fire escape

Andrew McMahon
Andrew McMahon

Kui te mind juhuslikult Spotifys jälgite, olete ehk märganud, et ma olen viimasel nädalal kuulanud nonstop ühte ja sama lugu. Andrew McMahon (peidus mitme erineva artistinime taga) lendas mu listi suure tõenäosusega ikka Spotify Discover Weekly kaudu, aga no tema “Fire Escape” on täiesti geniaalne lugu ju ometi ka.

Mida rohkem ma seda lugu kuulan, seda rohkem ma saan aru, miks see mulle meeldib. Esiteks tundub mulle, et McMahon on absoluutselt suurepärane sõnadekirjutaja, selles veendusin ma ka siis, kui teisi tema lugusid kuulasin. Aga “Fire Escape” kõnetab mind kuidagi eriliselt seetõttu, et – ma sain aru – see on minu ettekujutus romantikast. Minu jaoks on nimelt eriliselt maagilised need ööd, mis sa veedad kellegagi koos hommikutundideni, seikled öises linnas, istud kõnniteekividel, imetled vaateplatvormidelt hommiku saabumist, lõkerdad Põhja-Tallinna majade vahel, jalutad mööda mereäärt või istud niisama magalarajooni köögiaknal, vaatad, kuidas aegamööda tuled vastasmaja akendes põlema lähevad, kuulad, kuidas maailm magab ja siis vaikselt ärkab.

Need ööd, mil sa tunnedki, et we are going strong with the vampires baby, we belong, we belong awake. Sest magamine oleks tohutu ajaraisk, miks kaotada vabatahtlikult sekundki sellest imelisusest, mis sul selle inimesega on antud.

Nii et seda just “Fire Escape” minu jaoks tähendab.

Kui ma veel Andrew McMahonit kuulasin – sõitsin siis just Tartusse, olin vast 20 korda juba “Fire Escape’i” loopinud – sattusin ma pleilisti peale, kus ta selgitab oma lugude sündimist. McMahonil diagnoositi umbes kümme aastat tagasi leukeemia ning kuigi esmakuulamisel ei pruugi sellest aru saada, siis tegelikult on see kogemus tema lugudesse sisse põimitud. Näiteks ütles ta järgmise loo kohta, et kui ta keha oli juba tervenemas, aga mõistus ikka veel üsna segi, küsiti temalt intervjuudes palju leukeemia kohta. Ja ta ei tahtnud sellest rääkida, sest I don’t need a witness to say I survived. See rida, see rida kõnetab kuidagi mind. Paradoksaalsel kombel isegi, sest ma olen paljuski leidnud oma jõu sellest, kui saan oma lugusid rääkida – ka neid sitemaid, neid, pärast mida on tunne, et kurat, napilt läks, napilt jäin ellu.

Aga ma mõistan seda poolt ka, kuidas vahel tahaks lihtsalt olla, kuidas vahel kellegi heatahtlik märkus “Aga halvim on ju möödas” ei ole miski, mida sa sel hetkel ilmtingimata kuulda tahaksid. Sest kuigi halvim võib möödas olla, paranevad mõned armid väga pikalt, mõned haavad jäävad veritsema, kattuvad siis korbaga, et mõni hetk hiljem uuesti valusalt avaneda.

Aga tegelikult kuulasin ma tema lugusid juba mõnda aega, ma lihtsalt ei olnud süvenenud. Nüüd aga viisin otsad kokku. Näiteks “High Dive” on üks mu viimase poolaasta lemmikumaid lugusid üldse. Sellesse on mingi tõeline nukrameelne romanss kirja pandud, mingi valulik lahtilaskmise emotsioon kangastub mulle. Et vahel jäädki sa akna taha seisma, ja need lood, mida tema kuulab, mille järgi tantsib ja millele mõtleb, need ei ole enam sinuga seotud. Ja teisalt – teisalt on see kuidagi nii positiivse laenguga lugu. Et jah, ongi nii, aga nii peabki olema. Inimesed eemalduvad, tulevad lähemale, eemalduvad jälle. Ning peamine on ju see, et nad jäävad tantsima, tantsivad ka siis edasi, kui sina enam nende tantsupartner pole. Ja see on ju hea, see on parim.

“Cecilia and the Satellite” on lugu, mille ta kirjutas oma kohe sündivale tütrele. Alguses ma seda muidugi ei teadnud ja mõtlesin pikalt, et kummaline armastuslugu on see. Aga kui tütrest kuulsin, siis sain aru, et kummalist pole siin midagi, kõik loksus paika. From all the things my hands have held, the best by far is you.

Ja viimasena jagan teiega lugu, mis ühtlasi on vist esimene lugu, mida temalt kuulasin. Andrew ise ütles, et kirjutas selle siis, kui oli parasjagu läbi elamas rasket lahkuminekut. Ning kuidas selle loo emotsioon on tema jaoks üks suur tumesinine laine, mis kaks inimest teineteisest lahku viib – aga kuidas lõpuks ehk nad ikkagi üksteist leiavad. Mulle meeldib tema muusika juures nii palju asju, esiteks muidugi klaver. Aga mulle meeldib, kuidas ta räägib rasketest asjadest mingi erilise reipusega. Ka valust, ka lahkuminekutest. See imeline elamise kirg, see kumab tema tekstidest ja muusikast läbi.

Sest kirega tulebki ju elada. Armastad kirega, kaotad kirega, kukud kirega, tõused püsti, ikka kirega. Väsitav? Absoluutselt. Valus? Kohati rohkem, kui ehk peaks või saaks. Aga tasu niimoodi elamise eest on minu hinnangul seda väärt.

kommentaari


  1. Kuulasin teismelisena Andrew McMahonit tema Something Corporate’i aegadest saati ja minu tutvusringkonnas ei ole kedagi, kes teda kuulanud oleks. Seda üllatavam oli siit lugeda, et inimesed McMahonit ikka veel avastavad, kuigi praegu on tema tuntus ilmselt palju väiksem, kui siis …

    Tema leukeemiadiagnoos langes ajaliselt kokku minul diagnoositud sama haigusseisundiga, ja kuigi ravi on olnud erinev, on tema dokumentaalfilmis “Dear Jack” minu jaoks palju äratundmist – just emotsioonide pärast. Soovitan filmi!

    Treiler: https://youtu.be/AJH6s-9zrJg

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga