Epu Linnuteede-laul

Ma hakkasin Epp Petrone uut romaani “Linnutee koodid” lugema täpselt sel ajal, kui Neptuun ja Jupiter taevas oma ühenduse tegid ja kõik oli nii unenäoline ilma selletagi, et ma oleksin oma unenäolisele olekule lisanud veel… seda konkreetset muinasjuttu. Aga ma läksin sellesse nii kiirelt sisse ja kuigi pidin võtma vist mõned õhtud ka pausi – kogu see apokalüptiline kerimine, see oli nii oskuslikult reaalselt ja hirmutavaltki kirja pandud, et väsitas korraks, tekitades ahastuse – siis raamatu teises pooles ma lendlesin juba palju mõnusamalt selles Epu loodud maailmas.

Peaks vist kohe täpsustama, et kui ma ütlen muinasjutt, siis ma ei mõtle seda kindlasti kuidagi pisendavalt, aga mitte ka kuidagi maagiliselt. Pigem oli mul tunne, et minu kätte on sattunud teos paralleeluniversumist, kus kõik need asjad ongi juhtunud. Ja kui ma lugesin Epu esseed loomest ja loomisest, siis klõpsas mulle paika, et ilmselt nii see lugu Epu juurde tuligi. Kuskilt sealt teisest maailmast, sellest, mis eksisteerib meie omaga paralleelselt, õhukese kardina taga. Ja kus on asjad läinud täpselt nii, nagu kirja sai pandud. Multiversumi teooria, teate ju küll.

Apokalüpsist oskuslikult kirjeldada ei ole tänasel päeval, aastas 2022 muidugi teab mis ootamatu oskus. Me oleme kõik selles apokalüptilisi võnkeid täis maailmas elanud viimased 2,5 aastat. Meie maailmad ongi lõppenud. Me ei ela enam selles maailmas, mida teadsime. Ja alati, kui me mõtleme, et enam ju hullemaks minna ei saa, juhtub midagi, mis meie arvamuse ümber lükkab. Saab küll.

Aga tegelikult paelus mind “Linnutee koodide” juures miski muu – miski peale pealkirja, muidugi, sest oh, Linnutee, muidugi! Kõige rohkem paelus mind tõesti see raamatu teine pool. Kui esimeses pooles elasime me kaasa reklaamiagentuuris töötava Eeva (minagi ju töötan nüüd agentuuris!) andumisele kummalise sektijuhi Diego mõjuvõimule, siis oli see kohati isegi natuke piinlik ja pani nina kirtsutama. Ma nimelt olen muidugi suur krimiajaloo fänn, nagu mõned ehk teavad, ja ma olen väga palju uurinud erinevaid sekte, usuliidreid ja maailmalõpukuulutajaid. Muidugi ma saan aru, et kui sind parasjagu ajupestakse, siis ongi raske aru saada, kui sõge see väljast vaadates tundub, aga siiski oli algus natuke konarlik. Aga see raamat aina võttis tuure üles. Ja lõpuks, siis kui oli käes suur maailmalõpukonverents, suutis Epp niii oskuslikult klipp klipi haaval mind kaasa tõmmata, et ma ei saanud ise ka enam aru, kas ma usun seda kõike nagu peategelane, või olen ma veel kõrvaltvaataja.

Ja kui ma sain üle südantlõhestavast apokalüpsisest (ma ei taha täpsustada, miks see mu südame purustas, aga ütleme nii, et emana oli seda kohutav lugeda ja ette kujutada), ning me jõudsime raamatu teise poolde, siis oli mul tunne, et ma jõudsin kuhugi tuttavasse kohta välja. Ma nägin nii selgelt seda maailma, mida lehekülgedel mulle kirjeldati. Ma isegi tundsin seda värske hommiku lõhna, mis koopasuust sisse hoovas. Ja kuigi ma pole kunagi teinud ayahuascat, suutsin ma isegi nendes nägemustes kaasa lennata. Ilmselt seetõttu, et ma mediteerin päris palju (või mis on palju?) ja nägemustes (või “nägemustes”) rändamine pole mulle midagi erakorralist. Vahe on ainult selles, et mina saan silmi avades kiiresti samale planeedile tagasi.

“Linnutee koodid” on raamat, mida ma olen juba nii palju soovitanud, aga ma ütlen ausalt, et ma soovitan seda ainult teatud tüüpi inimestele. Nendele, kes valutavad maailma pärast südant. Nendele, kes vaatavad elu spiritualistliku vaatenurga kaudu. Nendele, kes näevad mustrite taga suuremaid mustreid. Nendele, ma usun, on see raamat eriti lootust andev. Pealegi, lõppude hulgast saad ise valida sobiva, kuigi minu arust on sel raamatul ainult üks õige lõpp.

Üks asi veel. Epp on selgelt teinud raamatuks väga palju uurimistööd ja need viited on kindlasti kasulik hüppelaud, kui tahta erinevatesse jäneseurgudesse pugeda. Aga miks ka mitte. Sest kui üldse midagi, siis on viimased paar aastat pannud mind ja ilmselt teisigi küsima: milleks see kõik? Ja kui juba, siis sel peab ju olema mingi… suurem põhjus? Ei?

Võibolla ei olegi. Võibolla ongi maailm ainult see, mida me käega katsuda ja silmaga näha saame. Ja “Linnutee koodid” on vaid üks… täiskasvanute muinasjutt. Ebamugav ja hirmutav muinasjutt, aga siiski ei rohkemat.

Aga mis siis, kui seal siiski on midagi…?

Ja veel – üks tegelane olla olnud minust inspireeritud. Ma olin jõudnud selle lugedes ära unustada, aga üks oli tõesti seal erakordselt äge inimene 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.