hirmust

Täna kirjutasin ma Postimehes kolumni, mis oli mulle isiklikum ja raskem kui teised. Ma kirjutasin sellest, kuidas mind esimest korda löödi.

Tähendab, eks kõik mu kolumnid ole väga isiklikud, ma nagu ei oskagi muudmoodi. Aga selle välja ütlemine niimoodi näo ja nimega, see oli väga raske. Ma olen siiani natuke tardunud olekus, ma tunnen korraga kõiki oma lihaseid, sest nad on pingul. Ma kuulen oma südant tagumas ja käed kleepuvad külmast higist.

Ma kardan.

Ma kardan, et see mees tunneb ära, et ma temast kirjutasin. Ma kardan, mida ta siis teha võib. Aga ma kardan ka muud. Ma kardan, mis tagajärgi see kõik mulle kaasa võib tuua. Ma kardan anonüümseid kommentaare, ma kardan näoga kommentaare.

Kui sa oled internetis kirjutav naine nagu mina, siis oled sa mingil määral ahistamisega harjunud. Tavaline kommentaar selle peale on ju lihtne: “Aga mis sa siis topid oma nime ja nägu ja arvamusi kõikjale, kui sa tagajärgedega diilida ei suuda!”

Ma olen elu aeg arvanud, et see on üks ääretult väärastunud argumentatsioon. Miks peab inimene by default kartma, lihtsalt sellepärast, et ta peab tarvilikuks natuke rohkem ja natuke avalikumalt oma arvamusi presenteerida?

Ma rääkisin eile julgustuseks oma sõbraga, kes saatis mulle lingi ühele tema aastatetaguse arvamusloo juurde. Talle oli selle jutu peale võõralt numbrilt helistatud ja öeldud, et küll ta üles leitakse. Ja alles siis ta näeb…!

Me kolleegidega jagame päris tihti lugusid sellest, kuidas jälle üht või teist meist on ähvardatud. Facebooki-ajastul on kohutavalt lihtne see ähvardus- või sõimukiri teele panna ja kui sa oled naine, siis sa saad neid kirju rohkem. Naisi ahistataksegi rohkem, kõikjal. Üheksa ohvrit kümnest on perevägivalla puhul naised ja muu sarnane statistika – see lihtsalt on üks reaalsus.

Muidugi viskame me nende kirjade üle nalja, sest huumor on üks parimaid kaitseid, mis üldse olemas on. (Lisaks, maitea, isiklikele turvameestele, vist.) Aga tegelikult ma suren sisimas iga kord natuke, kui ma mõne sellise kirja saan või kuulen, et mõnda mu armast kolleegi anonüümselt hooraks sõimatakse.

Ma olen nii palju oma elust veetnud kartes ja kahjuks ma pean tunnistama, et mingi hirm on minuga alati. Ja see ei peaks nii olema. Aga on.

/

Ahjaa, seda öeldakse mulle ka vahel. Et kuidas ma julgen neist asjadest niimoodi kirjutada. Eks seda on öeldud terve mu kirjutamiselu, vahel pigem natuke hukkamõistvalt (mõeldes tagasi blogi eraelulistele detailidele näiteks), vahel kummastuse või isegi põlgusega (mõeldes seksiteemadele), aga vahel öeldakse seda siiralt ja tänulikult. Ja see viimane osa, see vist ongi aus vastus sellele, miks ma julgen – miks ma julgen isegi siis, kui ma kardan. Kui ma kardan nii, et mu alaselg on krampis ka õhtul omas voodis lebades.

Nii et jah. Seda tahtsingi täna vist veel lisaks öelda.

Hoidke end, naised.

6 Comments


  1. Melody Beattie “Codependent No More”.
    Ma muidu igast self-help raamatuid eriti ei armasta, aga see konkreetne kirjutis aits m6ned jupid peas paika sattida….. Kindle jaoks taiesti saadaval Amazonis.

    Vasta

  2. ükspäev facebookis või kuskil jäi silma et NO99 korraldab mingi.. mitte etenduse aga ei mäleta kuidas see sõna oli.. igastahes kus vägivalda kogenud naised loevad ette oma kohtu dokumente ja tundus huvitav. õõvastav ja huvitav.

    Vasta

  3. Vastukaaluks anonüümsetele kommentaatoritele on ilmselt tegelikkuses rohkem neid, kes Sind (ja Sinu kolleege ja teisi vapraid) imetlevad, kellele te head teete, aitate olla ning uskuda ja võib ehk öelda, et kelle elusi päästate. Aga sellest vist ei räägita ja kirjutada nii palju. Aga neid on, meid on. Aitäh Dagmar!

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga