rebastest, vist

Mul on aken lahti. Sirelid röögivad õitseda, männid kisavad tolmelda ja ennist oli üks rong, mis tuututas nii palju, et ma olen kindel, et loen sellest homme uudistest.

Mul on aken lahti ja õhku pole. Ja samas seda on, mingit värvilist, segast, lõhnu täis õhku. Imelikku ajastute lõppemise ja uute alguste lõhnu.

Ja mul on tunne, et ma tahaks igavesti istuda aknal ja vaadata Klõuga mitte-iia-pimedaks-minevat-taevast, sest praegu, praegu on siin nii palju avarust ja ruumi, et see on imeline.

/

Mõtlesin täna hästi palju, mõtlesin pea katki. No kõige muu vahelt, muidugi, hästi palju toredaid asju on elus käimas, ma olen kuidagi… nii õiges kohas omadega. See on suurepärane tunne (ja muidugi ma endale omaselt ütlen seda kõigile, kas nad tahavad seda kuulda või ei, ikka ütlen).

Aga pea läks ikkagi katki, koos südamega natuke, sest…

Vahel on vist nii, et sa pead teatud osadega endast hüvasti jätma. Või teatud osadega enda elust. Isegi, kui need on olnud aastaid osa sinust, vahel lihtsalt noh, saavad peatükid läbi. Ja see on okei, ma arvan, käib inimeseks olemise juurde.

Aga kuidagi… Sa panustad end, eks. Panustad end igasse suhtesse, mis sul on. See kasvab ja areneb, sina kasvad ja arened koos sellega, selle inimesega. Vahet pole, kas tegemist on su parima sõbraga keskkooli päevilt või siis inimesega, kellele oled harjunud kirjutama, nii et näo asemel moodustab peas suhte sõnad. Sellel pole vahet, sama tõeline on kõik igal juhul.

Ja kui see saab läbi, siis samal viisil võib see haiget teha.

Ma, muide, ei mõistnud selle ulatust. Siin kontekstis siis “selle” – kõik see, mida inimhing on võimeline panustama ja majutama, ehitama ja igapäeva mässima, millest toituma ja millele toetuma. Ma ei mõistnud varem nii täpselt, sest nii laialdaselt ei olnud ma pidanud millegi lõpuga silmitsi seisma. Või õigemini – …

Oodake, sõbrad.

Ma alustan otsast.

Sa kasvad üles ja sulle öeldakse, et nii toimib elu. Sul on käegakatsutavad inimesed, rutiin, lasteaiad ja koolid ja pärastkoolihängid ja kõik see, mis kaasneb. Öeldakse, et nii on, ja nii sa eladki seda elu.

Kuni ühel päeval sa avastad, et on mingid muud dimensioonid. Näiteks, minu puhul, olid nendeks dimensioonideks sõnad. Et on sõnad, eriti ekraanidel, need hakkavad elama oma elu, nende sõnade kirjapanijad muutuvad ja kasvavad su hinges oluliseks. Ja mitte keegi, kes ei ole seda tunnet kogenud, ei saa sellest aru. Kui olulised on inimesed sõnade taga.

Ja teistpidi ka – kui olulised on sõnad koos inimestega. Mu igapäev, eks, möödub poolenisti Klooga-kookonis, teise poolega kontori-(oosõm)-kookonis, ja suurem osa mu lähisuhteid toimuvad sõnades ekraanil. Ja nii on ja see ei vasta ühelegi dieedile, mis on tänapäeval normaalne või populaarne – no teate küll, “ära söö, kui su vanaema seda söögiks ei peaks”.

Mu vanaema, muide, ei saa isegi aru, mida ma tööks teen.

Aga see kõik ei vähenda olulisust, on vist mu…

… ma tulin siia mingi mõttega täna.

Ma tulin selle mõttega, et esiteks – Mari-Leen mainis oma blogis, et saurused (ma pärast otsin lingi), mina üks neist – see tegi mind ütlemata rõõmsaks ja teisalt pani mõtlema kõigele sellele, mida see blogi mu ellu on toonud. Või õigemini, kuidas see blogi mu elu on loonud. Absoluutselt kõike, mis mu elus praegu on, kõik, mis on oluline, saan ma blogiga seostada.

Ja ma keeldun uskumast, et see on pseudo. See ei ole.

/

Aga rebastega on see, et ma mõtlesin täna palju rebastele. Mila vaatas oravavideoid, vahepeal tõi ta balalaika ja käskis mul mängida (“Ma ei oska!” – “Mängi ikka, mängi mulle saadet!”), seejärel, kui ta nägi, et ma olen kurb (ma väga püüdsin mitte olla), arvas ta, et ta teeb mulle võileiba – ja ta tegigi! Minu beebi! Tegi mulle võileiba!

Ja siis me laulsime, laulsime rebastest ja oravatest ja kassidest ja ponidest ja sellest, et kui tuju hea, siis kõike seda tee.

Ja siis rääkis Mila mulle anekdoodi.

“Emme, kas sa tead, kuidas rebased metsas elavad?”
“Ei tea.” (Siiralt noh, ma tõesti ei tea.)
“Nad elavad armastusega!”

5 Comments


  1. Uu,see on lihtsalt nii crazylt elus postitus jälle. Kananahk tuleb ihule ja une võtab ära. Sul on midago nii palju, mida nii vähestel.on. Õnneseen!

    Vasta

  2. See oli tõesti nii mõnusalt Dakilik postitus. Aitäh, et end oma lugejatele jagad!

    Vasta

  3. Liitun teistega. See ongi see, mis teeb Sinu blogi eriliseks, nii teistmoodi ja nii päris.

    Vasta

  4. appi. ma pole üldse selline heldin-suvalistel-hetkedel inimene, aga su tütar sõnastas just mu elu eesmärgi ja unistuse. ja tõi pisara silma.

    oled ise hea ja kahtlemata kasvab su lapsest ka üks üdini hea inimene!

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga