õhusõnad

Öösel ma ei maganud hästi.

Ma pole varem nagu märganud, et täiskuu fullm00n fullm00n mind nii väga mõjutaks, aga sel korral, jah, äkki saan süüdistada kuufaase.

Sõnaga, ma ei maganud öösel hästi.

See hakkas juba ühel teisel ööl, kui ma olla varahommikul värisenud ja võbelenud läbi une, ma tegelikult tean hästi, mis see oli. Ma valutasin. Füüsiliselt.

Täna ka, ma valutasin nii väga, pool mu nägu valutas ja ma ärkasin vist iga hingetõmbe peale. Uned on nii hästi meeles ja samas nii hästi ära unustatud, sest unes ma vaatasin nii pikalt silma, et mul hakkas sellest päriselt ka valus, mitte ainult ühest näopoolest, vaid, teate küll, sellest kohast, kus hing elab. Sealt hakkas täitsa valus.

Nii ma ärkasin ja töötasin ja ma tundsin, et ma pole ise – aga samas, millal ma täpselt olengi ma ise? Selline pooludus-poolunes olek, see ongi parim minu enda versioon äkki? Sest see tõeline, närvideni-väljas-mina-ise, see on selline tõeline plähmerdis, mul on sageli temast kopp ees ja ma tegelikult ei ole väga üllatunud, et päriselus, noh, kuidas nüüd öelda… Ma viimasel ajal ise ütlen paljude asjade kohta, et mul ei jätku nende jaoks ressurssi. Et äkki on vastupidi ka, maailma olulistel inimestel ei jätku minu jaoks ressurssi, äkki ressursijagamine on kuidagi nagu energia jäävuse seadus? Mida annad, seda saad vastu… Ja iga maailma olulise inimese jaoks ei saa teha Facebooki-gruppi, eks, kus päevast päeva ressursse jagada.

Vaatasin just pealkirja, et jah, praegu ma olin juba voodis ja tulin välja, sest mul tuli oluline mõte. Sõnadest, mis on jäänud ütlemata. Et neid sõnu on nii palju, ja need on ütlemata. On nii palju sõnu, mida ma ise pole öelnud ja mis on mulle ütlemata jäetud. Mis on neist sõnadest saanud, kus need on? Hõljuvad kusagil eetris? Mis neist lõpuks saab? Tuhmuvad, hääbuvad… või koguvad jõudu, paisuvad, kuni plahvatavad? Pisikesteks sõna-, hääliku- ja tähekildudeks?

Ja lõpuks noh, ongi killud.

Siis veel mõtlen suhetest ja eludest, mis lõppevad, on lõpetatud, see teeb ääretult kurvaks. Närv oli täna nii väga krussis, laps läks etendusele, ma istusin tükk aega autos ja mõtlesin, mida teha. Läksin ja jalutasin vihaselt läbi metsa – no ikka nii, et seened olid ka proper hirmul – kuni jõudsin randa. Oli tuulevaikne ja soe, ei oleks absoluutselt arvanud, et oktoobri lõpp. Kui ma poleks olnud üksinda, oleks isegi võibolla vette kiskunud.

Sõnaga, istusin seal, suitsetasin, näppisin liiva ja kibuvitsa, tegin paar vihaselt kissitavat selfit, siis mõned normaalsed fotod ka, kõik oli ere ja maailma reaalsuse värvifilter oli paigast. Roosast pusast sai fuksiapunane, erkkollastest kibuvitsalehtedest said lõikavkollased jälkmoodustised, muidugi kaunid, aga jälgilt kunstlikud. Kõik tundus nii vale ja võõras ja metsas undsas tuul, rannas mitte, kõik oli, noh… Nagu filmis, aga ma ei tea, mis filmis ja kuidas see film peaks lõppema.

Närv sai samas puhastatud, nüüd olen käinud toast tuppa, vahtinud taevast ja täiskuust läikivaid majakatuseid, mõelnud ja mõelnud, avanud kirjakasti, saatnud prügikasti nii mõnedki õhusõnad, millele pole kunagi määratud kirjaks saada.

Aga uned, noh, ühelgi ööl võiks olla ilma nendeta.

Ja samas, miks siis ka mitte, kui need juba on. Olgu siis see elu kogu oma põlemises ja värvirikkuses, äkki suudan õppida selgeks, kuidas põleda nii, et ei lähe alati tuhani välja, vaid lõppeb vaid näpukõrvetusega.

1 kommentaar


  1. just… kuhu need ütlemata sõnad liiguvad? kus nad edasi tuksuvad? ilus mõte.
    tuli meelde kunagi kuuldud lause ‘kui lumi sulab, kuhu kõik see valge kaob?’

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga