Tag Archives: melanhoor

lahkuminekufaasid

Ma pole vist ainuke inimene, kellele lahkuminekud väga ei meeldi. Ausalt öeldes maksaks ma head raha, kui ma kohtaks kedagi, kes saaks siiralt öelda mulle, et oi, talle küll hirmsasti meeldivad lahkuminekud.

Jah, muidugi ma saan aru sellest, et suhted lõppevad ja peavadki lõppema, et inimesed saaks edasi liikuda ja ikka püüelda edasi õnne poole. Ja et vahel on lahkuminekut väga-väga vaja. Ja nii edasi ja nii tagasi, ma tean, muidugi.

Aga lahkuminekut sakivad nii väga äässi, isegi siis, kui sa tead, et see oli hädavajalik. Võib-olla eriti siis, sest ratsionaalsel tasandil saad sa aru, et see, mis toimus, oli paras kräpp ja ongi parem, et see läbi sai, siis MIKS KURADI PERSET SA END IKKAGI NII SITASTI TUNDMA PEAD AHHHH.

No ja siis eriti sakib see osa, et sa nagu hakkad end juba hästi tundma, šokk ja lahkuminekulogistika (kelle sokid, kelle pann) on ära tehtud, sa juba liigud edasi ja oled juba tundnud end teatud hetkedel isegi õnnelikuna, mis mõni aeg tagasi tundus täiesti saavutamatu eesmärk – ja siis juhtub midagi suvalist, mis ei olegi seotud su originaallahkuminekuga, aga ajab sind emotsionaalselt endast välja ja siis pauhti! TERE TULEMAST, SA ELAD JÄLLE ÜLE OMA FAKING LAHKUMINEKUT.

Siis on veel see ka, ma panin tähele, et kui aeg on mööda läinud ja miski emotsionaalne turbulents sunnib sind niikuinii oma tunnetes ja elus inventari tegema, siis tuleb see kuradi lahkuminekusibul ja PALJASTAB SULLE MIDAGI! Tadaa! Õppetund! Sähke! Aina koorub siit sibulast aina toredamaid kihte! Palju õnne ja võtke heaks ja olge tänulikud!

Mis kõik oleks väga kena ja tore, kui esiteks elu kohe ka ütleks, kuidas nüüd see õppetund omaks võtta ja kuidas teha nii, et sa enam ei koperdaks täpselt samasse ämbrisse. Et kuidas nüüd edasi liikuda selle uue teadmisega. Ja et kuidagi võiks nii ka olla, et see osa, mis sind puudutab – sest miks sina siis ikkagi tõmbad ligi neid suhtemustreid ja põhimõtteliselt deidid elu aeg ainult kahe mehega (minu puhul siis nartsissistist X-ga ja vägivaldse Y-ga) (ah, ärge üldse hakake otsima mingeid paralleele või nimeseoseid, üldse pole oluline, põhimõtteliselt lapsepõlvest räägin siin) (ja ärgum keegi end ka puudutatuna tundku, sest ma olen deitinud ka väga paljude väga heade meestega, kellega pole mingil põhjusel töötanud asi või olen ma ise olnud loll jne) (no ja siis see ka, et hästi paljud suhted on toimunud mu peas vaid eks) – no ühesõnaga, et see osa võiks olla ka kuskil kenasti lahti kirjutatud. Et saabub sulle till-tall ukse taha postiljon või DPD kuller, käes kenasti lipsustatud pakike, kus sees siis juhendid, kuidas edasi elada ja mida enda juures muuta, et sa enam NII KURADI LOLL POLEKS.

Siis tuleb see lahkuminekufaas, kus sa lubad endale, et sa neverever ei deidi enam kellegagi. Kui sa oled bi või kaldud heteronormatiivsest siia-sinna, võib sul juhtuda ka see, et sa otsustad, et mõnda aega vaatad ainult teisest soost inimesi kui neid, kellega sa muidu deitisid. Siis sulle aga meenub, et kurat, sul Tinderis ikka mäts alles selle eksiga ja vaja kähku minna ikka see ära kustutada (mis siis, et sa lubasid Tinderit enam iial mitte tõmmata ja sa ei saa seda kuradi leegiikooni enam näha kah ilma ropsimata), ja siis, arvake ära, muidugi, jah, kaks tundi hiljem tinderdad rõõmsalt ja mõtled, et oh, äkki polegi kogu maailm värdjaid täis.

Vahele mahub igast muid faase ka (sellest esimesest “Never again!” faasist kuni selleni, mis rändomhetkel juhtub, et mingi õppetund tabab litakaga vastu nägu), näiteks see faas, kus sa pead läbi tegema selle suht tüütu sotsiaalmeediapuhastuse, sest fuhh. Siis see faas, kus sa pead poolvõõrastele selgitama, et aa, jaa, ma jälle vallaline. Siis see faas, kus sulle meenub, et appi, seks eksisteerib ja äkki peaks sellega ikka kuidagi tegelema, aga kuidas jne. Ja siis tugev eitusfaas. Ja siis hästi palju vastikuid või vähemvastikuid väikseid hetki, mis kõik ikkagi on seotud selle va sibulaga. Näiteks see päev, kui sa end megapurju jood. Siis see päev, kui sa suitsetamise maha jätad ja hakkad jälle jõudu tegema. See kord, kui sa lähed kuskile, kus sulle meenuvad mõned head hetked, aga nüüd juba läbi selle uue filtri et “issand, kuidas ma seda ometi läbi ei näinud”. See päev, kui ootad deiti ja eks kõnnib vastu ja sa pead ära jooksma, sest iu. See päev, kui leiad mingi asja, mille peaks tagastama, aga otsustad ära visata, sest ei jaksa enam. See päev, kui kordagi ei mõtle sellele, ja siis see päev, kui saad aru, et hullult pikk aeg on mööda läinud ja sa pole üldse sellele mõelnud.

No ja siis minu puhul on veel ka selline hetk, nagu mul oli reedel, kui ma tegin üht intervjuud ja ma kuulasin selle naise lugu ja koguaeg ainult noogutasin: “Jah! Jah! Jah! Issand, mul on lõpuks nimi sellele asjale, mis ma teen! Ma tean nüüd, mille poole vaadata! Jah! TÄPSELT SAMA KAS ME VÕIKS HAKATA PARIMATEKS SÕBRANNADEKS PALUN NÜÜD?” (Seda viimast ma siiski ei öelnud, sest EGA MA IDIKAS OLE.

Kõige-kõige rohkem häirib mind aga lahkuminekute juures see, et pole mingit maagilist aega, mille sa pead ära ootama ja tead siis, et oled sellest üle, mis juhtus. Mõnikord läheb selleks aastaid. Igasugused seksjalinna “üle saamiseks kulub pool aega sellest, mis te koos olite” valemid ei tööta – kahjuks või õnneks, sest vahel on ju suhted nii pikad ja mõtle, oled kellegagi kümme aastat koos ja siis pead veel viis ootama, et üle saada? Kamoon, ära võib surra nii ju.

ÜKSIKUNA!

(Ahjaa, see faas on ka, väga püsiv, kus sa oled veendunud, et sa jääd igaveseks üksikuks ja sured nii, et kassid söövad su näo ära ja kui CSI tuleb korterit uurima, et kas kuritegu jne siis selle lilla valgusega vaadates saavad aru, et selles majas pole keegi vähemalt 20 aastat seksinud.)

Appi, kuidas ma ikka teinekord jälestan seda, et iga asi on millekski vajalik ja iga sitt, mis juhtub, õpetab sulle su enda kohta midagi. No ja muidugi see, et arene, arene, arene! Ainult ise saad need õppetunnid läbi teha, ainult sina ise. Miks pean alati mina?! Miks keegi teine ei pea, ahhhhhhhh?!

Olgu, aitab nüüd sellest jauramisest. Saate aru küll, eks. (Kuulasite ju “Naistejutte”, teate, mis häälega ma umbes neid “kriise” läbi elan, ikka poolenisti enda üle naerdes.) Et muudkui elad rahulikult oma elu ja vahepeal isegi hõljud kuskil mõnusas eetris, kus kõik on hästi ja siis litaki, hakka aga jälle muudkui õppima ja arenema. Ilgelt väsitav.

Ja ebakonkreetne, ütleks. Tahaks ikka kohe konkreetseid vastuseid ka.

aeg on kohvitassi taga uueks sündida

Ma olen viimastel nädalatel mõelnud hästi palju tühjuse peale. Et kuidas on tühjus ja kuidas mõnikord see tühjus on hästi-hästi hea, sest see on tegelikult ju ikka täidetud. Täidetud täpselt just sellega, mis antud hetkes toimub, ees ja taga on tühjus, aga selline hea, turvaline tühjus.

Et mis on möödas, see on möödas. Nagu Loore Lind kirjutas – et on üks film su elus olnud, see film sai nüüd läbi, vaatadki nagu kõrvalt (kui vahel meenub, et see konkreetne film oli), kehitad õlgu, ja pöördud tagasi täpselt sellesse hetke, mis on.

Ja tulevik samamoodi – suur lai valge tühjus. Sest kõik on juba paigas, kõik asjad on juba seatud, edasi tuleb panna vaid jalg jala ette, suund on sees, siht on selge, lihtsalt tuleb teha maailma kõige lihtsamat asja – elada. Ning siiski ka üllatusteks valmis olla, sest kui ma üldse olen midagi siin elus õppinud, on see, et elu värvikirevus, see raibe ikka lajatab vahel nii näkku, et ise ka ei saa aru.

Seega, tühjus ei ole sugugi alati halb asi, absoluutselt mitte.

Lisaks tühjusele on veel olemas see koht, mis on igapäevatühjuse vahel. Ma kutsun seda eetriks või vaakumiks. See on koht, kui toimub maagia. See on koht, kuhu võib ehitada õhulosse ja neid laiali puhuda, see on koht, kuhu lähed rändama, aga vaakumireeglite juures tasub ikka keerutada niisama, ühes õndsas hetkes, ei tasu mingeid filme kedrata, olgu need siis möödaniku- või tulevikufilmid. Ja seal vaakumis – mis peaks ju ka olema tühjus, sest maagia või fantaasiad teadupoolest, neid ju vana hea rats ei püüa – on ka väga-väga hea olla, kui igapäevajalutamised natuke rutiinseks muutuvad.

/

Siis olen ma veel mõelnud sellele, kuidas iseennast on ikka nii kerge ära lollitada. Või lasta lollitada. Ja kuidas mõnel teisel korral jälle eksimatult ikkagi võid tunda ära, sabatunde põhjal, mida peaks, mida ei peaks, isegi kui rats hakkab oma värki jaurama. Las ta siis jaurab, kõhutunnet tasub usaldada, keeruliseks läheb asi siis, kui sinu turvalisse tühjusse hakatakse sisse tungima ja tulevad võõrad mõtted ja plaanid ja sa otsustad end natuke painutada, kõigepealt painutad natuke siia, siis natuke sinna, ja lõpuks leiad end ootamatult olukorrast, kuhu sa üldse ei tahtnud jõuda. Ning siis, pauhti, universum sekkub, film lõppeb ja hetkega oled tagasi iseendatühjuses ja kuuled lõpuks jälle iseenda mõtteid ja tunne on, nagu oleks üles ärganud.

Ülesärkamisetunnete kohta on mul ka igasuguseid mõtteid, veel segasemaid kui neid, mis kirja said.

Aga seda tahtsin küll, sõbrad, öelda. Et vahel tuleb tuul ja puhub otse läbi ihu, tuleb lumehelves ja kukub põsele ja täiesti, täiesti tasub neid tühjuse- või vaakumihetki hinnata.

Sest praegune moment ongi ju kõik.

Ja nendel hetkedel meenub, kui ma olin 20 ja kuulasin liiga palju Ultramelanhooli ja ei mõistnud tegelikult mitte millestki mitte midagi – ja et praegu mõistan vaat et veel vähem.

loves me better

Sõitsin täna linna, tuul raputas autot ühest teeotsast teise, millalgi läks jälle põlema mootorituli, peas oli nii palju mõtteid ja hinges nii palju tundeid, et ma isegi ei laulnud Spotifyle kaasa.

Mõtlesin, kuidas mõnikord ei peaks üldse asjad nii minema, kuidas vahel sa justkui teed kõike “valesti”, või “vales järjekorras”, või “kiirustades”, kuidas vahel tundub, et kui mõistusega analüüsida, siis ei peakski miski hästi lõppema, aga ometi on nii kindel tunne, et kõik läheb hästi.

Siis mõtlesin sellele, et kui teha kõike õiges järjekorras, siis jääks nii palju toredaid tundeid tundmata. Kui pidevalt olla ettevaatlik, kui jätta hüppamata, sest varem oled sa peaaegu uppunud – siis sa ei saagi kunagi enam tunda, kuidas see jahe järvevesi sind sumedas suveöös endasse haarab ja kõik närvilõpmed ergama paneb; sa ei saa kunagi enam tunda seda erutussööstu rinnaku all just enne seda, kui sõrmeotsad veepinda puutuvad; sa ei saa enam kunagi kaotada hetkeks kõrvakuulmist, kui sa vee alla sukeldud.

Kõik see jääks olemata, sest ettevaatlik olla on soovituslik. On soovituslik, kui tahad end säästa ja kui tahad, et elu oleks etteaimatav ja turvaline. On soovituslik, kui tahad enam mitte kunagi olla varbaotsani armunud, sest kõik sinu senised kogemused ütlevad sulle, et armumine, see on maailma kõige suurem rumalus, sellest tuleb ainult lõpuks suur jama. Sa oled kildudeks ja see köögipõrand, see on liiga palju su pisaraid endasse imenud.

Aga teisalt – kõige hullem, mis võib juhtuda, on see, et sa saad haiget. Ja ah, asi see haigetsaamine siis ole. Ilma selleta niikuinii ei oleks elu, oleks võimatu kasvada. Sa oled ennegi ellu jäänud. Asi see haigetsaamine siis.

/

Hiljem istusin vaikselt haiglavoodiäärel ja vaatasin, kuidas tuul märatses Põhja-Tallinna kaskede latvades, kuidas taevast hakkas kukkuma lumepudemeid, kuulasin, kuidas koridorid olid täidetud venekeelse, natuke kärsitu kärkimisega, kuidas ukse taga sahisesid sussid ja ratastoolid ja klõpsusid kliinikuõdede mugavate kingade kontsad.

Istusin ja hoidsin pisaraid tagasi ja püüdsin mitte liigutada, sest pole üldse raske olla tugev – või liikumatu ja pisaratu – kui antud hetkel pole sina see, kellel on üht tugeva(ma)t inimest kõrvale vaja. Kas või niisama voodiäärele istuma. Vaatasin seda halli, natuke hirmutavat taevast, mõtlesin lihtsaid mõtteid. Et nüüd on nii. Nüüd ma istun siin. Nüüd ma olen tugev ja ei nuta. Ja ma astun siit edasi lifti ja seal ka ei nuta ja siis ma helistan A.-le ja siis ka ei nuta ja siis ma sõidan kaltsukasse ja ostan odava kleidi, sest hetkel on see kümnekas, mida võin kulutada ja siis ka ei nuta (kuigi Paavlikaltsukapisarad on täiesti juba trademark’itud tegevus). Siis ma istun autosse ja sõidan ja ei vaata põlevat mootorituld ja ei karda, sest ma ei pea kartma, kõik saab korda, ma tean, kellele helistada, kui ma tee äärde jään – aga ma ei jää – ja ma tean, et kõik saab korda, kõik saab korda, mul pole vaja karta, see saab mööda, kõik saab mööda ja jälle korda. Aga kuidas on võimalik, et ma tunnen kõiki neid tundeid, nii ääretud oma intensiivsuses, nii kõikehõlmavad, kas see peabki nii olema, või siis see on teistmooditegemise hind, ah kesteabkesteab ja samas see polegi oluline.

Oluline on minna, panna jalg jala ette, kuulata, mida ütleb Dave Grohl (“Saint Cecilia“) ja uskuda, et nii ongi – I know no matter what I say days will come and go /  no matter what I say / nothing’s set in stone / no matter what I say / days go by. Astu lihtsalt edasi ja elu tuleb kaasa, muretseda ei maksa, sa teed niigi kõik, mida sa teha saad.

Ja nii ma uskusin iseend ja Dave’i, aga tagasiteel ikkagi laulsin natuke Blunti kaasa, sest kui üldse keegi on mu hingeloom, siis paraku-paraku tuleb tõdeda, et see on siiski Blunt (Grohl on religioon, ärgem ajagem segamini).

Ja mõtlesin veel sajale muule asjale, aga kõik muu polegi oluline, kui vaid et ükskord oli selline talvepäev, olgu see annaalidesse talletatud.

33 going on 32

Igal aastal mu sünnipäeva lähenedes on mul tunne, et maailm kukub kokku.

Okei, mitte nii hullult, muidugi.

Aga ikkagi üsna. Iga jumala aasta langen ma mingisse sünnipäevamasendusse. Ma isegi ei tea täpselt, mis see on. Mingi enda surelikkuse tajumine? Aga samas, seda tajun ma ju iga kord, eriti siis, kui mind tabab jälle ärevushäire või paanikahoog ja ma olen kindel, et ma suren kohe ära ja ma REAALSELT tunnen ju, et ma suren kohe ära.

Ei-ei, see on ikkagi miski muu.

See on ilmselt see imelik aja möödumise tajumine, umbes nagu inimestel aastavahetustel on. Et sa vaatad tagasi möödunud aastale ja võtad kokku ja vaatad ettepoole ja siis veel võtad kokku ja võtad tagasi ja palistad ja mõtled, et kuidas või kuhu või kellega või.

No igaljuhul.

Täna ma istusin diivani seljatoel ja mõtlesin – ei, isegi ütlesin – et sellel aastal ma ehk isegi pääsen sünnipäevadepressioonist. Ja see pole üldse mitte nii ühekihiline teema. See pole nii, et sa tšekid ära ühe boksidest, ei, see on märksa mitmekihilisem. Ütleme, noh, et selleks, et su elu oleks tšill, no ikka megatšill, selleks peaks sul olema viis levelit mugavalt kaetud.

Ütleme, et need levelid on näiteks karjäär, pere, raha, armastus, enesearmastus, eneseteostus.

Okei, ma nüüd tahaks kuuele neid upgrade’ida.

Ütleme, et need levelid on näiteks karjäär, tervis, pere, raha, armastus, enesearmastus, eneseteostus.

Vohh, nii sobib küll.

Niisiis,

vaadakem otsa, sest ometi on ju aastavahetus. Ma olen 32 going on 33 ja olgugi, et mu rinnad ikkagi annavad silmad ette nii mõndadelegi ja ma pean kohati ikka veel dokumenti näitama, ei ole see määrav. Ma usun, et need kuus levelit on määravad.

Ma võin täiesti siiralt öelda, et ma olen viimase – eriti poole – aasta jooksul teinud tohutu edasimineku enesearmastuse suunas. See on ikka pöörane, olgem ausad, kuidas ma olen ennast käsile võtnud. Ja ma muudkui täiustan seda projekti, vahel feilides, vahel õnnestudes, aga – no on mingid lihtsad asjad. Näiteks ma ei usu, et ma aasta tagasi samal ajal sõin kolm korda päevas. Ja nüüd ma söön. Rääkimata kõigest muust.

Eneseteostus on püsinud sama kõrgel levelil juba aasta pluss, sest et see on pöörane, kuhu ma olen sattunud ja ma NII ARMASTAN IGA HETKE. Ausõna noh, ma isegi korra natuke kaalusin mõni kuu tagasi, et milline oleks mõni alternatiivne ajajoon, aga ei, ma ei suuda seda välja mõelda. Õnneks käib eneseteostus käsikäes karjääriga, ma loodan. Nii et pole üldse paha seis 33-aastaselt, Daki, õnnitlen.

Ja neid pere- ja armastuseasju, noh, teate. Elu käib, litaki ja litaki. Vahel on nii valus, et võtab silme eest mustaks, aga siis jälle nii ere, et ei oskagi muudmoodi olla, kui lihtsalt tantsida tänavatel, autod mööda sõitmas, mõned jobud isegi signaalitamas, sest, noh, milline eestlane see ikka keset päeva tantsib keset tänavat.

///

Ma olen nii õiges kohas oma eluga, et vahel tundub see uskumatu lihtsalt. Mul on mingi sada teooriat selle kohta, kuidas see kõik nii läks, paljud neist on põhjendatud maagiaga, mõned kaosejumal Keki tegemistega, mõned jällegi, noh, on lihtsalt nendingud, et vahel elu lihtsalt juhtub olema okei.

No ja muidugi, samal ajal juhtuvad meeletud tragöödiad su enda lähistel, kõrval, naha all, see kõik tuletab meelde, et elu pole mitte mingi muinasjutt.

Ja ma isegi ei arva seda, ausalt ma enam ei arva seda.

Vist oli aeg, kui ma arvasin seda. Kui ma arvasin, et elu on muinasjutt ja ma olen sattunud lihtsalt valesse muinasjuttu ja ei leia oma õiget ajajoont.

Ma olen oma õige ajajoone leidnud.

Kaks päeva on mu sünnipäevani. Ma saan 33-aastaseks, ma olen bloginud oma elust, eeeee…. 13-aastat. Ja kõik see, kõik need kohutavad ilged jaburused ja naljakad homeerilised totrused, kõik see on toonud mind siia. Siia, kus mul on parimad sõbrad, tõesti noh, maailma parimad sõbrad. Maailma parim töö, maailma parimad inimesed ümbritsevad mind iga päev, ükskõik, kuhu ma ka ei läheks. Ja ma tean, ma ausalt TEAN, kui haiged on need inimesed, kes sellist juttu ajavad, aga ausalt, nii ma tunnen.

Kaks päeva enne oma 33. sünnipäeva.

Elu on nii kaunis.

Pöörane, täielik kaos. Aga nii kaunis.

glitch in the system

Mõni päev on selline – nagu sõbranna just tabavalt ütles – mil on tunne, et there’s a glitch in the system. Does not compute. Et nagu kõik on nagu ikka, ja samas pole MISKI nagu ikka. Tavaline esmaspäev (või teisipäev või jaanuaripäev for that matter) ja sa kõnnid mööda tänavat või istud kontorilaua taga ja pea on nii sassis, sest kõik on nii teistmoodi ja kuidagi on vaja ära händlida ja täpselt ei saa aru, kust alustada.

“Ma olen juba peaaegu 33-aastane ja ikka veel on inimeseks olemine nii keeruline,” kurtsin enne A.-le telefonis. “Why isn’t there a manual for life? Kas oli mingi tähtis koosolek, kuhu mind unustati kutsuda ja seal jagati neid elumanuaale ja nüüd mul polegi ja peangi ilma edasi elama?”

The struggle. Is real.

Muidugi naersime me nagu pöörased, sest selliste süsteemierrorite peale saabki ainult naerda ja edasi elada. Ma saan nii hästi aru, et see on mu enda ülekõrvetatud aju, liiga palju emotsioone on olnud viimases paaris kuus, et ma ei suuda teha enam midagi muud kui tööd, sest siis ei pea ma kuulama, kuidas mu neuronid omavahel tulevahetust peavad ja misfire’ivad. Töö on hea, töö on turvaline, see ei lõppe kunagi otsa, seda on palju, ta võtab kogu tähelepanu ja teeb rõõmsaks. Mida me teeksime ilma tööta, ma ausõna aru ei mõista.

Selgitasin A.-le ka, et tegelt noh, see peamine error on hetkel selles, et kõik on nii hästi, et ma ei suuda seda ära händlida. Ma ei jõua hetkel üldse tundeid tunda, sest neid on nii palju ja minu ÜLDSE MITTE KATKINE SÜSTEEM otsustas ilmselt lihtsalt erroripäeva vahele visata, teha väikse restardi ja siis rahus edasi minna. Ühtemoodi on see ka haigelt põnev, et ma saan peaaegu kohe aru, milles asi. See ei aja mind kuidagi paanikasse, ma ei haara hõbedase lindi järele ega hakka mõtisklema antidepressantide üle, sest ma saan aru, et see on lihtsalt part of being human called me ja see läheb üle.

Ma hiljuti lugesin kuskilt (see oli vist see jaapanlaste õnnelik-olemise raamat, aga pead ei anna), et see olla idamaade üks õnnefilosoofia aluseid. Et lased tundel (või siis antud juhul tundetusel) lihtsalt olla. Annad talle nime, torkad korra näpuga tervituseks: “Oo, sina, vana sõber, tore, et läbi astusid, tunne end mõnusalt!”, ja siis lihtsalt… lased tal olla. Ma olen viimastel kuudel selle üsna hästi käppa saanud, sellele muidugi on eelnenud 10+ aastat parajalt karmi teekonda, millesse on olnud segatud erinevad spetsialistid ja medikamendid, aga peamiselt on see koosnenud MÄÄRATUST HULGAST eneseanalüüsist, millest mul on vahel olnud oksendamiseni kõrini, aga nüüd hakka või uskuma, et asjal on täitsa tõepõhi all.

Veits on raske ainult see, et mõnikord pean ma meelde tuletama, mis osa sellest, mida mu pea suudab toota mõtetevallas, on adekvaatne ja mis mitte. Näiteks esimene instinkt on mul jätkuvalt lähedastele teha nägu, et kõik on hästi, mitte tüüdata oma lemmikpoissi sellega, et mul on “brain pains today” ja lihtsalt power through nagu ma tavaliselt olen teinud. Fake it till you make it töötab peaaegu alati.

Aga siis pean ma endale jõuga meelde tuletama, et kurat, ei. Ma olen need inimesed oma ellu valinud põhjusega, ja nemad on minu valinud põhjusega, ja mul pole vaja mingeid mänge mängida ja üldsegi, mul on kuradi vedanud, et mul on need inimesed, kellele lihtsalt niisama öelda, et kuule, aju valutab täna, räägime natuke mitte millestki ja kõigest, sest juba pärast kaht lauset läheb olemine nii palju paremaks. No miks ma pean teesklema ja ennast piinama, kui fix is right there.

Nii see eluke veereb, kui sa magasid inimkonna tähtsa koosoleku maha ja sulle manuaali ei antud – muudkui aga leiutad siin ise mingit viisi, kuidas mäkaiveri teibiga katkine neuron ajju tagasi tõmmata. Ning siis loodad, et ei unusta tähtsal hetkel ära, mis see fix täpsemalt oli ja kust täpselt selle patchi bugise versiooni parandamiseks alla pidi laadima.

Te teate küll, kes te olete. Te mu bugifiksid.

Ikka armastusega.

Oh, näete, Ed-poiss tuli ka täpselt tänasesse päeva sobiva looga eile välja.

hold on

Brandon, kes tegutseb artistinime Rivvrs all ja keda mul on au nüüdseks oma netituttavaks nimetada (öelge veel, et mild stalking ära ei tasu!), on teinud ühe loo, mida ma kipun kuulama siis, kui ajad on sellised nagu praegu. Selle loo nimi on “Hold On” ja mulle tundub, et ma pean selle laulu sõnumit endaks mingi mantraks, kohati.

Sest nii väga on vaja vahepeal uskuda, et paremad ajad ootavad ees. Et ükskord leidub ka minu jaoks kusagil mingi parem õnn. Et see raske periood saab läbi, et ma pean lihtsalt suutma kuidagi selle enda õlult maha raputada. Et ma rabelen küll, jah, aga kui ma pean vastu, siis ma rabelen välja. Ja kuigi Brandon laulab ilmselt armastusest, siis ikkagi saab seda vabalt tõlgendada näiteks ka praegusesse – pole mõtet ennast (või hoidku, teisi!) süüdistada. It is what it is ja see saab läbi ja ma teen kõik, mis ma saan teha. Ja sellest peab piisama, minust peab piisama.

Teate, kuidas filmides kujutatakse alati seda üht õnnetut üksikema, kes elab peost suhu, istub ümmarguse köögilaua taga, kitkub meeleheites juukseid ja vaatab enda ees laiuvat arvetehunnikut, enamike ümbrikel kirjas kurjakuulutavad sõnad punases: “Final Notice!”?

Mul on liiga sageli just selle naise tunne. Et kui sellest istumisest ja juuksekatkumisest midagi kasu oleks, siis ma teeksin seda 24/7, võttes pause vaid magamiseks ja töötamiseks, ja siis edasi, juukseid kitkuma.

Kahjuks sellest muidugi pole mingit kasu. Filmides ka kuidagi, mulle tundub, ei osata hästi edasi anda seda närvesöövat ärevusega segatud tühjust, mis su hinge närib, kui su elu parasjagu sellise pöörde võtnud on. See tunne on nii kõikehõlmav ja õõvastav, et seda õlult raputada tundub võimatu.

Niisiis tegelen ma igasuguste jaburdustega, et sellest tundest lahti saada. Näiteks püüan teha kõiksuguseid tänulikkuseharjutusi; või siis asendada negatiivsed mõtted positiivsetega. Ma muidugi loen lootusrikkalt kõiksuguseid horoskoope, aga noh, Mangil oli õigus vist, tema mulle selleks aastaks eriti suurt õnne ei ennustanud ja seni on see täpselt paika pidanud.

Horoskoobid horoskoopideks, fakt on, et ma teen ju kõik, mis võimalik ja ma ei saa rohkem teha. Aga sellest mõttest või teadmisest mulle ei piisa. Jalgealune on koguaeg nii ebakindel, et enamasti hoian ma hinge kinni, õlad tõmbuvad iseenesest pingesse ja võimalikult kaelaligi, et ennetada järjekordset hoopi, mis võiks jalust lüüa (näitena: auto läheb katki, ootamatult tuleb mingi tantsulaager, vaja on osta rohtu või ükskõik, milline ootamatu väljaminek, milleks lihtsalt eelarves raha pole).

Seejuures püüan ma olla kohutavalt säästlik – muudmoodi ju polekski võimalik, eks ole. Säästlikkus on aga viinud lõpuks selleni, et näiteks pole mul talvesaapaid (st on, vanad käivad veel küll), mantli andis selga sõbranna, jope õde, ostmata jääb nii söögimaja lindudele (plekk-kauss käib küll), ei mäleta viimast korda, kui ostsin endale mõne raamatu või käisin näiteks (tööväliselt) kinos. Mind hämmastab, kui loen, et tuttav olla rahadega hädas ja järgmisel hetkel näitab ta, kuidas ostis uue jope. Ma ei saa aru, kas ma elan mingis muus reaalsuses? See tähendab – kui mul on raske (ja mul vist tõesti on), siis mul on päriselt raske, väljaminekud on loetud sendipealt ja seni, kuni kann püksitagumikust välja ei paista, ei tule mõttessegi, et endale uusi teksaseid lähen muretsema.

Ja siis ma vaatan ringi ja mulle tundub, et jah, asi pole lihtsalt mitte selles, et mul on raske ja ma püüan oma (issand-kui-kaua-kestnud-mõõnast) välja rabeleda. Asi on ikka selles, et minu reaalsus on mingi teine. Ma teen kuskil midagi valesti. Nii et lisaks tavapärasele uppimistundele lisandub mingi tohutu pettumus iseendas, et kuigi ma üritan, ma nii väga üritan, ei ürita ma tõenäoliselt piisavalt.

Lisaks ma olen nii kohutavalt väsinud, et mul on ajast aega ühed ja samad probleemid. Ma olen väsinud, et mu eelarveäpp on viimane, mida ma telefonis vaatan ja esimene, mis mind hommikul äratab. Ma olen väsinud, et ma olen sotsiaalselt kuidagi nii eraldatud. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem mulle tundub see vaene olemine mingi äraspidise koormana, mis lisaks tavapärasele kurnatusele mõjutab minu sotsiaalseid suhteid. Ma lähen kolleegidega kord aastas dinnerile ja mul tuleb pärast arvet makstes pisar silmanurka, sest sinna läks minu nädala eelarve. Ma käin kord kuus sõbrannal külas, sest rohkemaks ei ole mahvi, ei logistiliselt, ajaliselt ega – mis peamine – rahaliselt. Kui paagis ei ole kütust ja puudub rongisõiduraha, siis enne palgapäeva ma kodust liikuda ei saagi, sest roheline kaart on vaid kaunistus mu rahakotis ja jalg-jala ette siitkandist kuskile eriti ei astu. Ma tõmbun aina rohkem enesesse, sest ma ei oska põhjendada enam inimestele, miks mulle on nendega kokkusaamine (peamiselt finantsiliselt) raske, miks ma end pidevalt tunnen alaväärsema inimesena, miks mul on lihtsam kookonisse tõmbuda. Ja samas ma igatsen inimesi nii väga, mida aeg edasi, seda raskem on aga kuidagi seda ust paotada ja neid sisse lasta.

See eraldatus, see on just peamine, mis närib. Poolenisti enda kujundatud, poolenisti olude tõttu tekkinud. Ma mõtlesin täna, et kui ma oskaks joonistada, siis ma joonistaks endast karikatuuri. See kujutaks sildi all “How others see me” rõõmsalt lendlevat, selfitavat ja naervat naisterahvast, laps ja kaks kassi käe otsas. Kõrval oleks teine pilt, sildi all “How I feel myself all the time”, ja see oleks ainult üks kriipsujuku, seal, kus peaks olema süda ja funktsioneerivad organid, on ainult üks suur lõputult haigutav auk, käed jõuetult rippu.

Aga õnneks ma ei oska joonistada.

Ühe asja saan veel teha, panna müüki kõik, mis mul veel on. Palju seda muidugi ei ole, üks suhteliselt mahakandmise piiril autoloks, ühed tutikad rulluisud, jalgratas.

Rohkem ma ju midagi teha ei saa, onju?

Huvitav, kas ma teen sellega vea, kui seda postitust parooli alla ei pane? Ühelt poolt ma tahtsingi seda niimoodi ausalt kirjutada. Et jah, vahel on nii, et kui sa oled oma elu sajandat korda pidanud hakkama nullist üles ehitama, siis jääd sa mingisse faasi pidama kauemaks, kui oleksid alguses arvanud või ammugi seda soovinud. Et jah – tänulikkuseharjutus! – mul on olnud aegu hullemaid, sissetulekuid väiksemaid. Et jah – tänulikkuseharjutus! – mul on tõesti nii palju, mille eest tänulik olla, et mul on mu töö, et mul on mu toredad kolleegid ja et mul on need sõbrannad, kelle diivanil kord kuus maanduda. Aga et jah, üksinda ongi tegelikult, või noh, võibki olla (kindlasti on neid, kel üldse ei ole) väga raske. Ja kas ma pean teesklema, et mul pole, kui tegelikult on? Sest… sest, mis? Mõni anonüümne netikommentaator saab parastada ja hoogu juurde?

Noh, ma ei tea.

Mulle on alati tundunud, et kui ma panen asjad kirja, ka need raskemad (ja häbiväärsemad?), siis võib hakata kergem. Endal peamiselt ikka, sest kirja pannes kuidagi vabastad end raskematest mõtetest ja tunnetest. Pealegi, kui kirja panna ainult hala*, ei kõlba see kuhugi. Aga umbes samamoodi ei usu ma ka, et kirja peab ainult head panema – teate ju küll seda moodsat haigust, kus sotsiaalmeedia vahendusel elusid nii ilustatuna näidatakse? Noh, hehe, seda ohtu mul vist küll kunagi pole 🙂

Ühesõnaga, puhh, hakkas natuke kergem küll. Okei, rahadega – peamiselt püsikuludega siis – on ilge jama.

Aga nagu Naabrinaine kord ütles, see on ju kõigest raha.

Ahjaa, muide! Kohutavalt raske on rahaliselt rasketel aegadel mingitest toitumisprogrammidest kinni pidada, mida ma ju siiski üritan. Minu probleem teadupoolest on see, et ma söön liiga vähe, ja noh, väga raske on end sööma sundida, kui see oleks üks viis rahaliselt kokku hoida. Aga ma püüan. Sest sellest olen ma ka nii-ii tüdinenud, et mul pole üldse jaksu ja ma olen kogu aeg nii väsinud ja tegelikult on normaalselt söömine jummalast tore.

Kõige kurvem pilt, mille endast lähiajast leidsin, ja seegi juhtus kogemata, tegelt tahtsin vist vaadata, ega mul midagi näos pole.

__

*Issand, lugesin oma 2004. aasta sissekandeid ja see oli ikka puhas õudus ja õõv, kuidas üldse teie, mu armsad lugejad, seda pidevat pretentious tiinekajama taluda suutsite? Au ja kiitus teile!

i’m not gonna come back till september

No mina ei tea, kuidas teiega on, aga mul on vahepeal iseendast nii kopp ees. Eriti sageli juhtub seda siis, kui ma pean liiga palju iseenda peale mõtlema. Ja viimased nädal ja nats olen ma pi-de-valt pidanud iseenda peale mõtlema ja see on kohutavalt kurnav.

Tähelepanelikumad televaatajad on ilmselt juba märganud, et liitusin Korrus3 challenge’iga pekid põlema panna. Pikemalt kirjutasin sellest portaalis, aga lühidalt võiks asja kokku võtta nii, et suva see pekk, hea kui saab midagi hea eesmärgi nimel ära anda, aga mul on pigem selline eesmärk, selline lihtne. Tahaks, et oleks rõõm teha. Et liigutamine tekitaks hea tunde, mitte ei peaks end sundima ja pressima, sest et peab. Et noh, tervisik elu ja blabla, võiks ju kauem elada jne. Tahaks nagu päriselt seda tunnet tunda, mida ma ei mäletagi, millal ma viimati võisin tunda.  Kui ma praegu mõtlema hakkan, siis ei ole ma pikalt iialgi vist millegi tegemist nautinud. Kaob esialgne vaimustus ja noh, nii ongi. Tuleb uus shiny thing, proovin seda, kuni jälle…

No igal juhul, ma olen pidanud kohutavalt palju iseenda peale mõtlema. Mitte kõigest endaga aega veetma, sellega on okei, seda ma oskan. Endaga on üldiselt mõnus, kui ei pea just mingeid pidevaid vestlusi maha pidama – nagu ma nüüd pean.

Niisiis, täna on selline väga mustvalge päev. Algas millalgi eile juba, või üleeile? Kui mul kuskilt jälle mingi uus koht valutama hakkas ja ma MEGANÄRVI läksin, sest tra küll, noh!

Oot, ma tulin midagi muud rääkima tegelikult vist…

Mm…

Seda vist, et kuidagi kurb ja õnnetu on, eriti kui endaga kah tülis oled. Kõik muu võibki maailmas hästi olla, ratsionaalne mõistus võib sulle ära seletada, et okei on, teed okeisid asju, suhetega on hästi, ümbritsevad toredad inimesed, kass oksendas vaiba asemel põrandale ja noh, väike win igas päevas. Aga kui tunne on siuke väikse õnnetu truuta tunne, kes tahaks köögilaua alla pugeda, põlvede ümbert haarata ja mitte kunagi sealt välja tulla, sest emme, Daki kiusab!!!

Kõik see toob kaasa eriliselt lärmaka pea. Mulle muide meenus, et sama lugu oli umbes aasta tagasi ka, kui pea oli nii kohutavalt lärmakas, et augustikuumus tahtis ära lämmatada, olla ei osanud kuidagi, heitsin töö juures regulaarselt põrandale pikali, sest ei suutnud adekvaatne olla. Et see suvine värk, see ka nagu üldse ei sobi mulle – kõik on nii ere ja palav ja koguaeg on lärmakas, sest sõitma peab aknad lahti ja koguaeg puhub rõve palav tuul otse kõrva ja siis valutab kõrv ka veel takkatipuks ja no teate noh, siuke viuviuviu hommikust õhtuni käib peas, kuigi suust püüan ma seda mitte välja ajada eriti, sest no jumala eest, kes seda jura veel kuulata viitsiks.

Ja tahaks nii hirmsasti Midagi Head. Teate küll seda tunnet. Midagi head. Mõnd ööd, kus magama ei minda, mõnd valusaks naerdud kõhulihastega lõppenud dinnerit sõpradega, mõnd hästi tugevat kallistust, mis iialgi ei lõppe, mõnd uppumist silmadesse, mõnd silmade sulgemist rannaliival (kui peas on õnnis vaikus), kasvõi peatäis nuttu kuluks ära, ükskõik mida, midagi, mis paneks elama, mis lööks elektrilöögina varvastest sisse ja otse südame kaudu sõrmeotsest välja.

Tahaks midagi, mis oma peast korra välja tõstaks, kuhugi eemale lennutaks, maha lajataks ja siis saaks sealt väiksest lombist end kokku korjata, inimeseks voolida ja edasi minna, suunurk muigvel ja pea kuklas.

Teate seda tunnet muidu? Öelge palun, et ma pole selles üksi.

Soundtrackiks meie Itaalia-tripi põhilugu.

light on

Sõitsin Tartust koju ja Spotifyst tuli Dane Cooki “Light on”, ja mulle tundus, et kuidagi kõnetab nii hästi seda ebamäärast tunnet.

Seda tunnet, kus sõnadest ei piisa ja samas, kui ainus, mis jäänud on, on sõnad, needki lõpuks hääbuvad.

Ja ma mõtlesin, et ma mõistan nii hästi seda tunnet, kuidas tahaks jätta aknale tule põlema, noh, märgiks, et … Ma ei teagi? See on see imelik ebausk, et inimesed ja hinged, kes meie eludest on lahkunud, et nad käivad vahel ja näevad. Näiteks näevad su põletatud küünlaid või seda tuld, mis oled aknal põlema jätnud. Et kõnnivad või vaatavad kaugelt ja teavad, et sa ei ole unustanud, et sa mõtled.

Ma olen püüdnud mitu päeva seda kuidagi mõistlikult sõnastada, aga pole suutnud. Nii et las jääda õhku rippuma see siia.

/

Aga ma puhkan. Ma olen viimase nädalaga suutnud end vaevata viia mulle kõige paremasse elamise rütmi, ma olen maganud puusad haigeks ja pea on nii õndsalt tühi, nii tühi. Kõik puhkuse päevad on sisustatud ja seega ei pea mu tühi pea eriti mõtlema, mida teha või kuhu minna, kõik on mineviku-Daki juba paika pannud, et kõik läheks vaeva ja mureta.

Ma polegi vist päriselt niimoodi kunagi puhanud, eelmise aasta puhkus oli kõige sarnasem sellele, aga ka siis oli ju pigem nii, et poolaastasse mahtus määratu kogus tegemisi ja stressi ja murdumisi ja tööd, nüüd aga on pigem läinud ühtlaselt see aasta, ühtlaselt tõusujoones ja ma olen NII RAHUL.

Mul on raske sõnadesse panna seda tunnet, kui õiges kohas ma oma eluga praegu tundun olevat, et… Mul vist on tunne, et kui ma midagi ütlen, siis ma sõnun ära.

Üht imehead pastat tegin ka eile, auka jagan varsti retsepti.

Sõbrad, istuge akendel või terrassidel, vahtige valgesse taevasse, jätke tuled aknal põlema, kui on inimesed, kellele te mõtlete, aga keda enam pole, liigutage varbaid kasteses murus ja pahvatage naerma keset toidupoodi – kõik see, kõik see on elamist väärt.

 

rebastest, vist

Mul on aken lahti. Sirelid röögivad õitseda, männid kisavad tolmelda ja ennist oli üks rong, mis tuututas nii palju, et ma olen kindel, et loen sellest homme uudistest.

Mul on aken lahti ja õhku pole. Ja samas seda on, mingit värvilist, segast, lõhnu täis õhku. Imelikku ajastute lõppemise ja uute alguste lõhnu.

Ja mul on tunne, et ma tahaks igavesti istuda aknal ja vaadata Klõuga mitte-iia-pimedaks-minevat-taevast, sest praegu, praegu on siin nii palju avarust ja ruumi, et see on imeline.

/

Mõtlesin täna hästi palju, mõtlesin pea katki. No kõige muu vahelt, muidugi, hästi palju toredaid asju on elus käimas, ma olen kuidagi… nii õiges kohas omadega. See on suurepärane tunne (ja muidugi ma endale omaselt ütlen seda kõigile, kas nad tahavad seda kuulda või ei, ikka ütlen).

Aga pea läks ikkagi katki, koos südamega natuke, sest…

Vahel on vist nii, et sa pead teatud osadega endast hüvasti jätma. Või teatud osadega enda elust. Isegi, kui need on olnud aastaid osa sinust, vahel lihtsalt noh, saavad peatükid läbi. Ja see on okei, ma arvan, käib inimeseks olemise juurde.

Aga kuidagi… Sa panustad end, eks. Panustad end igasse suhtesse, mis sul on. See kasvab ja areneb, sina kasvad ja arened koos sellega, selle inimesega. Vahet pole, kas tegemist on su parima sõbraga keskkooli päevilt või siis inimesega, kellele oled harjunud kirjutama, nii et näo asemel moodustab peas suhte sõnad. Sellel pole vahet, sama tõeline on kõik igal juhul.

Ja kui see saab läbi, siis samal viisil võib see haiget teha.

Ma, muide, ei mõistnud selle ulatust. Siin kontekstis siis “selle” – kõik see, mida inimhing on võimeline panustama ja majutama, ehitama ja igapäeva mässima, millest toituma ja millele toetuma. Ma ei mõistnud varem nii täpselt, sest nii laialdaselt ei olnud ma pidanud millegi lõpuga silmitsi seisma. Või õigemini – …

Oodake, sõbrad.

Ma alustan otsast.

Sa kasvad üles ja sulle öeldakse, et nii toimib elu. Sul on käegakatsutavad inimesed, rutiin, lasteaiad ja koolid ja pärastkoolihängid ja kõik see, mis kaasneb. Öeldakse, et nii on, ja nii sa eladki seda elu.

Kuni ühel päeval sa avastad, et on mingid muud dimensioonid. Näiteks, minu puhul, olid nendeks dimensioonideks sõnad. Et on sõnad, eriti ekraanidel, need hakkavad elama oma elu, nende sõnade kirjapanijad muutuvad ja kasvavad su hinges oluliseks. Ja mitte keegi, kes ei ole seda tunnet kogenud, ei saa sellest aru. Kui olulised on inimesed sõnade taga.

Ja teistpidi ka – kui olulised on sõnad koos inimestega. Mu igapäev, eks, möödub poolenisti Klooga-kookonis, teise poolega kontori-(oosõm)-kookonis, ja suurem osa mu lähisuhteid toimuvad sõnades ekraanil. Ja nii on ja see ei vasta ühelegi dieedile, mis on tänapäeval normaalne või populaarne – no teate küll, “ära söö, kui su vanaema seda söögiks ei peaks”.

Mu vanaema, muide, ei saa isegi aru, mida ma tööks teen.

Aga see kõik ei vähenda olulisust, on vist mu…

… ma tulin siia mingi mõttega täna.

Ma tulin selle mõttega, et esiteks – Mari-Leen mainis oma blogis, et saurused (ma pärast otsin lingi), mina üks neist – see tegi mind ütlemata rõõmsaks ja teisalt pani mõtlema kõigele sellele, mida see blogi mu ellu on toonud. Või õigemini, kuidas see blogi mu elu on loonud. Absoluutselt kõike, mis mu elus praegu on, kõik, mis on oluline, saan ma blogiga seostada.

Ja ma keeldun uskumast, et see on pseudo. See ei ole.

/

Aga rebastega on see, et ma mõtlesin täna palju rebastele. Mila vaatas oravavideoid, vahepeal tõi ta balalaika ja käskis mul mängida (“Ma ei oska!” – “Mängi ikka, mängi mulle saadet!”), seejärel, kui ta nägi, et ma olen kurb (ma väga püüdsin mitte olla), arvas ta, et ta teeb mulle võileiba – ja ta tegigi! Minu beebi! Tegi mulle võileiba!

Ja siis me laulsime, laulsime rebastest ja oravatest ja kassidest ja ponidest ja sellest, et kui tuju hea, siis kõike seda tee.

Ja siis rääkis Mila mulle anekdoodi.

“Emme, kas sa tead, kuidas rebased metsas elavad?”
“Ei tea.” (Siiralt noh, ma tõesti ei tea.)
“Nad elavad armastusega!”

better days

Vahepeal on nii, et sõbranna palub sul üles otsida tema korteri võtmed (I’m organised like that) ja sa hakkad neid otsima ja leiad võtmete asemel muidugi igast jama – näiteks ripsmetušše ja huuleläikeid ja kõrvarõngaid ja vanu passe ja viirukeid ja katki läinud nipsasjakesi, mida sa oled endale lubanud kunagi parandada (seda kunagi tegemata) ja fotosid aegadest, mis ammu möödas ja armastuskirjakesi, mille olemasolu või kirjutamisegi oled sa unustanud.

Väikesed märkimikust rebitud lehed, ühele ja teisele poole trükitähtedes sinu ja tema varesejalad veetud, nendesse talletatud mingi ammuläinud hetk, mille sa olid mälus pannud kuhugi olnud asjade kausta.

Ja siis sa tunned, kuidas see tume taevas, mis on varjutanud kõiki viimaseid päevi, võtab lõpliku kuju, vajub sulle peale, põlvist läheb nõrgaks ja sul on tunne, et see kõik noh, see olemise talumatu raskus, nimetu käsiteldamatus, et see sai nüüd järsku selle ühe paberitüki kuju.

See ei olegi nii väga tunne, et miski oleks halvasti ja veel vähem on see teadmine, et miski oleks nagu halvasti. Sest ei ole, kõik on hästi, lihtsalt maikuud vahel on emotsionaalsemad, alati on olnud, maikuud toovad alati endaga mingi uue alguse hõngu ja uute alguste hõnguga tuleb meenutus, et kõik algused moonduvad ükskord elukeerises lõppudeks ja sa pead paratamatult iga uue alguse eest ükskord mingi uue ja veel valusama lõpuga maksma. Aga see juba on uute alguste hind. Kõik asjad saavad vanaks, kasvavad suureks, lendavad peast, südamest ja mälust, sa ise saad vanaks ja kasvad suureks ja jätad need hetked selja taha, ka need hetked, mil sa põlesid põnevusest ja ka need hetked, mil sa murdusid meeleheitest.

Ja lebad köögipõrandal ja vaatad taevast, seda, kuidas pilved keerduvad – issand, kas on veel täpsemat metafoori sellele, mis tundub hinges toimuvat neil päevil? – ning mõtled, et see tundev ja hingav ja kirglik olend, kes sa oma arust oled, see on ju kõik väga tore, elu peabki olema selline, aga nagu see alguste ja lõppude asi, on siingi oma duaalsus. Samasuguse kõikehõlmavusega, kui sa elad läbi kõiki neid häid tundeid, võtad sa hinge ka kõiki neid, mis pole nii head, ja see kõik on … kohati lihtsalt nii kurnav.

Aga ilma mõõnata ju poleks kunagi tõusu ja nagu vanad armastuskirjad meelde tuletasid – kui tunned, et ratas hakkab vibama, pane lihtsalt kõrgem käik.

Küll sa sellest kurvist kenasti end välja keerad.

« Older Entries