Paar nädalat tagasi käisin ma taas oma imelise hambaarsti Kristo juures (ma absoluutselt ei suuda Nordic Hambakliinikut ära kiita! Ja kuigi Kristo on mu noorpõlvesõber, on ta ka täiesti erapooletult võttes parim hambaarst kogu ilmas, ausalt.) ja mul jäi natuke raha üle (hämmastav, eks?), ning kuidagi sattus nii, et ma läksin Apollosse ja jäin seisma ingliskeelse kirjanduse riiuli juures ja otsustasin hetkeajel osta Elizabeth Gilberti raamatu “The Signature of All Things”.

Ma ostsin selle ainult Gilberti nime pärast, teadmata mida oodata. Ma ääretult nautisin tema “Eat. Pray. Love” ja “The Commitment” raamatuid, aga see oli midagi hoopis teisest žanrist. See oli ROMAAN. Päris romaan. Mida oodata kirjanikult, kellelt sa oled seni lugenud ainult liigutavaid autobiograafilisi teoseid ja mitte ühtegi ilukirjanduslikku? Ma ei osanud midagi oodata.

Või kui ootasingi, siis kindlasti ei osanud ma oodata midagi SELLIST.

Ma lõpetasin raamatu eile, aga olen olnud selle lummas viimased kaks nädalat. Kaks raskeimat nädalat, mis mul on sel aastal olnud, ja tema oli seal, et mind lohutada. Aga… Mul on väga raske sõnadesse panna, mis see romaan endast kujutab. Ma proovisin täna kahele inimesele seda selgitada – Mila vanaisale ja oma emale -, miks see on suurepäraseim teos, mis ma iial olen lugenud, ja ma ei leidnud sõnu. Sest kuidas ma ütlen, et romaan, mis kirjeldab 19. sajandi teadlasest vanatüdruku TERVET ELU (and beyond, sest liigutava põhjalikkusega saab selgeks ka tema vanemate elutee), kes on end pühendunud SAMBLIKE UURIMISELE – kuidas ma ütlen, et see on üks haaravamaid romaane, mis ma iial olen lugenud?

Ma poleks iial suutnud uskuda, et mulle kui sügavalt humanitaarala inimesele (okei, mul on stringiteooria vastu nõrkus, aga ma näiteks jätkuvalt ei usu ruutjuurtesse või gravitatsiooni ja universumit kui sellist on mul ääretult raske hoomata, saati mõista) on tohutult põnev lugeda peatükke, kus ei toimu midagi muud, kui et kirjeldatakse kaht aastakümmet inimese elust, mille ta kulutab ühe kivi peal kasvava sambla uurimisele?!

Ja ausalt, see on põnevaim asi iial!

Mila vanaisa küsis mult ka, kas ma olen hakanud oma järgmist raamatut kirjutama ja ma ütlesin talle ausalt, et seni, kuni ma ei suuda välja mõelda midagi sellist, mida Gilbert suutis ja vähemalt püüdagi seda realiseerida, ei julge ma kirjutamisele mõeldagi. Sest see romaan on grandioosne. See on romaan oma parimas tähenduses. See on elu, see on elu tähendus, see on elu mõtestamine, see on… the signature of all things.

Kuidas saab üks Gilberti-taoline (heas mõttes) autor iial tulla sellisele ideele ja seda nii rafineeritult teostada? Kogu tekst oli ka stiililiselt väga filigraanne, väga 19. sajandi võtmes, nii et sa loed ja unustad, mis ajastus viibid. Sa loed ja unustad, et sind pole iial nii väga huvitanud botaanika või brüoloogia, sest ühtäkki on need põnevaimad asjad kogu universumis. Sa nutad ja kuigi sa eriti ei naera, sa ahmid ja ahmid ja ahmid ja elavned koos peategelasega, pettud koos temaga, elad läbi kümneid aastaid… Nagu üks kriitik on öelnud: “Mul on tunne, nagu ma oleksin elanud läbi kellegi teise elu.” Nii see täpselt tundubki: sulle on antud veel üks elu, ja see on Alma Whittakeri elu, 19. sajandi brüoloogi elu.

Ja see on elu nagu iga teine – ja samas ei ole ka. Kõik kõrvalliinid, kõik tegelased, kes Alma elus figureerivad, nad kõik lõpuks saavad osaks lõpplahendusest, milleks on… teadmine. Kõik niidid viivad lõpuks Darwinini, saavad seal kokku… ja siis keerduvad edasi.

Seda raamatut ei ole võimalik seletada, seda raamatut on võimalik kogeda.

Palun lugege seda esimesel võimalusel.

Ja palun tõlkige see eesti keelde, et ma saaks seda elamust oma emaga jagada!

Edit: Nagu lugejad märkisid, on raamat ka eesti keeles saadaval, pealkirja all “Jumalik puudutus”. Lugege!