sellega tee peale. Autoga, mis peaks olema tehniliselt nii vinks-vonks korras, et ainult all nurru lööma. LOOMULIKULT.

LOOMULIKULT ei ole kedagi nii kiirelt järele võimalik kutsuda ja LOOMULIKULT maksab puksiirteenus 100 euri. Eile jõudsin veel selle pärast poslamaslatada, kui täna selgus, palju parandus maksma läheb – tuhat eurot vähemalt… LOOMULIKULT ei saanud ju juhtuda midagi lihtsat, nagu küünlad või elektroonika, LOOMULIKULT pidi ikka minema mootoririhm (või õigemini selle mingi võll, aga sama teeb välja). LOOMULIKULT nädal aega enne sünnitust, LOOMULIKULT sel nädalal, kui mul on iga päev vaja olla sajas erinevas kohas üle kogu Tallinna linna ja LOOMULIKULT sel nädalal, kui ma peaks oma käsikirja valmis saama ja üle andma. LOOMULIKULT.

Järjekordselt võiks keegi tarkpea ära märkida, et noh, said nüüd – elu otsustaski sinu eest, et pead Tallinnas sünnitama. Ainult et… jah, kui 16ndaks pole Põrnikas end tulema sättinud (see on ametlik tähtaeg ja nagu ma aru sain, siis pärast seda antakse stardipauk muretsemiseks, kuigi UH pakkus tähtajaks 22, mida ma ise senini olin arvestanud), siis on 18.-19. mul vaja olla Tartus, kus tehakse UH ja muud uuringud, mis peaks siis määrama edasise sündmuste käigu – et kui suur ta on, millal peaks hakkama esile kutsuma, kas temaga on kõik korras või ta tunneb end hästi jne. Ja nagu ma juba kaks nädalat tagasi veendusin – ühistransport ei ole enam selles faasis minu jaoks. Isegi autoga on kohati täielik piin seda maad läbida. Aga noh, eks muretseme selle pärast siis, kui asi käes on. Praegu tuleb muretseda hoopis selle üle, kuidas saaks poodi ja sealt tagasi, kui mu maksimaalne kõndimisulatus on hetkel kümme minutit, enne kui kõht rõvedalt krampi läheb.

Ah, küll ma saan hakkama, olen ju alati saanud ja ma olen harjunud üksi hakkama saama. Lihtsalt endast on jälle nii kuradi hale, et miks peavad siis kõik need asjad ometi juhtuma JUST PRAEGU ja just minuga. Või noh, ega ma selle üle ei imesta, et miks nad minuga juhtuvad – karmavõlg ja kõik muu kaunis ilmselt annab praegu endast märku. Ei tea, kas peaks minema kirikusse või kuhugi küünlaid panema? Et sorry kõik inimesed, kellele ma olen elu jooksul ette jäänud, GIMME A FUCKING BRAKE?

Aga sinna läks mu plaan (ilmselt mõneks ajaks) viimasel vabal nädalavahetusel midagi ilusat ja hingele teha – näiteks maale sõita või spaasse minna. Samas, vaadates seda bardakki siin, mida ma olen sunnitud koduks kutsuma, polegi mul vaja siit kuskile minna, keegi peab sellest siin kah elamisväärse asja lõpuks looma, kuigi vajalikku mööblit pole ja kaste EI SAA IIALGI lahti pakkida. Elutoariiul elutoariiuliks, sellest on vähe abi, kui sinna mahub vaid murdosa asjadest.

Nii et kui te muuhulgas ühel kenal laupäeval mööda kaunist Koplit jalutate ja näete, kuidas üks hullunud rase naine aknast asju alla loobib, siis pole vaja muretseda. Sest a) küll need asjad siin kiirelt omaniku leiavad, täpselt nagu leidis omaniku meie eelmise auto küljepeegel ja b) vähemalt ei kaota ma last kastide vahele ära, kui peaks õnnestuma ta ükskord väljutada.

Poslamasla on noh. Ma tean küll, et ju selles olukorras on siin paras annus huumorit ja ma suudaks ilmselt midagi iroonilissarkastilist öelda ja selle kõige üle naerda, aga mitte praegu. Praegu on poslamasla ja kogu vähene allesjäänud energia tuleb suunata käsikirja lõpetamisele.

Tegelikult on tunne, et energiat pole üldse enam…

being an AW

hoomamatu 22 kommentaari

Ettevaatust, järgneb täiesti vihane ving, sest ma olen emotsionaalne ja RASE ja elan pärapõrgus ja ehitus siin korteris ei saa IIALGI valmis ja mu laps kasvab üles kastide otsas ja ma hakkan vaikselt hulluks minema.

Mul oli jummalast hea plaan. Mu plaan oli selline, et kuskil aprilli keskel kolin ma oma kasside ja suure kõhuga mõneks ajaks Tartusse ema juurde sünnitust ootama. Ja pärast seda jään veel umbes nädalaks, kuni asi on nii käpas, et ma julgen üksinda (sest Abikaasa on Kevadtormil) koju tagasi tulla. Kuigi mõned inimesed (naisterahvad! (mitte minu) emad!) avaldasid valjuhäälselt oma hukkamõistu minu sellise mõtte üle (“Mis MÕTTES sa tahad oma emaga koos olla pärast sünnitust?! MEHEGA peab sel ajal koos olema!”), arvasin ma siiski, et see on hea plaan. Sest kas pole mitte aastasadu olnud nii, et värskel emal on aega olla nurgavoodis ja teda aitavad klanni vanemad ja kogenenumad naised? Et alguses on keegi abis, kes muretseb toiduteo, koristamise ja muu taolise pärast?

Aga siis hakkas järjest kõik viltu vedama. Kõigepealt selgus, et Abikaasa peab juba aprillikuus metsa minema (maikuine Kevadtorm oli küll teada, aga aprill pidi olema “normaalne”, öeldi mingi ajani). Siis asetati mind fakti ette, et ma pean kogu selle värgiga ÜKSI hakkama saama, heal juhul jõutakse haiglasse nabanööri läbi lõikama. Suurepärane. Aga noh, vähemalt oli mul ema ja õde, kes lubasid toeks olla ja kui mul on Tartu, siis saan ma kõigega hakkama.

Siis jäi kuidagi sujuvalt Caspar ema juurde ja mitmetel erinevatel põhjustel elabki ta nüüd seal, mis tähendab, et mina oma kassidega sinna minna ei saa. Ka ei saa ma kasse siia üksinda jätta, sest mul lihtsalt süda ei luba. Ma isegi ei saa aru, kuidas see mõne jaoks arusaamatu on. Ma olen miljon korda öelnud ja ütlen tulevikuski, et loomi ei võeta endale nii, et kui “elu muutub” või “asjaolud muutuvad”, siis sokutame nad kuhugi ära. Loom tahab olla inimese juures. Jah, muidugi saaksin ma leida kellegi, kes siin käiks ja toitu-vett ette paneks, aga nii see asi ei tööta. Sest esiteks on tegu määramata ajaga. Ei ole ju nii, et ma lähen neljapäeval Tartu ära ja reedel hakkan sünnitama, lootes kolmapäevaks kodus tagasi olla. Tõenäoliselt läheb selle asjaga nädal-kaks – kui mitte rohkem. Ja terve see aeg loomad üksinda? Mitte mingil juhul.

Ja kui keegi ütleb mulle, et oh, kui sünnitus ja värgid juba käimas, siis sa ei muretsegi kasside pärast, siis ma vaidlen vastu. Kas naine, kes saab teise lapse, ei muretse järsku oma esimese pärast? Muidugi on täiesti jabur kasse ja lapsi võrdsustada (mitte muidugi nii jabur, kui ennast kassidega võrdsustada, mida naised miskipärast way too often teevad), aga olukord on üsna sarnane. Nad on minu vastutusel, minu hoolitseda ja hoida. Ei ole nii, et viskan kellelegi võtme ja kaon ise pooleks kuuks minema kuskile. Hoopis iseasi oleks, kui Abikaasal oleks sel ajal normaalne töö ja ta ei peaks metsas konutama nädalate kaupa, vaid tuleks igal õhtul koju nagu normaalne inimene. Siis ei oleks probleemi. AGA NII JU POLE, sest Eesti Riik on suurepärane*.

Kunagi oli mul veel parem plaan – hakata üksikemaks. Ja tundub, et mu plaanid saavadki nüüd täituma, sest mida rohkem ma sellele mõtlen, seda rohkem saab selgeks, et ma jäängi aprillis üksinda Tallinna oma sünnitust ootama ja kui trall pihta hakkab, saadan universumisse sõnumid, lootuses, et keegi kohale ja toeks jõuab. Ise samal ajal kablutan Pelku ära oma roosa kotiga ja nii ongi.

Kogu see värk on nii masendav, et eile tugiisiku perekooliloengus tulid pisarad silma. Vaatasin elevil paare, kes tõsiselt koos sünnituseks valmistusid, viskasid nalja, olid teineteisele toeks. Mõtlesin, kui tore see oleks, kui ma saaks ka kellelegi öösel küünarnukiga ribidesse lüüa, et õu kuule, hakkab pihta vist. Mõtlesin, kui hea oleks olla kindel, et ma ei pea olema üksinda.

Aga oma viga, et lapse sellesse aega planeerisite, ütleb Eesti Riik. Sest KÕIK JU TEAVAD, et Kevadtorm on just sel ajal, sest ta on igal aastal sel ajal. Ja alati on sul ju valik juunikuuni last sees kinni hoida, kas pole?

Samas saan ma aru, et selliseid naisi on ju väga palju, kes peavad üksi hakkama saama ja saavadki. Et mis mina siis vingun, ise tegin endale lapse ja nüüd tuleb tagajärgedega leppida. Pealegi olen ma võrreldes mõnede army wifeidega suurepärases olukorras, sest mu mees on vaid paari tunni kaugusel, mitte teises riigis pidevas surmaohus demokraatiat juurutamas. Ja on suur tõenäosus, et ta millalgi ikka jõuab ja et ta samal ajal ei pea oma elu pärast võitlema. Aga võib-olla on need hormoonid, võib-olla kõik see loengutes sisse taotu: “Tugiisiku abi ON OLULINE! See on oluline, et naisel oleks keegi toeks!” Keegi ei ütle, mida siis teha, kui naisel ei ole kedagi toeks. Kui Eesti Riigile on olulisem, et peatne isa kaevaks metsas kaevikuid** kui et oleks oma naisele toeks, samal ajal kui keegi teda pooleks rebida üritab.

Ja kõige fantastilisem on selle kõige juures see, et ÜKSKI TAKSO EI TULE SIIA, kus me elame. Pelguni on küll vaid mõni kilomeeter, aga ma kardan, et ega ma just autojuhtimisvormis sel hetkel pole. JA ÜKSKI TAKSO EI TULE SIIA. Okei, eks ma dramatiseerin hetkel natuke, ma pole Tallink Taksot proovinud veel, väidetakse, et see ikka tuleb. Nii et lootus jääb. Pealegi sain ma ükskord hommikul kell 9 siiski takso (tund aega ette helistades).

Õnneks ei ole mul midagi Pelgus sünnitamise vastu, see koht on saanud väga koduseks, Maarjamõisas polegi ma üldse ju käinud praktiliselt. Oleks siis, et saaks veel Toomel sünnitada, siis oleks teine lugu, aga nii pole. Iseasi on muidugi see, et ma pean siis kuu aja jooksul titega Tartusse jõudma, sest temast saab Tartu kodanik ja see pole vaieldav küsimuski. Aga ju ma ikka jõuan.

Nii et ma olen vihane ja pettunud ja lisaks kõigele ei saa ma magada, venitusarme tekib juurde üks igas minutis ja nii kuradi valus on kogu aeg, et ma enam ei jaksa. Ainus, mis ma tahaks… oleks vist see, et keegi võtaks ümbert kinni ja ütleks, et Eesti Riik ongi nõme ja et see ongi erikuradi nõme, et ma pean nii olulise asja selle jaoks ohverdama, aga et ma olen tubli ja ma saan sellega üksinda hakkama. Ja et ma ei kandnud ennegi nabapluuse, nii et ma ei peaks üldse oma kõhu seisukorra pärast endast väljas olema.

Ja ma olen nii väsinud sellest, et ma näen igal öösel sünnitamist unes.

*See Eesti Riik kaldkirjas kirjutamine ajas mind “Varjuteatris” hulluks. Ja ma üldse kohutavalt pettusin selles raamatus, ilmselt seetõttu, et haip oli ootused kõrgele ajanud. Aga siin kontekstis mõtlen ma tõesti seda, mis tundub, et ma mõtlen. Ma olen vihane, et riik ei anna puhkust eeldatavaks sünnituse ajaks (sest kõik on ju nii erikuradiasendamatud), heal juhul saab paar vaba päeva pärast sünnitust. Ma olen vihane, et ma pean seda kuradi jama üksinda ajama nagu see laps oleks ainult minu projekt.

**Ma tegelt ei tea päriselt, mis nad seal metsas teevad. Ja ma olen üldiselt siiski leplik, et Abikaasal on selline töö nagu tal on, sest ma tean, et ta teeb seda, mida ta teha tahab ja milles ta on hea. AGA MA OLEN FAKING NII PALJU PIDANUD SELLE PÄRAST OHVERDAMA ja mul on kopp ees, et kõik eeldavad, et ma peangi seda tegema sõnagi vastu vaidlemata, head nägu tehes. Ja mul on kopp ees, et keegi pole mulle kunagi aitähki öelnud, et ma koguaeg neid ohverdusi tegema pean.

—

Hiljem… Ma lisan siia juurde täpsustuse ka. Et tähendab, see aprillikuine metsamineku värk tuli hiljem, eks, kui puhkused olid juba esitatud. Ja selle puhkuse ikka saab, mis on ette nähtud, kui laps on sündinud. Minu probleem ongi peamiselt selles, et tahaks seda algusest peale koos teha, aga kuna seda ei saa planeerida väga, siis ilmselt tuleb leppida sellega, et haiglasse jõutakse, millal jõutakse. Ja sinna kindlasti jõutakse. Peamiselt mind häirib ikka see Tallinn-Tartu värk, kuna ma ei suuda ära otsustada, kus oleks parem. Kui suudaks selle ära otsustada, siis saaks hakata juba mingeid lahendusi välja mõtlema.