elu türanniga

2014-08-27 15.26.29Kuuldavasti on olemas selline iga nagu “kohutav kolmene”. Õnneks või kahjuks saan ma seda omal nahal üsna harva kogeda, vahepeal tuleb tõesti tegeleda ülevoolavate tunnetega või siis pideva, konstantse, igapäevaselt tuhandekordse selgitamisega, mis on kasside jaoks mängimine ja mis kategoriseerub juba kiusamise alla, aga üldiselt, ptui-ptui-ptui, tundub, et see kohutavus kas on veel ees või siis piirdubki sellega, mis juba käes.

Täna aga ei suutnud ma oma naeru pidada, kui mu väike Osama (meenutades sünnikuupäeva) pidas muga sellise, väga nõudlikus toonis kahekõne.

“Ema, Mom, Mo-om!
“Jah, mis on?”
Mom, Mama, ema!”
“Jah, ma kuulen!”
“Tahan tädijogurtit!” Tädijogurt on siis Emma kohupiimakreem.
“Otsa sai.”
“Aga ma tahan PUNAST tädijogurtit.”
“Ei ole enam, otsa sai.”
“EMA, MA ÜTLESIN PUNAST. PUNAST TÄDIJOGURTIT,” teatati nõudlikult.

Sarjast: “Asjad, mis on naljakad vaid emale endale”.

Ühtlasi: suvi on läbi. Mul on seljataga kaks liiga sarnast suve ja ma natuke tahaks, et mõned järgmised aastaajad mu elus oleksid teistsugused. Vähememotsionaalsemad ehk.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga