Vahepeal ma… oot, ma alustan uuesti.

Väga sageli, eriti kui ma kohtun uute inimestega, saan ma arusaamatute pilkude osaliseks. Nad ei mõista, miks ma “kirjutan seksist internetis” (nagu mulle endale meeldib öelda) ja miks ma pean nii üliisiklikku blogi. Miks ma olen kõike seda avalikkuse silme all juba kümme aastat teinud. Enamasti nad kardavad – nad kardavad, et saavad osaks mu “lugudest”, “satuvad internetti”. Ma korrutan alati ja pidevalt ja kõikjal, et ma kirjutan AINULT ENDAST ja kui ma kirjutangi oma lähedastest, siis ainult nende nõusolekuga, enamasti pseudonüümide all ja (oma tütre puhul eriti) kasutades aastatega tekkinud sisemist filtrit, mis ütleb, mil määral teistest kirjutamine on okei.

Ma olen pidanud kordi ja kordi selgitama, miks. Mu perekond ei ole nagu mina. Mu sõbrad, enamasti, ei ole nagu mina. Nad ei tunne vajadust välise validatsiooni järele – mitte, et see oleks mul ainus põhjus. Nad ei ole nii edevad kui mina – mitte, et see oleks mul ainus põhjus. Nad ei hinga kirjutamist läbi naha sisse nagu mina – mitte, et  see oleks ainus põhjus.

Ja kui mul diagnoositi maniakaal-depressiivne psühhoos, siis arvasid enamik neist, et see on asi, millest ei peaks või ei tohiks ma iial kirjutada.

Kui ma rääkisin mõttest, et kui ma üldse saan veel kunagi ühe lapse, siis ainult selle inimesega, kellega ma koos olen. Ja ainult sellel ajal, mis mu peas õige tundub – siis ütles mu ema: “Kas sa mäletad, kui raske sul oli? Kas sa mäletad, kuidas…?”

Ma mäletan, muidugi ma mäletan. Ma mäletan kõiki oma võitlusi ja oma läbikukkumisi ja haigetsaamisi ja haigettegemisi.

Ja ma ikkagi püüan leida viisi, kuidas sellest kirjutada, kuigi ma täna just Delfis kirjutasin põhjustest, miks ma eriti väga enam ei jaksa.

Aga siis tulen ma siia blogisse ja loen seda kommentaari:

Kui ma ise umbes aasta tagasi depressiooniga lõpuks võitlema hakkasin, siis olid sinu selleteemalised kirjutised põhiliseks jõuandjaks ja lootusekiireks.

Pean sind siiani üheks väga oluliseks osaks mu paranemisprotsessis. Täna olen palju õnnelikum inimene.

Aitäh sulle!

Ja kõik need pilgud, kahtlused, küsimused, kulmukergitused, heitlused… SEE on põhjus, miks ma kirjutan.

Kui on kasvõi üks inimene maailmas, kellele läheb see korda ja kelle ma olen suutnud õnnelikumaks teha lihtsalt sellega, et ma elan oma elu ja kirjutan sellest nii nagu ma kirjutan…

it’s all worth it.

PS. Robin Williamsi mälestuseks vaatan tema viimast (kahjuks ainult hooaja-pikkuseks jäänud) sarja The Crazy Ones. Soovitan soojalt.