õugaad

Oh. My. God.

Kui Merks seda FBs jagas, vaatasin alguses rõõmsa ootusärevusega, sest esiteks teevad Garfunkel & Oates nüüd ju sarja, mis on täiega oosõm ja teiseks nad on muidu ka täiega oosõm, aga see lugu on nii täiega kriipilt täpne, et ma tahaks ära surra ja röökida seda refrääni kuni ma suren. See on täpselt mina aasta tagasi ja mina praegu. See on täpselt nii, kuidas näeb välja naiste “keskeakriis”. Ja kuna palju naisi on 30ndate alguses kahjuks vallalised, siis see kriis on… ilmselt paljudele mõistetav.

Ja ma tõsiselt, tõsiselt ei usu enam, et kõik juhtub põhjusega (nagu ma uskusin aasta tagasi). Ei juhtu, mu sõbrad. Asjad lihtsalt juhtuvad and that’s that.

Aga Garfunkel & Oates on ikkagi ääretult suurepärased.

5 Comments


  1. See “kuna palju naisi on 30ndate alguses kahjuks vallalised” on puhas “appi ma olen juba 30-kriis”. Keskeakriis on ikka pigem see, et “uuh, kus tahaks veel möllata” või “pereelu imeb vilinal, üksi oleks hoopis mugavam.”

    Vasta

  2. Haah, ma olen ilmselgelt veel selle “kõik juhtub põhjusega” staadiumis. Aga mis seal salata, see on mul vast midagi, millega ennast lihtsalt rahustada nendel hetkedel, kui tõesti sisemus karjub, et “ei ole siin mingit kuradi põhjust, raisk”! 😀

    Vasta

    1. Ma tahaks kohe seda kommentaari “laikida”. 🙂

      Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga