2/10/15

Täna kümme aastat tagasi suri mu vanaema. Oli täpselt samasugune imeline sügispäev, isegi vist soojem, kindlasti mitte nii tuuline. Sest noh, Tartus pole kunagi nii tuuline kui siin.

Täna ma olin õnnetu ja õnnelik ühekorraga. Pärastlõunal tundus, et on selline päev, kus naeratad ja maailm naeratab vastu. Klooga härrasmehed ütlesid tere, kui rongile jalutasime.

Aga poes selgus, et ükskõik kui väga sa ka pangakaardile ei naerataks, pank ei naerata vastu. Kui oled teinud ühe haiguslehe (ja unustanud, et haigekassat huvitab vaid eelmise aasta keskmine), jäänud jälle autoga teele ja maksnud ära esimesed hädavajalikud arved, siis naerata, palju tahad, kaart läbi ei lähe. Nutsin korra autos, võtsin võlgu ja maksin toidukraami ära. Siia kopin aga minu kümne aasta taguse teksti samast päevast. See ilmus mu blogis 2. oktoobril 2005.

If the doors of perception were cleansed, everything would appear to man as it is: infinite

Ma mõtlesin eile küll mitmeid kordi inimeste egoismile ja sellele, kuidas mõtte jõuga saab end haigeks mõelda.

Ma olin alguses pahane ja hiljem kurb ja mures ja. Kõike oli.

Sõbrad on mul endiselt lahedad.

Tartu oli ka täiesti hull eile, kõik kohad asusid liiga kaugel, kaugemal kui tavaliselt. Tee Eedeni juurest koduni võttis julgelt poolteist tundi. Vahepeal sai istutud asfaldil ja vaadatud, kuidas mehed teevad tehases tööd. Ja siis sa kõnnid ja kuuled, kuidas sügis langeb sahinaga peale ja see on tegelikult nii ilus, missiis, et on pime ja lehed on ühtmoodi hallid, mitte punased ja kollased.

Aga et ma hommikul ärkasin, tundus, et on pime, ja ma hakkasin ütlema: ”Mu ema muide tahab, et ma poisipea lõikaks.”

Ja ma ei öelnudki, sest ma ärkasin alles kell kümme. Uuesti. Segaduses. Kuidas ma ei kuule, mis mu ümber toimub, kui ma magan? Ma alati kuulen.

Ma pean hoidma oma mõtteid tegevuses, eemal. Ma vaatasin selle jaoks isegi ”Ajalikku ja ajatut”, kuigi ma olin sekund tagasi väitnud, et ma hoian endast praegusel perioodil erinevad usundid eemal. Nad rääkisid õigeusu liturgiatest, kõik need habemetega mehed. Preestrid.

Mu vanaema oli ka ristitud õigeusu kirikus.

See on kummaline, kuidas ei saa välja öelda kõiki neid kõige tähtsamaid asju. Sest sõnad on odavamad kui tunded ja mälestused vahepeal. Sest sõnad on neutraalsed ja labastavad seda, mida sa pead kalliks. Või tegelikult see nii ei ole, aga tundub, et on.

Kõige nostalgilisemad hääled on tänavapuhastusmasinad tühjas linnas. Hilisõhtul või varahommikul. Kõige nostalgilisemad hääled on sõnad, mida lausutakse mööblist tühjas korteris, nii, et ükski tuli ei põle. Need, mis metalsete tükkidena põrandale tagasi langevad.

Kõige halvem on praegu vaikusest undav korter, aga muusikat ei taha. Valuvaigistid on otsas, hammas ikka kasvab täie raginaga ja peksab igemeid valusaks. Tunne on. Kummaline tunne on. Tahaks magada, kaua-kaua. Aga ma tean, et täna ma ei maga. Ilmselt kuni matusteni ei maga. See oleks minulik.

Oh. Mul oli veel enne ilusaid ja häid asju ka peas. Aga neist kunagi hiljem, kui need mu juurde tagasi jõuavad.

Te olete ilusad, inimesed.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga