plahvatades

Mind vahepeal tabab see tunne.

See on suht haige tunne, ma vihkan seda tunnet mitmel põhjusel. Esiteks sellepärast, et see hiilib ligi, ootamatult. Ma ei tea kunagi, mil see tulemas on. Teiseks sellepärast, et see võtab üleni üle. Algab kuskilt rinnakust, liigub kurku, pigistab hingamisteid, patsutab vasakut vatsakest, liigub kõhtu, tekitab sõlmi, seejärel liigub mööda jalaveene varvastesse ja sunnib need krõnksu tõmbama.

Ja kolmandaks vihkan ma seda tunnet sellepärast, et see on tunne, mil ma tunnen, et ma vist päriselt elan. Elan ja, heh, tunnen. Tunnen nii teravalt, et see tahab mõistuse ära võtta, lööb füüsiliselt näkku ja peksab kõhtu, taob oimukohtades ja lämmatab.

…see on see tunne, ma ei tea, kas sa tead seda? See tunne, kui sa elad oma tavalist elu. See võib olla hetkel, kui sõidad autoga ja See Lugu hakkab mängima. Või kui sa pesed nõusid. Või koristad. Või saed metsas kuusepuud. Või teed mingi selfi ja mõtled, et milleks. Või kui keegi filmis ütleb midagi, mis on klišee või isegi, kui pole, kuidagi kõnetab.

…see on see tunne, mis võtab hingamiselt hoo ja elamiselt sekundid, kõik vaikib selleks hetkeks, ja siis su sees plahvatab. Plahvatab vaikselt, kui juhuslikult sel hetkel pole üksinda. Plahvatab valjude nuuksetena, kui sel hetkel oled üksinda. Kuuled oma pisarate metalset kaja tühja korteri seintel, kuuled iseennast õhku ahmimas…

…ja siis on see möödas, su ainus tundehetk, see ainus hetk, mil sa korraks tunned, et oled, et oled emotsionaalne olend, et sul on tundeid anda mujale ka kui ainult igapäeva. Et sul süda võib aktiivselt murduda. Et sul on tegelikult tundeid nii palju ja need elavad kuskil sul seal, salaja, isekeskis, vatsakese sees ja rindkere all, aga, vanad reeturid, lendavad laivi siis, kui seda kõige vähem ootad.

//

Õhtuleht muidu kirjutas, et täna vist on kõige raskem pühadejärgsem päev.

Ehk tõesti.

Mis muu see ikka olla saab. Nii palju häid emotsioone, see on nagu sugar crash, kas pole? Kui liiga palju sööd puhast suhkrut, siis lõpuks kukud, natuke järsemalt kui muidu?

Onju?

4 Comments


  1. Imestan, kuidas suudad täpselt õigel ajal kirjutada täpselt sellise postituse, mida vajan. Lohutav (kuigi ka kahju), et keegi täna sama tundis.

    Aitäh, Daki, oled jätkuvalt imeline ja vajalik.

    Vasta

    1. Aitäh, mind alati hämmastab, positiivselt, et inimesed ei ole ainulaadsed. Me oleme tunnetepõhiselt väga samad.

      Vasta

  2. Mine õue. Vaata taevasse. Sule silmad. Hinga sisse. Hinga välja. Hinga endast välja, mis segab. Ehk aitab? Korrakski…

    Vasta

  3. Tunne on tuttav.Aga seda,et ma elan,tunnen ma pigem siis kui äkki väga hea on.
    Aga eile oli raske päev tõesti.Tore teada saada,et sel on mingi põhjus.
    Head vana aasta lõppu,Daki!

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga