30 going on 30

Mind on tabanud vist lõpuks see tõeline 30. eluaasta kriis. Esimest korda tundsin seda teravalt magistritöö esimeses seminaris, kus armas õppejõud Kaja rääkis meile kõigile, et me oleme oma professionaalsusastmelt, kui me kevadel lõpetame, 7. tasemel. 8. aste on doktorikraad. “Ehk siis te olete praktiliselt tipus,” teatas ta rõõmsalt ja ma vajusin kössi.

Jajah, tipus.

Ma olen 30 ja alustan oma elu vähemalt kolm korda uuesti – kui mitte rohkem. Mulle ei kuulu siin ilma peal ei rohkem ega vähem kui mu arvut ja kaks kassi ja üks vana telekanäru ja külmik, mida ma vean nagu hingeõnnistust ühest kohast teise kaasa. Vastutav olen muidugi palju rohkema eest – laps ja kolmas kass ja üürikorter ja arved ja laenud ja firma ja kohustused.

Aga sisuliselt siiski olen ma jälle täiesti alguses, mul pole miskit ja lähitulevik ei näita, et mul iial miskit hakkaks olema. Mitte et see omand per se mind iseenesest väga paeluks, aga ma lihtsalt tahaks ju ka kuhugi kuuluda. KUULUDA. Olla vajalik ja oma ja igal hommikul tervitatud.

Ja siis täna sõitsin poolpimedas koolist koju, vaatasin rongiaknast välja ja mõtlesin, et ei tea, kas sügised on alati olnud nii udused? Kas ma pole seda lihtsalt tõesti varem näinud? Tegelikult oli ju hea päev. Kohtusin kahe-kolme väga ägeda inimesega täiesti sotsiaalselt, missiis, et kahega neist ühistranspordis; seminar oli üliäge ja üleüldse ma tundsin, et ju ma teen ikka õiget asja, kui see mu südame põksuma paneb. Päike paistis ja linn naeratas ja ma tundsin, et armastus on siiski see, mis… Ma ei teagi. Et seda pole loetud hulgal. Tee silmad lahti ja naerata ja…

Aga siis ma mõtlesin sellele ka, rongiaknast iseenda väsinud nägu vastu peegeldumas, et mind on ikka NII PALJU. Mind on LIIGA palju isegi mu oma pere jaoks, mu sõprade jaoks – kuidas üldse iial saab mind olla händlitavas koguses kellegi… teise jaoks? Ja samas, ma ei oska olla vähem kui see mis ma olen. Mulle sageli öeldakse, et üks põhjus, miks ma inimestele korda lähen – või miks mu kirjutised lähevad – on see, et ma julgen kirjutada ka asjade pahupoolest. Et elu pole alati lill ja kookosesupp, vaid on ka sitas sumpamine ja jõunaer. Et inimesed saavad sellest lootust ja tuge.

Aga… Ma olen, muidugi, selle kõik ise teinud, ise end sellesse rolli pannud. Ja ma ei kahetse, ausalt ei kahetse. Sest ma TEAN RAUDKINDLALT, et mu kirjutised on inimesi aidanud. Ja see on alati olnud peamine ja jääb ka edaspidi nii.

Aga kuidas ometi saan ma olla minaise, kui see minaise on nii suur ja teda on nii palju ja ta on selline poolavalik ja oma ettevõetud ristiretkedega?

//

Ma olen avastanud, et mängin jälle seda mängu, kus ma vaatan inimesele otsa ja püüan esiteks ette kujutada, et mis oleks, kui me satuks mingi juhuse tõttu tulevikku jagama. Aga peamiselt ma vaatan neile otsa ja püüan ette kujutada, mis on nende saladused.

Sest vahel mulle tundub, et kõigil teistel maailmas on saladused, ainult minul ei ole. Ja vahel tundub mulle risti vastupidi, et ainult minul on saladused, rõhuvad, tapvad; ja kõigil teistel pole. Et kõik teised elavad rõõmsalt ja mittekomplitseeritult ja…

…ja muidugi tean ma, et see on absoluutselt vale. Kõigil on raske, kõigil on komplitseeritud.

Ja saladused on ka kõigil. Lihtsalt enamik ei räägi internetis neist. Ilmselt tegelikult ei räägi minagi.

Aga vahepeal, teate, on see blogidaki olemine nii suur koorem, et tahaks lihtsalt põgeneda ja alustada täiesti nullist.

Sest, hah, mu praegused nullistalustamised pole IIALGI täiesti nullist. Kõik, mis ma alustan, tuleb selle kümneaastase internetitaagaga.

Ja seda, mu sõbrad, ei talu enda õlul ka parimad meist.

7 Comments


  1. Minu arvates oled saalles 30 ja alles teel tippu.
    Mina vaatan kõrvalt ja kaugelt ja ütlen, et sa oled väga sitke ja tubli ja elus. Ja saan aru ka sellest, et Sulle endale võib vähe teisiti tunduda ja sul on endaga raske. kuid sellele vaatamata jään endale kindlaks.
    Läheb, läheb, küll sa näed!

    Vasta

  2. Sa ei kujuta ettegi, kui palju inimesi endale 30ndates restardi teevad 🙂 Mõni lihtsalt suuremas (jätab kogu oma elu ja loob end uuesti) ja mõni väiksemas osas (vahetab näiteks kardinaalselt elukutset). Sul on vähemalt Sinu kirjutamine, mu jaoks polnud 31-selt enam miski, mida ma oma eluks olin valinud, õige. Aga nagu Sa natuke varem kirjutasid, see puhastustuli on meile vajalik, et me näeksime, mis tegelikult päras leekide kustumist alles jääb. Usu, kõik on Su jaoks alles alguses 🙂

    (räägib üks peaaegu kolmekümnekolmene – appi!)

    PS! Minu meelest oskad Sa nii hästi kirjutada nii, et ühtepid on kõik väga intiimne ja isiklik, aga samas ei saa Sinu elu kohta küll eriti palju teada 🙂 See on tõeline anne – puudutada lugejat isiklikult ilma liiga isiklikuks minemata.

    Vasta

  3. daki, ma olen kohe 37, eksole. ja ma teadsin ju kogu aeg, et ah, kui ma olen saanud lõpuks 30, siis on KÕIK selge. ma tean, kes ma olen ja mida ma tahan ja nii edasi. hahahaa.
    ja nüüd on jah jälle nii, et ei tea. seesama tunne, et tahaks kuuluda. tahaks, ja ei ole enam (või jälle?), kuhu. ja mõnikord on nii kuradi raske endale korrutada, et ka see läheb mööda, ka siit saab edasi.
    ja siis ma tulen ja loen sind siin. ja tead, aitab jah see teadmine, et keegi veel.
    niiet – sind on vaja 🙂

    Vasta

  4. Ma arvan, et mõtle ennast hetkeks nelja-viiekümneseks ja vaata mõttes tagasi oma kolmekümnendate algusele, ja sa näed kui ilus, noor ja tegus ja tubli sa oled 🙂 Mitte, et sa hiljem seda ei oleks, aga alati kipub ju vanemana tunduma, et küll nooremana oli kergem/parem. Kindlasti kui praegu kolmekümnesena vaatad oma kahekümneseid fotosid, siis mõtled, et küll sa siis olid alles noor ja kui roheline oli rohi!

    Vasta

  5. No misasja, mu ema vahetas 41selt ametit ja tegi sellega oma iseloomule ja olemusele täieliku restardi.

    Vasta

  6. 30 tähendab seda, et Sa oled alles 10 aastat olnud täiskasvanu. Ehk siis täiesti roheline ja algaja ning alles kogumas kogemustepagasit.

    Ja see, et teaduskraad näitab professionaalsuse taset – halloo.. no see pole küll õige mõõdik antud juhul. Ma olen näinud nii eluvõõraid ja reaalsusega mittehaakuvaid doktorikraadiga inimesi, et anna olla. Doktorikraad on ikka sihitud teadustööle. Muudes valdkondades eks ta annab teada, et inimene on järjekindel, töökas ja suuteline palju lugema. Muus osas juba kindel olla ei saa. Protestide ennetamiseks annan teada, et loomulikult tean ma ka väga paljusid ääretult nutikaid, asjalikke ja professionaalseid doktorikraadiga inimesi. Ja teist sama palju ääretult nutikaid, asjalikke ja professionaalseid ilma doktorikraadita inimesi.

    Ja sa ei ole täiesti alguses. Sa oled värske stardi ees, aga hoopis suurema ja tugevama vundamendiga, ehk oma kogemustega. Ja loodetavasti oskad sa seda vundamenti kasutada enda huvidest ja soovidest lähtuva elu ülesehitamiseks. Meediamaastikus sees olles on nii lihtne sageli mõelda, et kuidas see asi teistele kommunikeerides välja paistaks. Unustades seal ära mõtte, et kuidas see asi mulle endale tegelikult istub. Isegi oma elu lood kipuvad peas ringlema jutuna kellelegi teisele suunatult.

    Kui see blogi meeldib sulle, siis jätka. Kui ei meeldi, siis lõpeta ära. Kui taak ka ei meeldi, siis pane vanad lood ka kinni. Ja ongi kõik. Ei juhtu sellest maavärinat ega midagi. Jah, on inimesi, kes mõnda aega peavad ühest harjumuspärasest tegevusest loobuma, aga küll nad leiavad varsti midagi muud. Sina ei vastuta teiste inimeste elude eest (välja arvatud oma lapse oma eest teatud ulatuses). Küll aga vastutad sa 100% oma elu eest.

    Mõnusat kulgemist ja hääd eneseotsingut.

    Vasta

  7. Aitäh, teie kõigi mõtted on väga toetavad, õiged ja mõnusad, täpselt sellised, mida meelde tuletada, kui tahaks karjuda: “Pamagiitje! Kriis!”

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga