lahkuminekufaasid

Inimesed ja inimeseks olemine 7 kommentaari

Ma pole vist ainuke inimene, kellele lahkuminekud väga ei meeldi. Ausalt öeldes maksaks ma head raha, kui ma kohtaks kedagi, kes saaks siiralt öelda mulle, et oi, talle küll hirmsasti meeldivad lahkuminekud.

Jah, muidugi ma saan aru sellest, et suhted lõppevad ja peavadki lõppema, et inimesed saaks edasi liikuda ja ikka püüelda edasi õnne poole. Ja et vahel on lahkuminekut väga-väga vaja. Ja nii edasi ja nii tagasi, ma tean, muidugi.

Aga lahkuminekut sakivad nii väga äässi, isegi siis, kui sa tead, et see oli hädavajalik. Võib-olla eriti siis, sest ratsionaalsel tasandil saad sa aru, et see, mis toimus, oli paras kräpp ja ongi parem, et see läbi sai, siis MIKS KURADI PERSET SA END IKKAGI NII SITASTI TUNDMA PEAD AHHHH.

No ja siis eriti sakib see osa, et sa nagu hakkad end juba hästi tundma, šokk ja lahkuminekulogistika (kelle sokid, kelle pann) on ära tehtud, sa juba liigud edasi ja oled juba tundnud end teatud hetkedel isegi õnnelikuna, mis mõni aeg tagasi tundus täiesti saavutamatu eesmärk – ja siis juhtub midagi suvalist, mis ei olegi seotud su originaallahkuminekuga, aga ajab sind emotsionaalselt endast välja ja siis pauhti! TERE TULEMAST, SA ELAD JÄLLE ÜLE OMA FAKING LAHKUMINEKUT.

Siis on veel see ka, ma panin tähele, et kui aeg on mööda läinud ja miski emotsionaalne turbulents sunnib sind niikuinii oma tunnetes ja elus inventari tegema, siis tuleb see kuradi lahkuminekusibul ja PALJASTAB SULLE MIDAGI! Tadaa! Õppetund! Sähke! Aina koorub siit sibulast aina toredamaid kihte! Palju õnne ja võtke heaks ja olge tänulikud!

Mis kõik oleks väga kena ja tore, kui esiteks elu kohe ka ütleks, kuidas nüüd see õppetund omaks võtta ja kuidas teha nii, et sa enam ei koperdaks täpselt samasse ämbrisse. Et kuidas nüüd edasi liikuda selle uue teadmisega. Ja et kuidagi võiks nii ka olla, et see osa, mis sind puudutab – sest miks sina siis ikkagi tõmbad ligi neid suhtemustreid ja põhimõtteliselt deidid elu aeg ainult kahe mehega (minu puhul siis nartsissistist X-ga ja vägivaldse Y-ga) (ah, ärge üldse hakake otsima mingeid paralleele või nimeseoseid, üldse pole oluline, põhimõtteliselt lapsepõlvest räägin siin) (ja ärgum keegi end ka puudutatuna tundku, sest ma olen deitinud ka väga paljude väga heade meestega, kellega pole mingil põhjusel töötanud asi või olen ma ise olnud loll jne) (no ja siis see ka, et hästi paljud suhted on toimunud mu peas vaid eks) – no ühesõnaga, et see osa võiks olla ka kuskil kenasti lahti kirjutatud. Et saabub sulle till-tall ukse taha postiljon või DPD kuller, käes kenasti lipsustatud pakike, kus sees siis juhendid, kuidas edasi elada ja mida enda juures muuta, et sa enam NII KURADI LOLL POLEKS.

Siis tuleb see lahkuminekufaas, kus sa lubad endale, et sa neverever ei deidi enam kellegagi. Kui sa oled bi või kaldud heteronormatiivsest siia-sinna, võib sul juhtuda ka see, et sa otsustad, et mõnda aega vaatad ainult teisest soost inimesi kui neid, kellega sa muidu deitisid. Siis sulle aga meenub, et kurat, sul Tinderis ikka mäts alles selle eksiga ja vaja kähku minna ikka see ära kustutada (mis siis, et sa lubasid Tinderit enam iial mitte tõmmata ja sa ei saa seda kuradi leegiikooni enam näha kah ilma ropsimata), ja siis, arvake ära, muidugi, jah, kaks tundi hiljem tinderdad rõõmsalt ja mõtled, et oh, äkki polegi kogu maailm värdjaid täis.

Vahele mahub igast muid faase ka (sellest esimesest “Never again!” faasist kuni selleni, mis rändomhetkel juhtub, et mingi õppetund tabab litakaga vastu nägu), näiteks see faas, kus sa pead läbi tegema selle suht tüütu sotsiaalmeediapuhastuse, sest fuhh. Siis see faas, kus sa pead poolvõõrastele selgitama, et aa, jaa, ma jälle vallaline. Siis see faas, kus sulle meenub, et appi, seks eksisteerib ja äkki peaks sellega ikka kuidagi tegelema, aga kuidas jne. Ja siis tugev eitusfaas. Ja siis hästi palju vastikuid või vähemvastikuid väikseid hetki, mis kõik ikkagi on seotud selle va sibulaga. Näiteks see päev, kui sa end megapurju jood. Siis see päev, kui sa suitsetamise maha jätad ja hakkad jälle jõudu tegema. See kord, kui sa lähed kuskile, kus sulle meenuvad mõned head hetked, aga nüüd juba läbi selle uue filtri et “issand, kuidas ma seda ometi läbi ei näinud”. See päev, kui ootad deiti ja eks kõnnib vastu ja sa pead ära jooksma, sest iu. See päev, kui leiad mingi asja, mille peaks tagastama, aga otsustad ära visata, sest ei jaksa enam. See päev, kui kordagi ei mõtle sellele, ja siis see päev, kui saad aru, et hullult pikk aeg on mööda läinud ja sa pole üldse sellele mõelnud.

No ja siis minu puhul on veel ka selline hetk, nagu mul oli reedel, kui ma tegin üht intervjuud ja ma kuulasin selle naise lugu ja koguaeg ainult noogutasin: “Jah! Jah! Jah! Issand, mul on lõpuks nimi sellele asjale, mis ma teen! Ma tean nüüd, mille poole vaadata! Jah! TÄPSELT SAMA KAS ME VÕIKS HAKATA PARIMATEKS SÕBRANNADEKS PALUN NÜÜD?” (Seda viimast ma siiski ei öelnud, sest EGA MA IDIKAS OLE.

Kõige-kõige rohkem häirib mind aga lahkuminekute juures see, et pole mingit maagilist aega, mille sa pead ära ootama ja tead siis, et oled sellest üle, mis juhtus. Mõnikord läheb selleks aastaid. Igasugused seksjalinna “üle saamiseks kulub pool aega sellest, mis te koos olite” valemid ei tööta – kahjuks või õnneks, sest vahel on ju suhted nii pikad ja mõtle, oled kellegagi kümme aastat koos ja siis pead veel viis ootama, et üle saada? Kamoon, ära võib surra nii ju.

ÜKSIKUNA!

(Ahjaa, see faas on ka, väga püsiv, kus sa oled veendunud, et sa jääd igaveseks üksikuks ja sured nii, et kassid söövad su näo ära ja kui CSI tuleb korterit uurima, et kas kuritegu jne siis selle lilla valgusega vaadates saavad aru, et selles majas pole keegi vähemalt 20 aastat seksinud.)

Appi, kuidas ma ikka teinekord jälestan seda, et iga asi on millekski vajalik ja iga sitt, mis juhtub, õpetab sulle su enda kohta midagi. No ja muidugi see, et arene, arene, arene! Ainult ise saad need õppetunnid läbi teha, ainult sina ise. Miks pean alati mina?! Miks keegi teine ei pea, ahhhhhhhh?!

Olgu, aitab nüüd sellest jauramisest. Saate aru küll, eks. (Kuulasite ju “Naistejutte”, teate, mis häälega ma umbes neid “kriise” läbi elan, ikka poolenisti enda üle naerdes.) Et muudkui elad rahulikult oma elu ja vahepeal isegi hõljud kuskil mõnusas eetris, kus kõik on hästi ja siis litaki, hakka aga jälle muudkui õppima ja arenema. Ilgelt väsitav.

Ja ebakonkreetne, ütleks. Tahaks ikka kohe konkreetseid vastuseid ka.

7 thoughts on “lahkuminekufaasid

  1. Marusja

    mul kunagi üks sõbranna ütles kuldsed sõnad lahkumineku kohta “viirused lahkuvad ise kehast”- tõsi, järgi vaadates suhetele siis ongi hea, et need viirused lahkusid…
    läbi elad sa need nii või naa – sõltub sinust enesest, alguses raskem, hiljem kergem
    mina nt võtsin kunagi kohe sihiksmitte “peret, lapsi ja vikerkaart”, see aitas jube hästi, ei võtnud hinge ja kui midagi välja ei tulnud polnud ka kehvasti 🙂

    1. daki Post author

      Jaa, ma püüan nüüd ka seda, sest tegelt ju pere on mul olemas, lapsi rohkem vist ei taha ja vikerkaar, no see tuleb niisamagi 🙂
      Viirusteasi on väga hea, võtan sõnavarra! <3

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.