hold on

Argielu 7 kommentaari

Brandon, kes tegutseb artistinime Rivvrs all ja keda mul on au nüüdseks oma netituttavaks nimetada (öelge veel, et mild stalking ära ei tasu!), on teinud ühe loo, mida ma kipun kuulama siis, kui ajad on sellised nagu praegu. Selle loo nimi on “Hold On” ja mulle tundub, et ma pean selle laulu sõnumit endaks mingi mantraks, kohati.

Sest nii väga on vaja vahepeal uskuda, et paremad ajad ootavad ees. Et ükskord leidub ka minu jaoks kusagil mingi parem õnn. Et see raske periood saab läbi, et ma pean lihtsalt suutma kuidagi selle enda õlult maha raputada. Et ma rabelen küll, jah, aga kui ma pean vastu, siis ma rabelen välja. Ja kuigi Brandon laulab ilmselt armastusest, siis ikkagi saab seda vabalt tõlgendada näiteks ka praegusesse – pole mõtet ennast (või hoidku, teisi!) süüdistada. It is what it is ja see saab läbi ja ma teen kõik, mis ma saan teha. Ja sellest peab piisama, minust peab piisama.

Teate, kuidas filmides kujutatakse alati seda üht õnnetut üksikema, kes elab peost suhu, istub ümmarguse köögilaua taga, kitkub meeleheites juukseid ja vaatab enda ees laiuvat arvetehunnikut, enamike ümbrikel kirjas kurjakuulutavad sõnad punases: “Final Notice!”?

Mul on liiga sageli just selle naise tunne. Et kui sellest istumisest ja juuksekatkumisest midagi kasu oleks, siis ma teeksin seda 24/7, võttes pause vaid magamiseks ja töötamiseks, ja siis edasi, juukseid kitkuma.

Kahjuks sellest muidugi pole mingit kasu. Filmides ka kuidagi, mulle tundub, ei osata hästi edasi anda seda närvesöövat ärevusega segatud tühjust, mis su hinge närib, kui su elu parasjagu sellise pöörde võtnud on. See tunne on nii kõikehõlmav ja õõvastav, et seda õlult raputada tundub võimatu.

Niisiis tegelen ma igasuguste jaburdustega, et sellest tundest lahti saada. Näiteks püüan teha kõiksuguseid tänulikkuseharjutusi; või siis asendada negatiivsed mõtted positiivsetega. Ma muidugi loen lootusrikkalt kõiksuguseid horoskoope, aga noh, Mangil oli õigus vist, tema mulle selleks aastaks eriti suurt õnne ei ennustanud ja seni on see täpselt paika pidanud.

Horoskoobid horoskoopideks, fakt on, et ma teen ju kõik, mis võimalik ja ma ei saa rohkem teha. Aga sellest mõttest või teadmisest mulle ei piisa. Jalgealune on koguaeg nii ebakindel, et enamasti hoian ma hinge kinni, õlad tõmbuvad iseenesest pingesse ja võimalikult kaelaligi, et ennetada järjekordset hoopi, mis võiks jalust lüüa (näitena: auto läheb katki, ootamatult tuleb mingi tantsulaager, vaja on osta rohtu või ükskõik, milline ootamatu väljaminek, milleks lihtsalt eelarves raha pole).

Seejuures püüan ma olla kohutavalt säästlik – muudmoodi ju polekski võimalik, eks ole. Säästlikkus on aga viinud lõpuks selleni, et näiteks pole mul talvesaapaid (st on, vanad käivad veel küll), mantli andis selga sõbranna, jope õde, ostmata jääb nii söögimaja lindudele (plekk-kauss käib küll), ei mäleta viimast korda, kui ostsin endale mõne raamatu või käisin näiteks (tööväliselt) kinos. Mind hämmastab, kui loen, et tuttav olla rahadega hädas ja järgmisel hetkel näitab ta, kuidas ostis uue jope. Ma ei saa aru, kas ma elan mingis muus reaalsuses? See tähendab – kui mul on raske (ja mul vist tõesti on), siis mul on päriselt raske, väljaminekud on loetud sendipealt ja seni, kuni kann püksitagumikust välja ei paista, ei tule mõttessegi, et endale uusi teksaseid lähen muretsema.

Ja siis ma vaatan ringi ja mulle tundub, et jah, asi pole lihtsalt mitte selles, et mul on raske ja ma püüan oma (issand-kui-kaua-kestnud-mõõnast) välja rabeleda. Asi on ikka selles, et minu reaalsus on mingi teine. Ma teen kuskil midagi valesti. Nii et lisaks tavapärasele uppimistundele lisandub mingi tohutu pettumus iseendas, et kuigi ma üritan, ma nii väga üritan, ei ürita ma tõenäoliselt piisavalt.

Lisaks ma olen nii kohutavalt väsinud, et mul on ajast aega ühed ja samad probleemid. Ma olen väsinud, et mu eelarveäpp on viimane, mida ma telefonis vaatan ja esimene, mis mind hommikul äratab. Ma olen väsinud, et ma olen sotsiaalselt kuidagi nii eraldatud. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem mulle tundub see vaene olemine mingi äraspidise koormana, mis lisaks tavapärasele kurnatusele mõjutab minu sotsiaalseid suhteid. Ma lähen kolleegidega kord aastas dinnerile ja mul tuleb pärast arvet makstes pisar silmanurka, sest sinna läks minu nädala eelarve. Ma käin kord kuus sõbrannal külas, sest rohkemaks ei ole mahvi, ei logistiliselt, ajaliselt ega – mis peamine – rahaliselt. Kui paagis ei ole kütust ja puudub rongisõiduraha, siis enne palgapäeva ma kodust liikuda ei saagi, sest roheline kaart on vaid kaunistus mu rahakotis ja jalg-jala ette siitkandist kuskile eriti ei astu. Ma tõmbun aina rohkem enesesse, sest ma ei oska põhjendada enam inimestele, miks mulle on nendega kokkusaamine (peamiselt finantsiliselt) raske, miks ma end pidevalt tunnen alaväärsema inimesena, miks mul on lihtsam kookonisse tõmbuda. Ja samas ma igatsen inimesi nii väga, mida aeg edasi, seda raskem on aga kuidagi seda ust paotada ja neid sisse lasta.

See eraldatus, see on just peamine, mis närib. Poolenisti enda kujundatud, poolenisti olude tõttu tekkinud. Ma mõtlesin täna, et kui ma oskaks joonistada, siis ma joonistaks endast karikatuuri. See kujutaks sildi all “How others see me” rõõmsalt lendlevat, selfitavat ja naervat naisterahvast, laps ja kaks kassi käe otsas. Kõrval oleks teine pilt, sildi all “How I feel myself all the time”, ja see oleks ainult üks kriipsujuku, seal, kus peaks olema süda ja funktsioneerivad organid, on ainult üks suur lõputult haigutav auk, käed jõuetult rippu.

Aga õnneks ma ei oska joonistada.

Ühe asja saan veel teha, panna müüki kõik, mis mul veel on. Palju seda muidugi ei ole, üks suhteliselt mahakandmise piiril autoloks, ühed tutikad rulluisud, jalgratas.

Rohkem ma ju midagi teha ei saa, onju?

Huvitav, kas ma teen sellega vea, kui seda postitust parooli alla ei pane? Ühelt poolt ma tahtsingi seda niimoodi ausalt kirjutada. Et jah, vahel on nii, et kui sa oled oma elu sajandat korda pidanud hakkama nullist üles ehitama, siis jääd sa mingisse faasi pidama kauemaks, kui oleksid alguses arvanud või ammugi seda soovinud. Et jah – tänulikkuseharjutus! – mul on olnud aegu hullemaid, sissetulekuid väiksemaid. Et jah – tänulikkuseharjutus! – mul on tõesti nii palju, mille eest tänulik olla, et mul on mu töö, et mul on mu toredad kolleegid ja et mul on need sõbrannad, kelle diivanil kord kuus maanduda. Aga et jah, üksinda ongi tegelikult, või noh, võibki olla (kindlasti on neid, kel üldse ei ole) väga raske. Ja kas ma pean teesklema, et mul pole, kui tegelikult on? Sest… sest, mis? Mõni anonüümne netikommentaator saab parastada ja hoogu juurde?

Noh, ma ei tea.

Mulle on alati tundunud, et kui ma panen asjad kirja, ka need raskemad (ja häbiväärsemad?), siis võib hakata kergem. Endal peamiselt ikka, sest kirja pannes kuidagi vabastad end raskematest mõtetest ja tunnetest. Pealegi, kui kirja panna ainult hala*, ei kõlba see kuhugi. Aga umbes samamoodi ei usu ma ka, et kirja peab ainult head panema – teate ju küll seda moodsat haigust, kus sotsiaalmeedia vahendusel elusid nii ilustatuna näidatakse? Noh, hehe, seda ohtu mul vist küll kunagi pole 🙂

Ühesõnaga, puhh, hakkas natuke kergem küll. Okei, rahadega – peamiselt püsikuludega siis – on ilge jama.

Aga nagu Naabrinaine kord ütles, see on ju kõigest raha.

Ahjaa, muide! Kohutavalt raske on rahaliselt rasketel aegadel mingitest toitumisprogrammidest kinni pidada, mida ma ju siiski üritan. Minu probleem teadupoolest on see, et ma söön liiga vähe, ja noh, väga raske on end sööma sundida, kui see oleks üks viis rahaliselt kokku hoida. Aga ma püüan. Sest sellest olen ma ka nii-ii tüdinenud, et mul pole üldse jaksu ja ma olen kogu aeg nii väsinud ja tegelikult on normaalselt söömine jummalast tore.

Kõige kurvem pilt, mille endast lähiajast leidsin, ja seegi juhtus kogemata, tegelt tahtsin vist vaadata, ega mul midagi näos pole.

__

*Issand, lugesin oma 2004. aasta sissekandeid ja see oli ikka puhas õudus ja õõv, kuidas üldse teie, mu armsad lugejad, seda pidevat pretentious tiinekajama taluda suutsite? Au ja kiitus teile!

7 thoughts on “hold on

  1. Viva

    See ausus ja alastiolek on julgus ju tänapäeval. Imetlen! Ma krt kammisin lapse ülemeetripikkustest juustest täisid välja ja issand kui rõve see oli…. Ahastus tuli peale ja lapse eest pead ju varjama oma tundeid… Jah, ma üksi hakkama ei saaks. Sa oled tugev tegelt. Ja làheb mööda ka ja ees ootab ilus. Ma tean. Pai ka.

  2. Ülle

    Ma elasin üksikemana Tallinnas umbes samasugust elu ja mu vanem laps sai tunda kõiki neid tõuse ja mõõnu mida minu elu valikud talle kaasa tõid. Jah, ma rabelesin välja üürikast ja suutsin oma korteri linnast välja osta, mul polnud ka vahel raha autoremondiks, talvekummideks jm muuks ja mõned jõulud olid meil kuuseoksaga mille kuusemüüjalt tasuta sain ja riided mulle ja lapsele olid kaltsukast aga välja rabelesin. Ega muid valikuid ju polegi. Pidevalt oli mul põhitöö ja lisatöö ja vanemad aitasid. Ennast alandades sain lapse isalt ka mõnikord raha. Kordi vähem kui ta oleks pidanud maksama aga kuna tal uus elu ja uued lapsed, siis ei hakanud protsessima. Laps ise ütles et ärme küsi, isal kulub palju raha maja remondile. Õnnelik juhus tõi koos lisatööga ka uued tutvused, millest kasvas välja kooselu ja mille tulemusena on mul nüüd juba teist kümme aastat olnud imeliselt turvaline stabiilne elu. Aga mu vanem laps, kes praegu on juba tööinimene, oskab nüüd väga hästi majandada. Temal on enne palgapäeva ikka raha arvel, tema maksab oma kommunaalid ja muud kulud kohe ära. See on see tagurpidi õpetus mida ta minuga oma puberteediaegsest elust on õppinud. Ei mingeid impulssoste ega riskimist.
    Noorem laps on kasvanud üles teadmises, et ükskõik mida ta ka tahab, seda ta saab. Mulle tundub, et peame temaga kõvasti selles osas tööd tegema hakkama, eile kuulsin tema suust juttu, et kas me oleme juba nii vaesed, et vana autoveljed peame ära müüma.

    Ega siin ühtegi head retsepti ei ole, jutt et otsi majanduslikel põhjustel uus mees, on nö.liivale rajatud. Uus mees võib hoopis uued probleemid ja kulud tuua juurde ja sa ei ole üksi. Laps näeb ja kuuleb kõike.
    Raha tuleb töötades, asjade müümine on ajutine lahendus. Nii väga kui ma seda ka vihkasin, tegin ikka nii et kohe palgapäeval maksin ära kõik püsiulud, siis jagasin allesjäänud raha kõigi päevade vahel järgmise palgapäevani ära ja pidasin sellest ka kinni. Juurikad ja tangained on odavad. Süüa saab teha ka igasuguseid peeneid ja kallimaid maitsaineid ning lisandeid kasutamata. Oliiviõli asemel rapsiõli jne. Aga eks Sa tead seda ka ise. Vabandust, kui mu kommentaar targutamisena tundub.

  3. külli

    Esiteks, pai ja jõudu!

    Teiseks, pane blogisse permanentselt oma kontonumber (sul kunagi äkki oli isegi, ei? või ma lihtsalt ei leia? aa, juba taipasin, sul on paypal – kontoga oli mingi teema, miks ei saanud?)

    Kolmandaks, kui juba lahkamiseks läks, tee (uus) postitus, kus oma tulusid-kulusid põhjalikumalt lahkad 🙂 Kõrvaltvaataja pilk võib vahel vägagi abiks olla ja meil siin ju palju nutikaid (naisi) koos 🙂

  4. m

    tead… me saame hakkama. nii need, kes on avalikult üksi, kui need, kes on teiste seas üksi, ka oma kõige lähedasematega.

  5. daki Post author

    Aitäh teile! Ei tundu targutamisena teie nõu üldse, ausalt!

    Ja ma nii tegelikult teengi – kohe maksan ära kõik asjad, mis on vaja maksta, siis jagan raha nädalaeelarveks (no ja sealt ka päevaeelarveks) ja nii on. Mõne aasta pärast saab nii mõnigi kallis püsikulu läbi ja sinnani peame vastu! 🙂

    Ja, mis peamine, töö on tõesti see, mis toidab, absoluutselt. Palju jaksan ja võin, teen lisatööd, juba novembris aitas kenasti see, et võtsin paar lisaotsa pärast siin kirjutamist. Mitteajakirjandustööd saan ma ju vabalt teha!

Vasta Viva-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.