Tag Archives: kolumn

Daki targutab: Monogaamsete suhete võimalikkusest

Inimesed ja inimeseks olemine 4 Replies

Kolumn Delfi Naistekale oktoobrikuust 2012.

Lugesin kusagilt, et mehed jagunevad põhimõtteliselt kaheks: need, kes petavad ja need, kes petmise kohta valetavad.

 

Ma olen põhimõtteliselt selle jaotusega nõus, sest ma ei ole kunagi väga tugevalt monogaamia-usku olnud. Mõte sellest, et elu lõpuni magad ühe ja sama inimesega, tundub kuidagi kergelt õõvastav. Ja võimatu saavutada. Nii olengi mina pidanud füüsilisest petmisest palju hullemaks “emotsionaalset petmist” ehk seda, kui mu kaaslane leiab endale kellegi, keda ta usaldab minust rohkem, kellele ta räägib rohkem kui minule ja kelle kõrval ta tahab üles ärgata. Ka siis, kui kõik eelpool nimetatu toimub inimesega, kellega ta ei seksi.

 

Aeg-ajalt tuleb ikka seltskonnas petmise teema jutuks ja mind alati hämmastab, kui erinevad inimesed selle koha pealt on. Üks mu sõbranna näiteks ütleb, et tema ei oskagi sellist tunnet nagu armukadedus tunda ning lubab vabalt oma elukaaslasel teha, mida too soovib (eeldades vastu sama vabadust). Rohkem on mul küll sõbrannasid, kes isegi teise naise suudlemisest teada saades käsiks mehel võtta oma sokid ja uksest välja astuda. Ja mina olen vist kuskil seal vahepeal – päris ükskõik ei ole ja armukade olen aeg-ajalt küll, kuigi natuke teistsuguste asjade peale.

 

Üks põhjus, miks on mul monogaamiasse raske uskuda, on ajukeemia. On ju kindlaks tehtud, et armunud inimese aju tulistab samas taktis, mis narkomaani aju – kõik need dopamiinid, endorfiinid ja muud mõnuhormoonid ringi tuiskamas… Kord juba seda tunnet kogenuna igatseme ikka seda tagasi. Mõned ehk vähem kui teised, aga ma usun, et suur osa meist siiski on pigem nautinud armunud olemist ja tahaks seda veel kord kogeda.

 

Teadlaste väitel saab armumine läbi umbes poole aastaga, siis väsib aju ära ja hakkab muid hormoone vahelduseks tootma. Mis sellele järgneb, on igas suhtes erinev – mõned liiguvad edasi sidemeni, mida kutsutakse armastuseks, mõned aga jätkavad edasi eraldi. Kuidas kunagi. Ja kindlasti on suur osa, kes hakkavad (alateadlikult) otsima järgmist “laksu”, järgmist armumist.

 

Lisaks ajukeemiale räägib monogaamia vastu bioloogia. Kõik me ju teame, et isased on loomult polügaamsed ja tunnevad vajadust oma seemet kõikjale puistata, samas kui emased kalduvad monogaamiasse ja eelistavad järglasi saada parima võimaliku geneetilise paketiga. Suhtekäitumise aluseks on aga ka see, kui palju me suhtesse panustama peame. Isased saavad asjaga viie minutiga ühele poole. Emased on kõigepealt ilmatuma aja rasedad ning pühendavad siis pool elu järglase üles kasvatamisele. Sotsiobioloog Robert Trivers sõnastaski kunagi selle seaduspära – sugupool, kes tegeleb järetulijaga kauem, panustab suhetes kvaliteeti. Kes aga kiiremini hakkama saab, panustab kvantiteeti.

 

Inimlapsed vajavad hoolt muidugi päris pikka aega ja võidavad kahe vanema olemasolust rohkem, kui teiste liikide järglased. Nii et monogaamia tundub inimeste puhul olevat puhtalt vajadusest välja kujunenud – mida kauemaks isa paigale jääb, seda rohkem saab ta kindlustada oma lapsele hea elu. Lihtne. Ja kui laps on edukalt suureks kasvatatud, võivad vanemad taas oma teed minna. Mõnikord lähevadki. Pooltel juhtudel lähevad juba poole pealtki.

 

Niisiis, ma ei usu monogaamiasse. See muidugi ei tähenda, et ma poleks seda paaril juhul proovinud, ikka olen. Ja iga korraga aina enam veendunud, et monogaamiline suhe eeldab rasket tööd, pühendumist, eneseohverdusi, kompromisse,  sõprust, ühiseid läbitud rõõme ja raskusi. Täpselt samamoodi püsib selline suhe mitmetel keeldudel, mille sa pead endale seadma. Mõned peavad neist kinni, mõned mitte.

 

Nii et kuidas siis ikkagi on loomulikum ja mõnusam suhtes olla? Minna seda teed, kuhu ajukeemia sind veab? Või elada vastavalt bioloogilisele sundusele – naised passigu rasedana kodus, kuni mehed seemet külvamas käivad? Igatpidi tundub kuidagi robustne ja absurdne oma elu just selliselt seada.

 

Tegelikult on vist nii, et on täiesti ükskõik, mida teoreetikud seletavad ja uurijad järeldavad. Oma elus ja suhetes peab ikka jälgima üht: kas see elu teeb sind õnnelikuks. Kas see inimene teeb sind õnnelikuks – ja sina teda?

 

Ja kui ei tee, siis lihtsalt edasi kõndida.

 

Just seda ma olengi otsustanud. Edasi kõndida. Aga lihtsat pole selles küll midagi.

Märkus aastast 2014: oktoobris 2012 läksime me eksiga lahku.

Daki targutab: Ei mina (rohkem) lapsi taha!

Inimesed ja inimeseks olemine 2 Replies

Kolumn Delfi Naistekale oktoobrikuust 2012.

 

Olin Tartus emal külas, õde oma alla-aastasega samuti. Meie mõlemad lapsed lärmlesid – noh, nagu lapsed mänguhoos ikka. Püüdsime neist üle rääkida, samal ajal põnnide tegevusel silma peal hoides, et keegi kellelegi viga ei teeks. Ühel hetkel ohkasime mõlemad raskelt ja hakkasime oma sünkroonohke peale naerma.

 

“Issand, sellistel hetkedel ma veendun jällegi, et ma kohe kindlasti ei taha rohkem lapsi,” ütlesin. Ja enne kui lause lõpetada sain, ütles õde: “Appi, ma ei jõua järgmist ära oodata!”

 

Naljakas, kas pole? Üks ja sama situatsioon – laste tekitatud kaos, vanemdamisväsimus*, püüd sadat erinevat asja ühel hetkel hoomata… Üks ja sama situatsioon, kuid mõjus meile täiesti erinevalt. Mind ikka ja jälle üllatab (meeldivalt) tõsiasi, et inimesed on nii erinevad.

 

Ma olen juba mõnda aega teadnud, et lähiaastatel ma teist last kindlasti ei muretse. (Kah üks huvitav sõna – “muretsema”. Miks on laste saamine “muretsemine”?) Kui üldse kunagi veel selle teekonna jalge alla võtan, siis mitte enne kui seitsme-kaheksa aasta pärast. Pigem siiski tunnen, et mulle ühest lapsest täiesti piisab. Mu õde on aga sedameelt, et parem olgu lastel väike vanusevahe, siis on neil tore koos mängida ja kasvada. Minu meelest peaks aga vahe olema võimalikult suur, et mõlemad lapsed saaks piisavalt tähelepanu ja sa saaksid koos temaga rahulikult kasvada. Minu arust on õudne ette kujutada, et ma peaksin praegu uuesti rasedaks jääma! Alles ma toibun kogu raseduse ja titeaja õudustest! Ja uuesti sama trall? Tänan, ei!

 

Ja samas ma saan aru ka neist, kellele meeldib kogu selle lasteasjaga ühe hooga ühelepoole saada. Et teeme ära, siis on tehtud. Aga ma tunnen, et mulle absoluutselt endale ei istu see. Mulle meeldib kogu oma armastus ja tähelepanu oma tütrele suunata, mulle meeldib, et ma ei pea aega ja tundeid jagama. Muidugi olen ma täiesti kindel, et armastaksin oma teist last sama meeletult, kuid ometi meeldib mulle praegune “kaksindus”. Et on tema ja olen mina, me oleme igapäevane tiim, meil on oma rutiin, omad naljad, omad saladused… ja see on nii mõnus!

 

Ainus, mis mind natuke kurvastab, on see, et Milal jääb tundmata “õendus”. Kui mõnus on mu õde ja minu suhe temaga! Sest terved aastad olin ma ju temaga igapäevane tiim, ka meil oli oma rutiin, omad naljad, omad saladused… Ka mu äi avaldas arvamust, et ma ei peaks oma teise lapse mitte soovimises nii egoistlik olema. “Nii hea on ju lastel koos kasvada!”

 

Aga minu meelest on Milal piisavalt seltsilisi, kellega ta praegugi saab koos kasvada. Tal on täditütred ja tädipoeg, naabritüdrukud ja minu sõbrannade vanuselt lähedased lapsed. Õige pea hakkab ta hoius oma täditütardega veelgi enam aega veetma, siis tuleb juba lasteaed… Ja nii hea on, et need õhtused tunnid, mis me saame isekeskis veeta, on vaid MEIE aeg. Mul on tunne, et ta võidab sellest rohkem kui kaotab.

 

Kuid selles olukorras on see halb asi, et tegelikult ei tea ma ju kunagi, kuidas oleks teistmoodi otsustades olnud. Ma ei saa minna ajas tagasi ja mitte saada teist last, et siis võrrelda lõpptulemusi – kas Milal oleks õe-vennaga parem või mitte. Või kuidas mul endal oleks, mis tunne oleks olla kahe lapse ema. Ei saagi teada, peab tegema selle ühe otsuse ja tagajärgedega lihtsalt elama. Üleanalüüsimata.

 

Jap, mina ju teada-tuntud mitte üleanalüüsija…

 

*Ma nimetan laste kasvatamist vanemdamiseks, mugandatud ingliskeelsest sama tähendusega sõnas parenting. Mul on nimelt tunne, et “vanemdamine” on hoopis teise tähendusega kui karmikõlaline “kasvatustöö”.

 

Daki targutab: Mis loom on Esimene Armastus?

Inimesed ja inimeseks olemine 4 Replies

Kolumn Delfi Naistekale septembrikuust 2012.

Minu Esimene Armastus oli poiss, keda nimetan siin Maiduks. Ma ei mäleta, millal Maitu esimest korda nägin, kuid see pidi olema millalgi neljandas klassis, kui vahetasin elukohta ja kooli. Otsisin ta hiljaaegu Facebookist üles, stalkisin teda tagasihoidlikult ja mõtisklesin, mis kuradi loom see Esimene Armastus üldse on.

Ma mäletan, et õhkasin Maidu järele ikka mitu head aastat. Seejuures piirdusid meie kontaktid juhuslike hängimistega samas kambas, või kui ma olin valmis kirjutanud järjekordse seebikaliku “raamatu”, viisin ma seda alati ka Maidule lugeda (lootuses, et ta saab aru, kes on romantilises suhtes peategelaste prototüübid ja avastab, et temagi mind tegelikult armastab). Peamiselt aga istusime me sõbranna Marise toa aknal ja nühkisime ülepäeviti klaase pesta, sest sealt nägi poiste akendesse ja hea õnne korral sai neid vilksamisi lausa mitu korda silmata.

Ühesõnaga – väga palju piinlikke ja naeruväärsuse piiril kõikuvaid hetki.

Tegelikult ma ju Maitu ei tundnud. Mida ma temas armastasin? Mida Esimene Armastus minu jaoks (peale akendepesu) üldse tähendas?

Ma ei suuda seda enam meenutada, aga nii väga tahaks. Ma mäletan, et see tunne oli kõikvõimas ja varjutas teinekord oma meeleheitlikkuses unesid ja koolitunde. Ma nutsin, ma unistasin, ma passisin ja luurasin ning rääkisin sõbrannadega Maidust tunde ja tunde. Marise südames elas tol ajal Maidu vend, seega olime me mõlemad ühes paadis. Me toitsime üksteise Esimesi Armastusi erinevate lugude ja fantaasiatega sellest, kuidas see kõik lõpuks õnnelikult lõppeb ja mängisime mõttepiltidega lastest, koertest ja (mingil põhjusel) kabriolettidest, mis meil kunagi kindlasti olema saavad.

Ma ei suuda mitte kuidagi meenutada, millest see kõik alguse sai. Juhuslikust naeratusest? Tärganud hormoonidemöllust? Või oli tegu lihtsalt soodsate tingimuste kokkulangemisega – Marise toa pesemist vajavad aknad ja poiste toa aknad ületänava naabermajas?

Öeldakse, et sa ei unusta oma Esimest Armastust mitte kunagi. Ma ei olegi Maitu unustanud (kuigi ükspäev püüdsin ma mitu tundi tema perekonnanime meenutada – seda sama nime, mille kirjutamist ma 12aastasena tunde harjutasin, sest kunagi pidi see ju minu omaks saama, loomulikult), kuid ma olen täiesti unustanud selle tunde, mis pani mind pikki emotsionaalseid päevikusissekandeid kirjutama. Selle asemel olen ma hoopis jõudnud järeldusele, et mul on Esimesi Armastusi olnud mitu.

Kõigepealt oli Mait, see kõige esimene teismeikka astumisega kaasnenud armumine, mis oli peamiselt ju siiski fantaasia.

Siis oli Härra, esimene mees, kellega ma olin koos rohkem kui kolm kuud, kes armastas mind sama kirglikult kui mina teda ja kellega me lõpuks teineteise südamed tuhandeks killuks peksime.

Siis oli Rüblik, mu esimene abikaasa ja suhe, mis oleks pidanud juhtuma minuga, kui ma olin 17. Aga see juhtus, kui ma olin 22, mis ilmselt kogu selle koledale lõpule tugevalt kaasa aitas.

Ja siis on mu praegune abikaasa, esimene (ja ilmselt ainus) mees, kellega me tegime valmis uue inimese ja kellega ma jään elu lõpuni läbi meie tütre seotuks. Ma pole kunagi kedagi teist sel viisil armastanud nagu teda.

Nii palju Esimesi Armastusi, kõik olemuselt sarnased ja ometi kardinaalselt erinevad.

Naljakas, kas pole?

Mitu Esimest Armastus sul on olnud?

Märkus aastast 2014. On veel üks Esimene Armastus. See suhe, mis mul on praegu.

Daki targutab: Sariabielluja tõdemus: abielu pole püha!

Inimesed ja inimeseks olemine 1 Reply

Kolumn Delfi Naistekale septembrikuust 2012. Tahaksin siin muuta üht-koma-teist, just ses osas, mis puudutab minu enda suhtestaatust, aga las ta siis olla nii nagu oli tol korral ja kuidas tol korral kirja sai pandud. Ilmselt pean kirjutama uue kolumni teemal “Sarilahutaja tõdemus”…

Tegin hiljaaegu seltskonnas taas nalja teemal “ma ju vana sariabielluja”. (Kui te pole kursis kogu mu seebiooperiga, siis värskendan lugeja mälu. Olen praegu abielus suisa teist korda, esimest korda sai sama pisukese meediatähelepanu all tehtud, kusjuures eriti fantastilisel kombel lõppes meie suhe pulmaööl… Nüüdseks suudan juba kõige selle üle nalja visata, tol korral aga põdesin ikka pikka-pikka aega. Sellest kõigest võib mingil määral lugeda minu blogist ja mainin seda siinkohal üldse seetõttu, et rõhutada: antud kolumni teemaks pole mitte minu abielud ja nende mõistlikkus, nad annavad seekord vaid tausta.)

 

Ühesõnaga, tegin ühel õhtul sariabielluja-nalja, mille peale nägin sõbra silmis kerget mõistmatust ja haavumistki.

 

“Miks sa abiellu nii kerglaselt suhtud?” päris ta lõpuks. “Abielu on ju püha, selle sammu peaks ikka ette võtma teadmisega, et see jäägu eluks ajaks…”

 

Mille peale mina ääretult taktitundeliselt ja üldse mitte (enese)irooniliselt viskasin: “Kui sa oled seda nii palju teinud kui mina, siis, noh, hahaa. Heh. Khm…”

 

Täna tuli mulle kolumniteemat otsides see repliik meelde ja tunnen, et mu sõber on ebaõnnestunud nalja asemel ära teeninud pikema selgituse. Palun, siin see on, võib-olla ehk isegi liiga pikk.

 

Ma ei mäleta, et mul oleks kunagi noore plikana erilisi pulmafantaasiaid olnud. Ma mäletan küll oma AASTATEPIKKUST solvumist, sest ma ei saanud olla oma ema-isa pulmas lilleneiuks (kuigi, pange tähele, ma polnud siis veel sündinudki, aga see pisiasi ei takistanud mind mossitamast). Ehk oligi asi selles, et ma ei sattunud üles kasvades mitte ühessegi pulma, lisaks oli lähikonnas palju edukaid vabaabielumudeleid, nii et see abielu-asi polnud eriti aktuaalne. Kes teab, ehk oli see ajastu viga – 90ndatel vist läkski suurem vabaabielubuum lahti.

 

Igal juhul, ainus, mida ma abiellumisest arvata oskasin, oli see, et oleks tahtnud kanda oma emaga sama perekonnanime, mille ta pärast lahutust tagasi võttis (ja minu nägemuses ebaõiglaselt vaid endale hoidis). Sest on ju puhas rõõm kasvada üles sellise perekonnanimega nagu Lamp seda on, saati kui see haagitud heade hinnete ja ülitüütu aktivist-optimist-kummipea külge, kes lisaks veel kannab prille, mille üks klaas teeb silma kolm korda teisest suuremaks.

 

Ühesõnaga, olid suurepärased aastad.

 

Järgmine kord hakkasin ma tõsiselt abiellumise peale mõtlema loomulikult siis, kui ootamatult armastus kaela sadas – suhe, mis oli minu jaoks esimene sellelaadne. Esmakordselt olin ma armunud mehesse, kes tundis sama ja kes imekombel tahtis minuga PÄRISELT koos olla. Järsku avastasin ma, et plaanime lapsi, maja, koera, ühesuguseid tätoveeringuid… Lühidalt: roosat tulevikku. Ja tundus ainult loogiline, et me abiellume, oma armastust kuidagi eriliselt kinnitame. (Lisaks meeldis mulle uue perekonnanime väljavaade.)

 

Sest LOOMULIKULT oleme me elu lõpuni koos, teistmoodi oli mõeldamatu.

 

Kui kõik see suure pauguga õhku lendas, olin ma esiti kindel, et pulmi ei tee ma enam kunagi. Lõppeks ei tahtnud ma muidugi ka uut nime kandma jääda, sest sel hetkel meenutas see AINULT juhtunud suhtekatastroofi ja mul tekkis uus armastus oma neiupõlvenime vastu (armastus on säilinud tänaseni). Nii et lisaks pulmadele pidin ma ka mitu korda tolle aasta jooksul täieliku dokumentidevahetuse läbi tegema… Ühesõnaga: kõik oli lihtsalt ütlemata fantastiline.

 

Mõni aeg hiljem leidsin end uuesti ja veel ootamatumalt kõrvuni armununa. Esiteks püüdsin ma endale sisendada, et see suhe on kindlasti ajutine, “lohutussuhe”. Teiseks surusin ma alla mõtteid, et tahan selle inimesega igavesti koos olla, püüdsin end veenda, et ma ei tohiks üldse pulmadele ja lastele ja muule säärasele mõeldagi, sest HALLOO, kas ma ikka veel ei saanud oma õppetundi?! (Samal ajal on muidugi lõppsügavalt armununa väga raske elu-lõpuni-fantaasiatele vastu seista, see on kuidagi ajukeemiasse vist sisse kirjutatud.)

 

Nojah, siin me nüüd mitmeid aastaid hiljem oleme, mina oma naljaka liitnimega (et lapsega vähemalt mingi nimeosa sarnane oleks, aga säilitades siiski oma “lampsust”) ja jälle abielus, mis on kestnud suisa üle kahe aasta. Rekord, võiks öelda.

 

Ning teate, mis ma ootamatult avastasin?

 

Abielu ei oma enam minu jaoks vaat et mingit tähtsust. Selle asemel on tegu lihtsalt ebaromantilise seadusliku nüansiga: kahe täiskasvanud heteroseksuaalse inimese kokkulepe jagada teatud kohustusi-õigusi ja seejuures moodustada riigi silmis “ametlikult” perekond.

 

“Aga abielu on ju nii palju muud…!” kuulen juba ette kommenteerijate suust paiskuvat ja tean, et sama mõtles ka minu sõber.

 

Abielu võib olla nii palju muud – täpselt nagu seda VÕIB, aga ei pruugi – olla iga tõsine püsisuhe. Täpselt samamoodi jagavad suhtesolijad kohustusi ja õigusi, täpselt samuti peab teineteisega arvestama ja vähemalt esimesed paar aastat võiks naiivselt mõelda, et just selle inimesega tahakski elu lõpuni koos olla. Ainuke erinevus “sõrmustamisest” on see, et turudeklaratsioonid on eraldi, vara ei ühine ametlikult ja lisaliigutusi tegemata ning ka lapse mõlema vanema “nimele” kirjutamine nõuab vist natuke asjaajamist, samas kui abielus olles on maimuke automaatselt mõlema “oma”, olgu siis geenid naabrimehelt või korstnapühkijalt, keegi kontrollima ei hakka.

 

Ilmselt on veel nipet-näpet seadustega seotut, millesse ma süvenenud pole, sest – mõlemal korral on abiellumine minu jaoks olnud suure armumisega suhte loomulik jätk. Olgu, eks ma olen andnud endale ka mõningaid ratsionaalsemaid põhjendusi, kuid reaalsuses ei tähenda abielu minu jaoks suuremat taaka, kohustust või õnne, kui seda on näiteks kellegagi koos lapse valmis meisterdamine ja inimeseks kasvatamine. Issake, isegi kellegagi sama katuse alla kolimine on minu meelest suurema tähendusega akt kui “saksis” väriseva käega paberite allkirjastamine. Vähemalt minul – isediagnoositud igivallalisel – võttis küll mõlemal korral jala värisema, kui kokkukolimine lõpuks kätte jõudis.

 

Aga peamine, miks abielu on minu jaoks mitte just tähtsusetu, aga siiski väga vähemaagiline üritus… Selle tõe tabasin muide sel hetkel, kui sõber mult aru päris.

 

Sest kuidas saaks abielu olla minu jaoks kuskil pjedestaalil, õnn ja eesmärk iseendas, kui näiteks seesama sõber, kelle jaoks abielu palju suuremat tähtsust kannab – meie seaduste järgi abielluda ei tohigi? Kuidas saan mina abielu müstifitseerida, kummardada ja elusaavutuseks pidada, kui minu lähedased, kelle armastus on juba nii kaunis, tõeline ja püha, et nende harmoonia kõrval tunnen end pidevalt suvaliste näägutamiste pärast tõelise suhtefeilijana – ei saagi ametlikult liitu astuda, sest… juhtumisi need suhted on samasooliste inimeste vahel. Järelikult – ütleb minu loogika – pole ka “heteroabielul” hetkel TÕELIST tähendust.

 

Või õigemini – abielu tähendus on muutumises, ümberkirjutamisel. Seni, kuni seaduse järgi jääks minu sõbranna oma partneri ootamatu surma puhul nende ühise lapse kasvatamise õigustest ilma (juhul kui nad pole varem mingeid sellekohaseid pabereid teinud), sest ta pole selle lapse ema lihtsalt seetõttu, et ÜKS ema juba ju on. Seni, kuni minu sõber ei saa oma kutiga sama nime kanda või lapsi planeerida või jessas, kasvõi tuludeklaratsioone koos esitada. Seni, kuni minagi võin ainult meestega abielluda, isegi kui ma kunagi peaks juhtuma armastavasse suhtesse naisega.

 

Seni, kuni “abielu” ei tähenda ka seaduse silmis kõikide inimeste jaoks midagi püha ja ometi lubatut – seni, tundub, ei lakka ka mina abielu kui institutsiooni üle nalja viskamast, teda pjedestaalilt maha tõukamast.

 

Naljakas – ma ei teadnudki varem, et ma millegi suhtes nii tugevalt põhimõtteline olen. Nüüd sai see sõnastatud ja Delfi Naisteka lugeja ette asetatud.

 

Mis teie arvate? Kas abielu on püha? Ja miks? Jäta oma kommentaar!

 

Daki ehk Dagmar Lamp on blogija, vabakutseline ajakirjanik ja mitme raamatu autor. Daki kasvatab kodus aastast tütart, abikaasat ja kaht kassi. Daki targutab Delfi Naistekas üle nädala kolmapäeviti.

Daki targutab: Kas tõesti kõik head mehed on joodikud?

Inimesed ja inimeseks olemine 2 Replies

Kolumn augustikuust 2012, kirjutatud Delfi Naistekale.

“Märkus iseendale,” kirjutas sõbranna esmaspäeval Facebookis. “Enamus toredatest, ilusatest, intelligentsetest, heasüdamlikest, huumorimeelega meesolevustest tuleb koos alkoholiprobleemiga.”

 

Tõsi ta on, see on tänapäeva Eesti valus igapäev. Konjuktuuriameti andmetel tarbis 2007. aastal alkoholi 84 protsenti elanikkonnast, 16 protsenti oli karsklasi. Vist igas eesti perekonnas – või siis suguvõsas – on vähemalt üks kui mitte mitu täie rauaga hagu andvat alkohoolikut.  See kõik on juba nii harjumuspärane, et ei taipagi kuidagi kõigi joodud õllede ja viinade üle pikemalt mõelda. Tead juba, et õhtul vahetult enne kümmet pole poodi saia mõtet ostma minna, kui just megajärjekorras seista ei taha, ning kui hommikul kümne paiku oma šopingut satud tegema, siis (eriti pühapäeviti) kohtad riiulite vahel eriti väsinud olemisega inimesi, korvid õllesid täis.

 

Ning jah, kui terve eesti soo või hävimise või rahvatervise pärast südant ei vaeva ning kodus otseselt alkoholiga probleeme pole, siis panedki selle teadmise kuhugi tagaajju ära. Kõik joovad. Eestlased joovad sitaks. Nojah, aga mis meil siin ikka teha, riigis, kus on üheksa kuud pimedust ja sitta suusailma. Juua ja teha küünarnukkidega teed lähima enesetapusillani (kui parafraseerida Dylan Moranit).

 

Aga see noorte meeste joomine… See hakkab ikka kuidagi silma, kas või oma sõprade hulgas. Alati on peol mõni paarike, kus mees silma särama võtab ja siis terve õhtu naise näägutamist kuulab: “Kullake, äkki aitab juba? Musirullike, ära võta rohkem peale…” Kusjuures kõrvaltvaatajatele ei tundu asi enamasti problemaatiline. No mis on siis, ei või siis korra kvartalis rihma lõdvaks lasta, kohe on vaja tänitada!

 

Tuleb tunnistada, et minu eelmises suhtes oli pigem vastupidi – mees alkoholiga suurem asi sõber pole, seega jääb mul üle tänitada muude asjade üle. (Muudetud 2014 minevikuvormi – toim.) Mina aga armastan väga punast veini ja mojitosid ja kuigi öeldakse, et alkoholita saab ka pidutseda, siis mina ei ole seda trikki veel ära õppinud. Einoh, ega ma ju ei pea jooma, aga nii on kuidagi lahedam. Rasedana õppisin nautima alkoholivaba õllesid, aga olgem ausad: enamik on neist pigem nagu limonaad ja ega ühe raseda prioriteetide hulgas olegi pidutsemine, alkoholiga või mitte. Alguses on süda paha, keskel rabad veel tööd teha ja ootad sünnituspuhkuse algust ning lõpus vedeled voodis ning kui eriti veab, siis boonusena valutavad kõik võimalikud ja võimatud kohad.

 

Aga mis siin minust, räägime ikka meestest. Neil polegi sellist distsiplineerivat looduse poolt loodud karskusperioodi nagu lapsekandmise ja imetamise aeg, seega kipub mehi minu kogemuse kohaselt olema kahte tüüpi. Nad kas joovad või siis nad ei joo ÜLDSE. Ja nagu kõigi äärmustega, on ühtmoodi hirmutavad nii alkohoolikud kui täiskarsklased. Mulle meenub üks ammune mõttetera, et meest, kes tilkagi viina ei võta, ei saa usaldada.

 

Miks?

 

Ma ise olen mõelnud, et äkki on asi selles, et täiskarsklust harrastatakse mingi tugeva sisemise sunni tõttu. Näiteks usklikud põhjused, pühendumine spordile või – jap-jap – alkoholism. Need tugeva sisemise sunniga mehed on juba seetõttu pähklid ja kui sa mõne taolisega deitima hakkad, siis võid mingi hetk ehk avastada, et oled mehe armastuse (või kinnisidee) kõrval teisel kohal. No ja kellele see siis meeldiks!

 

Kui aga silmaga nähtavat põhjust karskluseks justkui pole, siis on see seda hirmutavam. Ma alati omaette mõtisklen, kui jälle mõnd “kuiva kaevu” kohtan, et miks küll. Otse küsin ma seda harva, sest umbes samamoodi, kui ma ei uuri inimese kiriklikku kuuluvust, ei ole minu asi ma tema toidu- või joogieelistused. Aga ikkagi – miks küll? Kas ei meeldi maitse? Aga alkohole on ju nii palju erinevaid! Või ei meeldi see, et alkohol on ju pikemas perspektiivis kahjulik? No aga arstid muudkui kinnitavad, et klaas veini aitab südamehädade vastu, parandab murtud südant ja peseb autogi puhtaks. Või siis kardavad inimesed end lõdvaks lasta? (Märkus: siinkohal ma ei ütle, et ainult alkoholiga end lõdvaks lasta saab.) Kardavad seda, mida nad joogise peaga mõtlevad, tunnevad, ütlevad, korda saadavad? Kui ongi see põhjuseks, siis saab sellest ütlusest täitsa asjagi ju – seda meest, kes ennast ei usalda, pole ka sul tark usaldada.

 

Aga kas tõesti on siis nii, et suurem osa toredatest kuttidest tuleb koos lahutamatu kuuspakiga? Vot ei teagi, ma olen nii kaua vallalisteturult eemal olnud, et puudub hea ülevaade. Minu sõpradest küll suurem osa hoiab alkoholiga pigem jahedaid suhteid.

 

Ning samas on elu näidanud, et absoluutselt iga inimene tuleb koos mingi pagasiga. Kellel selleks soome turisti viinakäru, kellel endised naised, töönarkomaania, lähedusepelgus või üleaisalöömise probleem. Ja need, kes esmapilgul tunduvad pagasivabad, on nagu täiskarsklasedki – pigem läheneda ettevaatlikult, sest kusagil on miski kindlasti peidus.

 

Nii ongi ju põnev, kas pole?

 

Daki targutab: Täiusliku suhte garantiikiri

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Kolumn augustikuust 2012.

Aga see on ju ainult tore, et keegi minu mehega magada tahab!” Me istusime sõbranna juures laua ümber, jutuks suhted, joogiks vein. Nagu ikka. Selle avaldusega tuli välja üks mu sõbrantsidest ja kuigi mind viimasel ajal väga vähe üllatab tõsiasi, et mu sõpruskond on, noh, ütleme… eriline, jäin ma ometi pikemalt kogu selle asja üle mõtlema.

Niisiis, kaks mu sõpra on püsisuhetes, kus peaaegu täielikult puudub armukadedus ja mis põhimõtteliselt vastavad “avatud suhte” kontseptsioonile. Ja üllatav on ehk see, et kõik osapooled paistavad olevat täiesti rahul. Ka mehed, kuigi ma olen aru saanud, et meestel on mõnevõrra raskem endale armukeselaadseid tooteid muretseda, sest “korralikud” naised jätavad sageli tehingu pooleli, kui ilmneb, et mees suhtes. “Mu naine on sellega nõus!” on lause, mida vist enamik tõeseks ei pea.
Aga nad tõesti on nõus.

 

Mida kauem ma selle kõige üle mõtlesin, seda rohkem hakkas mulle tunduma, et äkki selline suhtemudel on lihtsalt uue ajastu märk? Lubage, ma seletan.

 

Naine leiab mehe, kelles on koos väga palju häid omadusi: ta on lahe sõber, usaldusväärne partner, hea geenimaterjaliga, suurepärane isa. Igati suurepärane inimene, kellega kõrvuti eluteed sammuda, ainult et… Seda va kirge ja armumisuima jääb väheseks. Mida siis teha? Minna lahku ära, lootuses, et kusagil on kõigile keegi.

 

Aga, vabandust, mida kuradit? KES on meile garanteerinud, et kunagi saabub see prints valgel hobusel? Kust oleme me võtnud kindluse uskuda, et raudselt leidub kuskil mõni mees, kelles on koos kõik head omadused, meil tuleb lihtsalt vakka olla, hoida uks õnnele valla ja oodata?

 

Vabandust, aga – see on ju totaalne härjasitt, kas pole?

 

Võib-olla on tõesti tõetera selles, et kui sa oled juba leidnud kellegi, kelles on enamik sulle sobivaid omadusi koos, siis sa lihtsalt lepidki temaga? Mis on selles halba? Ning ehk tõesti on kirge ehk mujalt õigem otsimas käia? Miks mitte, kui ühtegi osapoolt see ei häiri?

 

Ma mõistan, et see suhtemudel käib paljudel üle pea, ma ei ole isegi kindel, kas oleksin valmis sellist suhet elama. Samas on mul olnud õnn viimase kuue aasta jooksul järjest kaks korda nii meeletult armuda ja armastatud olla, nii et miks peaksin ma üldse eeldama, et kusagil on veel kolmas kord mind ootamas? Veel täiuslikum kui need eelmised? Ja et kui suhtemured hakkavad üle pea kasvama, siis võin endale öelda, et uks tuleb õnnele lahti hoida ja minema kõndida, sest “kusagil leidub kõigile keegi”?

 

Kuidagi absurdne tundub ka see ühiskonna poolt heakskiidetud suhtemudel. Et pigem ole üksi, kui suhtes, kust puudub KÕIK. Aga miks mitte olla pigem suhtes, mis ei tee õnnetuks, aga ka mitte täielikult õnnelikuks? Miks mitte leppida mehega, kelles on 75% kui olla elu lõpuni üksi?

 

Sest kui kellelegi on väljastatud garantiikiri, et õnn ükskord õnnele saabub, palun seda ka mulle näidata. Ja juhatada mind vastavasse asutusse, sest ka mina sooviks kirjalikku tunniskirja sellisel juhul.

 

Igaühele on ju kuskil keegi, lõppeks, kas pole?

Märkus aastast 2014. Mul on väga hea meel, et ma leidsin endas jõu ukse õnnele lahti hoida ja leidsin julguse minema kõndida, kuigi see pole lihtne ja pole praeguseni lihtne, sest eelmine elu ei taha must kuidagi lahti lasta. Vahel on tarkus ka selles, et aru saada, millal on õige hetk loobuda…

Daki targutab: Ebatäiusliku koduperenaise ülestunnistus

Inimesed ja inimeseks olemine 6 Replies

Kolumn Delfi Naistekale augustist 2012. Sel ajal filmiti saadet “Õhtusöök viiele”.

Olen hetkel seotud ühe projektiga, millest ei tohi ma veel mõnda aega rääkida, aga mis on mind pannud mõtlema täiuslikkusele ja sellele, kui suur hädapätakas mina ikkagi olen.  Ja kas tõesti ongi nii, et ma olen ainus selline inimene maa peal? Vähemalt praegu on küll mulle selline mulje jäänud, et ma erinen kõikidest teistest inimestest nii drastiliselt, et on puhas ime, et mu külalised koheselt mu koju sisse astudes südamerabandust ei saa. Hea seegi, eks.

 

Tegelikult on mind nii väga ära tüüdanud see kõikide õiendamine ja tänitamine ja eile oli mul lõpuks kadunud ka igasugune huumorimeel. No tore on, et mu sõbrad tunnevad mul külas käies kergendust: “Olgu mis on, vähemalt ei näe mu kodu välja nagu Dakil…”

 

Ma pole kunagi eriti varjanud, et ma pole suurem asi koristaja, aga kunagi varem pole sellest inimesed ka erilist numbrit teinud. Nüüd aga on Naabrinaine mõnikord tõsimeeli arvamust avaldanud, et kui ma enne korralikuks ei hakka, siis kindlasti juhtub see pärast seda, kui mu lapse sõbrad ei taha talle külla tulla. Kui ta seda esimest korda ütles, arvasin ma, et see on järjekordne nali, aga tuli välja, et ta ei teinudki nalja. Okei, tõesti mäletan ma, kui õelad lapsed üksteise vastu on ja narrimiseks polegi erilist põhjust vaja, aga…

 

…Kas te ajate mulle jama? Ma pole ELU SEES kuulnud, et lapsed omavahel arutaksid, kelle ema parem perenaine on. Pigem ei viitsi lapsed ju ise ka eriti koristada ja kui just nad ei pea sõbra tuppa minekuks läbi mustapesu hunnikute ja mädanevate toidujäänuste sumpama, siis peaks neil üsna ükskõik olema, kas mul on kirjutuslaual hunnikus ühe või kahe kuu ajakirjad.

 

Tõepoolest – ma absoluutselt ei viitsi koristada, aga ma teen seda ikka. Nüüd veel rohkem kui varem, aga paradoksaalselt paistab see nüüd veel vähem kui varem välja. Ma jaksan/suudan vaid selle kõige suurema kaose likvideerida – laiali lennutatud pudru, ribadeks tõmmatud vetsupaberirulli, kasside joogikaussi uputatud krõbinad, vanni kuhjatud šampoonipudelid, laiali lammutatud rahakoti. Ma jõuaks ilmselt koristada ka nii, et mu ema rahulikult hingata saaks, et ma pole päris hukka läinud – aga siis ei jõuaks ma jälle teha muid asju. Näiteks tööd. Või süüa. Või tegeleda lapsega.

 

Ja ma tõesti ei saa aru, kuidas kõik teised suudavad nii läbi ja lõhki täiuslikud olla? Kuidas? Mille arvelt? Kas tõesti mitte keegi teine ei anna oma lapsele vahel poest ostetud salatit, sest nii on lihtsam? Kas tõesti mitte keegi teine ei viitsi teinekord nädal aega pesu kokku lappida ja kappi ära panna? Kas tõesti on kõigil kodus viis ühesugust pokaali ja viis ühesugust klaasi ja viis ühesugust magustoidunõu? Kas keegi teine ei ole elanud remondipoolikus korteris mitu kuud kastide otsas? Kas ma tõesti olen siis ainuke laiskvorst maailmas, et minu üle peab kohe konstantselt nalja viskama? Äkki kutsuks siis kohe tervisekaitse, mupo ja sotsiaaltöötajad kohale, et ehk ei sobigi ma ühiskonnas niimoodi vabalt ringi käima? “Jumala eest, tundub, et see naine on ju päris ohtlik suisa oma lähikondlastele! PESU NÄDAL AEGA KUIVAS RESTIL!!! Kus on lastekaitse silmad?!”

 

Kõige rohkem häirib mind vist kogu selle koristamise-asja juures tõsiasi, et ma tõesti ei saa aru, milles täpselt probleem on. Ma ei tea, mul pole küll kombeks külla minnes sõprade kodukorda hinnata ja kommenteerida, kuigi kui nüüd mõtlema hakata, siis on vist tõesti väga eestlaslik sõpru sisse kutsudes kiirelt vabandada: “Tead, püüa mitte tähele panna seda segadust, ma tõesti ei jõudnud…” Siis otsid silmadega seda nimetet segadust ja õhtu lõpuks avastad, et tõepoolest – raamaturiiulis on üks raamat natuke viltu…

 

Nii et ma otsustasin natuke solvuda, sest kogu see koristamise-värk on mingi pseudoprobleem minu jaoks. Ja siin pean ma muidugi segaduse all silmas seda, milline minu kodu igapäevaselt välja näeb, mitte seda segadust, mida näeb sellistes tõsielusaadetes nagu näiteks “Hoarders”, kus inimesed haiglaslikult oma maja otsast otsani asju täis topivad ja hiljem unustavad, et lisaks neile elas majas veel keegi, keda pole juba kuid näha olnud…

 

Eks ma siis olen edasi sõpradele see hoiatav näide, kui see on mu roll siin ilmas. Aga enne, kui ei saa köögikappe seina, jäävad ka need kastid kõikjale laiali ja köögikappe ei saa enne seina, kui on seinad ära soojustatud ja krohvitud, aga seda ei saa enne teha, kui tuleb elektrik, aga elektrik maksab rohkem kui mul hinge taga on ja nii see ringlus mul siin käib.

 

Aga jah, koristada ei viitsi ma tõepoolest ja tavaolukorras tõepoolest eriti. Eks siis kaevake mind kohtusse, kui muudmoodi ei saa…

Märkus aastast 2014: koristan ikka samamoodi nagu tol ajal – igapäevane närviajav kraamimine lapse järelt. Aga nüüd on mul elukaaslane, kes ise koristab. Hämmastav! Mees, kes koristab! Vabatahtlikult! Uskumatu!

Daki targutab: Mehed on eided!

Inimesed ja inimeseks olemine 1 Reply

Kolumn Delfi Naistekale juulikuust 2012.

Mehed on eided

 

“Issand, kuidas jaksad selliste intriigide keskel küll elada,” ohkas Naabrinaine ükspäev Facebookis tšättides. Naabrinaine ei kasuta küll pea kunagi mingit laadi smailisid või emotikone, aga selle ohke lugesin ma ta lausest välja.

“Ma ise ka ei saa aru. See teismeliseelu, mis mul hetkel käimas on, tapab varsti mu huumorimeelegi,” ohkasin vastu.

“Tead, elu siin täiskasvanute maailmas on imeline: palju tööd, vähe intriige. Aju puhkab kogu aeg!” julgustas Naabrinaine. Ja lisas (koos smailiga, muuseas): “Kui sul kunagi kõrini saab, siis tere tulemast meie sekka!”

 

Uh.

Tõepoolest. Nali naljaks, see on ikka uskumatu, mis intriigid on mind viimasel poolaastal ümbritsenud. Vähe sellest, et ma ise pidevalt mingite sotsiaalsete fopaadega hakkama saan, intriigid tunduvad jälitavat ka kõiki mu sõbrannasid. (Välja arvatud Naabrinaist, muidugi. Tema hoiab kainet pead ja täiskasvanuelu lippu uhkelt kõrgel lehvimas.) Kui ükskord taas kõiki neid lõputuid (teismeliseelumaiku) probleeme lahkasime, jõudsime üllatavale järeldusele: mehed on eided!

 

Pidage nüüd oma hobused, oo kommentaatorid! Lubage, ma selgitan.

 

Mulle tundub, et uuema aja moodne mees on teistsugune, kui oleme harjunud aastasadu meestest arvama. Uuema aja mees on kontaktis oma tunnetega, ei karda näidata emotsioone, tal on sügavamad vajadused kui vaid õlut juua ja jalkat vaadata. Talle meeldib käia kokanduskursustel, ta kasutab niisutavaid näokreeme ja Osho sisemise tarkuse leidmise teadmised pole talle võõrad. Ta võtab naist kui võrdset, ei arva, et naine on rumalam lihtsalt sootunnuste tõttu ja kuigi ta austab feminismi, pole ta unustanud ära elementaarset viisakust ja avab naisterahvale ukse. Sest nii on kombeks, mitte et naine seda ise lahti ei saaks. (Kuigi on juhtumeid, kus ma näiteks pole tõesti ust lahti saanud. See on isegi juhtunud iseavanevate ustega. Päris piinlik – jooksen nagu loll edasi-tagasi seal ukse ees, et andur mind näeks, kuni taipan, et see polegi uks, vaid klaassein… ja uks on selle kõrval.)

 

Ühesõnaga, uuema aja mees ja tema areng on kõik suurepärane ja tore, kahtlemata. Aga uuema aja mees tuleb ka väikeste… hmm… tagasilöökidega. Viimasel ajal olen ma märganud häirivat tendentsi, et mehed kipuvad aeg-ajalt olema eided. (Panete tähele, et ma ei öelnud, et KÕIK mehed on eided ja et nad seda koguaeg oleks?) See väljend on üsna nõme ja kõlab rõvedalt, ma tean, aga ma ei oska ka muud väljendit välja mõelda. See “eideks olemise” stigma jäi mulle külge kunagi mu “päris” teismeliseeast, kui ühele oma esimestest armastustest südant puistasin ja küsisin (oi-kui-eidelikult): “Aga… Mis meist siis saab?”

Mille peale kutt vastas: “Ah, ära ole mingi eit! “Mis saab, mis saab”! Mis meist ikka saab! Vaatame…!”

 

(Meist ei saanud muidugi midagi, mõne aja pärast kolis ta teise linna, olles eelnevalt kooli peal lasknud lahti kõlaka, et blowjob pole mulle võõras tegevus.) (Selle peale tahaks küsida: kurat, kes meist selles situatsioonis küll eit oli?!) (Kuram… Vist ikka mina, eks?)

 

Niisiis sain ma üsna noorelt teada, et “eideks olemine” on midagi taunitavat, tüütut, sentimentaalset ja okseleajavalt romantilist. Kahju, et ta tol korral ei täpsustanud, milline “naiseks olemine” olla võiks. (Tõenäoliselt ei oleks tema meelest suuseks ühe korraliku naise ampluaasse kuulunud.)

 

Ja nüüd ma olen märganud, et see “eideks olemise” taud on ka meessugupoolele edasi levinud. Üks sõbrants tahtis oma silmarõõmuga lihtsat seksisõpruse suhet. Nagu moodsale naisele kohane – iga seks ei pea olema seotud tunnetega. Kõik läks suurepäraselt, kuni ühel õhtul kutt talle purjus peaga helistas ja jauras: “Mis meist saab?! Kas sa mängid minuga? Tunnista üles! Sa oled ju minusse armunud, kas pole! Miks sa tee-eed mulle nii-ii….!”

 

Või siis teine näide, kus abielus sõbranna tahtis internetitutvust järgmisele tasandile viia. Kutt, kes onlainis oli igati lahe ja piiridevaba, teatas pärast koos veedetud ööd, et armukeseroll talle ikka ei sobi. “See teeb mu kuidagi… odavaks,” teatas ta, pani end riidesse ja oli kiiremini uksest väljas, kui sa suudaks öelda: “Ära ole mingi eit…!”

 

Nii, ja nüüd tuleb kolumni see osa, kus ma üritan asja natuke õigustada või pehmendada. Kõigepealt olgu öeldud, et neis näidetes ei taha ma midagi halba öelda nende meeste kohta (igale ei peagi vaid seksisuhe sobima), lihtsalt nende käitumine neis situatsioonides oli midagi, mida saaks lahterdada “eideks olemisena”. Ehk siis: kui uuema aja naine on see, kes ei mõtlegi vaid lastele, valgele kleidile ja majale äärelinnas, vaid tahab seksuaalselt eksperimenteerida, omada juhusuhteid ja teha seda kõike hukkamõistuta, siis kahjuks ei sobitu enam uuema aja naine uuema aja mehega kokku! Sest, vaadake, vanasti olid ju mehed need, kelle puhul pleiboiks-olemist hukka ei mõistetud ning “pahade poiste” järele õhkasid kõik korralikud tüdrukud. Kuid nüüd, kui rollid on vahetunud, paistavad mehed olevat tõeliselt segaduses. Sest lõpuks ometi käituvad nad nii, nagu neilt on aastasadu nõutud – on tundelised, moraalsed, ei aja taga iga seelikut, tegelevad enesearendamisega… Ja millega vastavad naised? “Ära ole nüüd mingi eit, palun!”

 

Tegelikult on loomulikult nii, et see “eideks olemine” on sageli vaid üks situatsioon või äärmisel juhul vaid faas. Sama ka naiste puhul – “paha tüdruk” on tavaliselt mingi faas, intrigandid väsivad ükskord isegi sellest jamast ning pöörduvad taas täiskasvanuellu. Sinna, kus on Naabrinaise sõnul palju tööd ja vähe intriige ja kus aju kogu aeg puhkab. Aga seni, kuni mõnel naisel on liiga palju vaba aega ja ta tahab seda (seksi)seiklustesse matta ja kuni talle jääb ette mees, kes ei suuda uuema aja mehe kombel asjasse kuidagi suhtuda… Seniks jäävad intriigid ja väljapääsmatult tuleb aeg-ajalt frustreenult ohkata: “Ah, mehed on ikka ühed eided küll!”

 

Ja, kusjuures, siin pole kellegi suunas ühtegi etteheidet. Intriigidevaba elu on ju igav, kuid ükskord peab see kõigi meiega juhtuma. Täiskasvanuks saamisest ei pääse. Aga kui juhtuks tõesti see, et mehed hakkaksid naisi mõistma ja vastupidi – millest siis mul (ja tuhandetel teistel) kolumne kirjutada oleks? Kudumisest? Kassidest? Sushist? No kuulge.

 

Daki targutab: Suhe peaks põhinema aususel? Tänan, ei!

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Kolumn Delfi Naistekale juulikuust 2012.

Ühel mu tuttaval paaril on suhtekriis ja selle käigus on mees hakanud naise kontodele sisse logima, kirju lugema ja potentsiaalseid konkurente blokeerima. Kui ma sellest kuulsin, vajus lõug ilmselt maani ja ma olin tükk aega lihtsalt vait. Ma võin igasugustest asjadest aru saada, aga vot sellest mina aru ei saa. On teatud piirid, mida minu meelest ületada ei tohi.

 

Ma nimelt ei ole seda liiki naine, kes arvaks, et ausus on suhtes megaoluline. Minu meelest on mõlemal osapoolel õigus oma eraelule ja saladustele, isegi kui nende eraelud on omavahel tihedalt põimunud nagu koos elades enamasti juhtub.

 

Mu sõbrannal, olgu tema märkimiseks initsiaal K., on huvitav väljend “puhtsüdamlikku tegema”. Puhtsüdamlikku teeb inimene siis, kui läheb oma partneri juurde kõrvalehüppeid (või muid pahategusid) üles tunnistama. Ei mina ega K. usu puhtsüdamliku tegemisse. Kui üks osapool on teist petnud ja end seetõttu halvasti tunneb (nagu peakski), ei aita ülestunnistamine enam kedagi. Kuidas saakski? See teeb ainult haiget ja süüdlase süükoorem vaevalt et väheneb.

 

Vaidlesime sel teemal ka ühe sõbraga, kes jälle puhtsüdamliku tegemisse siiralt usub. Mina ei saanudki temast lõppeks aru, sest kellele see täpselt mida annab? Teed teise õnnetuks oma kõrvalhüppest rääkides, tõenäoliselt tõstetakse sind ukse taha ja kes kogu olukorras võitjaks jääb? Ilmselt armuke, kui tema eesmärgiks on mehele käpp peale panna. Nii palju rikutud elusid ja milleks? Selleks, et keegi saaks puhtsüdamlikku teha. “Olen küll siga, aga vähemalt aus siga!”

 

Niisiis ei ole mul erilist usku sellesse, mida paljud suhtegurud jutlustavad: õige suhe põhineb aususel! Härjasitt, ütlen ma hoopis.

 

Tähendab, mitte et ausus halb oleks. Mul oli kunagi üks boyfriend, kes oli patoloogiine valetaja. Ta valetas isegi nii triviaalsete asjade kohta nagu õhtusöök. “Sõin makarone,” ütles ta, kuigi ma teadsin kindlalt, et ta oli söönud hoopis pitsat. Täiesti jabur. Selge, et meie suhe kaua ei kestnud. Nii et muidugi on teatud ausus oluline.

 

Mis aga selle “teatud aususe” alla ei käi, on kindlasti teise inimese postkastid, päevikud, online-vestlused. Asi polegi mitte nii väga selles, et mul oleks midagi varjata, asi on põhimõttes! Ma ei ole iialgi sorinud oma meeste postkastides või lugenud nende sõnumeid ja ma eeldan, et nemad suhtuvad sama austavalt minu privaatsusesse. Sest kas sa peaks olema koos inimesega, keda sa tahad nii hullult kontrollida, et pead isegi tema kirjadel silma peal hoidma? Öeldakse ju laulusalmis: if you love someone, set them free. Ehk et kedagi vägisi kinni hoides elutervet suhet küll ei kultiveeri.

 

Aga puhtsüdamlikku ei saa ainult kõrvalhüpete kohta teha. Toon ühe hüpoteetilise näite. Ütleme, et näiteks Jaan läks linna sõpradega lõbutsema. Kui baarid-pubid suleti, tahtis seltskond veel edasi maurata, nagu ikka juhtub. Võeti suund kellegi korteri poole, et seal veel mõned tuisupitsid teha… “Kohe hakkan koju minema,” ütles Jaan endale, aga koju ta lõpuks ei jõudnudki. Kui mees hommikul ärkab, avastab ta, et on maganud perenaisega samas voodis, seljad vastakuti, eri tekkide all. Hiilib koju, ta oma naine võib-olla magab veel, Jaan istub köögis, joob teed ja närveldab. Tunneb end halvasti, kuigi täpselt ei teagi, miks. Tegelikult ei teinud ta ju midagi keelatut! Ikka juhtub, et kojuminek lükkub plaanitust hilisemaks, ikka võib ette tulla, et pidu venib. Ja tegu pole ju petmisega, ega ju?

 

Ometi arvan ma, et selles hüpoteetilises olukorras teeks Jaan puhtsüdamliku (sest ta tahab olla “aus mees”) ja tema naine? Raudpoltkindlalt vihastaks.

 

Kõige rohkem ajab mind kogu see aususe-teema juures naerma lause, mida naised teinekord kasutada armastavad: “Olgu mis on, aga ole vähemalt aus! Räägi asjad ausalt ära, siis ma ei vihasta.”

 

Jällegi härjasitt.

 

Muidugi sa vihastad! Oh, muidugi sõltub pahateost, kui väga sa vihastad, aga kindlasti vihastad. Või vähemalt solvud. Ma võin ka sellest isegi aru saada – oleks ju tõesti tore, kui oleks selline suhe, kus ei tahagi kaua eemal viibida, nii et hommikuni pidutsemine kaotab võlu, parem vaataks armunult teineteisele otsa ja veedaks kvaliteetaega. Tegelikkus on aga näidanud, et inimesed väsivad üksteisest, isegi kui neil lõputult suur armastus on. Vahepeal on vaja asju eraldi teha ning kogu selle eralditegemise juures ei ole võimalik vastassugupoolest lõplikult eemale hoida. Muidugi võib seda tõlgendada nii: “Ahsoo, et minuga siis ei kõlba enam aega veeta jah, et mingi suvalise eidega sukeldumiskursustele läksid?”

 

Võib ka teistmoodi, elutervelt tõlgendada: “Vot kui tore, et sul on huvisid ja hobisid ka väljaspool meie suhet! Ma usun, et see tuleb meile ainult kasuks, kui me vahepeal natuke aega eraldi veedame.”

 

Inimene, kes suhtub asjasse nii, ei tuleks iialgi selle peale, et hakata teise postkastides sobrama. Asi polegi niivõrd selles, et tuleks nõuda ausust ja igas olukorras puhtsüdamlikku. Minu ideaalses maailmas toimivad suhted nii, et teineteist usaldatakse ka ilma kõiki detaile teadmata. Peamine on olla aus iseenda vastu, kas pole? Et kui juba oled sattunud olukorda, kus lõpetad kellegi teisega voodis, siis pole mitte kõige olulisem see kiirelt ette kanda, vaid teha sellest õiged järeldused. Sest äkki on suhtes midagi mäda, kui teisega magamine üldse päevakorda tuli?

 

Mulle meeldib endalt eluliste probleemide tõustes küsida: mida Johnny Depp ütleks? Ja selle olukorra kohta on Johnny Depp öelnud järgmist: “Kui sa armastad korraga kahte inimest, vali see teine. Sest kui sa oleksid esimest päriselt armastanud, poleks sa teise ära armunudki.”

 

Nipiraamatu viies kolumn: Kuidas teha romantikat?

Inimesed ja inimeseks olemine 5 Replies

DAGMAR LAMPMärtsikuu on üks mu vihatumaid kuid. See on pikk, ilmastikuolud on tavaliselt ääretult jubedad (vt ka lehm libedal jääl), see näikse mitte iialgi lõppevat ning lisaks kõigele pole märtsis mitte ühtegi riigipüha või muud ägedat püha, mis seda vastikut kuud kuidagi meeldivamaks võiks teha.

Küll aga on märtsis naistepäev. Ja noh, kuigi ajalooliselt pole naistepäev minu elus suuremat rolli kunagi mänginud, kahtlustan ma, et sel aastal võibolla proovin isegi romantikat teha.

…või vähemalt nii ma mõtlesin, kui me ükspäev Lemmikuga (olgu see mu uue kaaslase avalik pseudonüüm) päriselt romantikat üritasime teha. Nimelt mõtlesime me, et teeme mõnusa vanniõhtu. Mõeldud, tehtud!

Algas juba asi suhteliselt õnnetult, sest kui saatsin mehe külapoodi küünlaid ja veini tooma, selgus kurb tõsiasi, et neis kolmes poekeses, mis meil siin maal on, pole esiteks üheski joodavat veini (mustsõstravein POLE joodav vein) ja teiseks leidis Lemmik ühest poest kaks teeküünalt, teisest ka kaks. Mingil põhjusel müüvad nad neid siin ühekaupa… Ja veini asemel võtsime siis õlut. No asi seegi.

Vann vett täis, jäime nõutult selle ette seisma. Et mis nüüd siis? Mis järjekorras ja kuidas keegi sinna sisse peaks küll ronima, et okei saaks? Läksin siis esimesena ja tundus, et ega rohkem keegi nagu vanni ju mahukski. Kaalusime varianti istuda vannis risti, jalad üle ääre rippu.

Kaalusime ka varianti, et Lemmik istub lihtsalt vanni kõrval maas.

No kuidagi lõpuks me sinna vanni ikkagi ära end mahutasime ja hetkeks oli isegi üsna mõnna. Küünlad ja, ee, õlu ja, noh, tõesti oli mõnus. Kuni hakkasid pesemisprotseduurid. Milleks oli vaja end kuidagi ümber pöörata. Ühesõnaga, kogu üritus oli nii hüsteeriliselt naljakas, et romantika põgenes meie itsitamist kuuldes majast kilomeetrite kaugusele.

Üleüldse kipuvad sellised ülepingutatud romantilised üritused osutuma heal juhul piinlikeks, halvemal juhul naeruväärseteks. Kõige mõnusamad romantilised hetked lähiminevikust, mis mul meelde tulevad, on hoopis need, mis on juhtunud spontaanselt. Näiteks üks kord hilisööl, kui me istusime Pikakari rannas ja vaatasime, kuidas suured laevad aeglaselt öös mööda sõudsid. Või siis minu sünnipäevaöö, kui kell oli löönud südaööd, väljas hakkas sadama lund ja me seisime, kirjutasime vastsadanud lumme sõnumeid ja lumehelbed kleepusid ripsmete külge.

Nii et ma ei teagi, kuidas naistepäevale vastu minna. Kuidagi ju võiks miskit erilist sel päeval korraldada, sest vähemalt üks päevgi selles õudses kuus, mis on natukene erilisem. Aga teisalt jälle on selge, et üle pingutada pole kindlasti ka mõtet. Ja, noh, olgem ausad, eks igaühe jaoks ole romantika tähendus ka erinev. Kuid üldiselt on vist Selleks Õigeks Romantiliseks Õhtuks tarvis, et juhtuks n-ö täiuslik torm. Et kõik asjaolud langeksid ideaalselt kokku. Et oleks õige tuju ja õige koht ja õige ilm ja kõige selle juures ei tohiks seda kõike eriti planeerida või, veel vähem, omada liigseid ootusi (sest siis on suur oht pettuda). Tundub, nagu võimatu ülesanne, kas pole?:)

Foto: Helin Loik-Tomson, Presshouse/Naisteleht