Daki targutab: Mis loom on Esimene Armastus?

Kolumn Delfi Naistekale septembrikuust 2012.

Minu Esimene Armastus oli poiss, keda nimetan siin Maiduks. Ma ei mäleta, millal Maitu esimest korda nägin, kuid see pidi olema millalgi neljandas klassis, kui vahetasin elukohta ja kooli. Otsisin ta hiljaaegu Facebookist üles, stalkisin teda tagasihoidlikult ja mõtisklesin, mis kuradi loom see Esimene Armastus üldse on.

Ma mäletan, et õhkasin Maidu järele ikka mitu head aastat. Seejuures piirdusid meie kontaktid juhuslike hängimistega samas kambas, või kui ma olin valmis kirjutanud järjekordse seebikaliku “raamatu”, viisin ma seda alati ka Maidule lugeda (lootuses, et ta saab aru, kes on romantilises suhtes peategelaste prototüübid ja avastab, et temagi mind tegelikult armastab). Peamiselt aga istusime me sõbranna Marise toa aknal ja nühkisime ülepäeviti klaase pesta, sest sealt nägi poiste akendesse ja hea õnne korral sai neid vilksamisi lausa mitu korda silmata.

Ühesõnaga – väga palju piinlikke ja naeruväärsuse piiril kõikuvaid hetki.

Tegelikult ma ju Maitu ei tundnud. Mida ma temas armastasin? Mida Esimene Armastus minu jaoks (peale akendepesu) üldse tähendas?

Ma ei suuda seda enam meenutada, aga nii väga tahaks. Ma mäletan, et see tunne oli kõikvõimas ja varjutas teinekord oma meeleheitlikkuses unesid ja koolitunde. Ma nutsin, ma unistasin, ma passisin ja luurasin ning rääkisin sõbrannadega Maidust tunde ja tunde. Marise südames elas tol ajal Maidu vend, seega olime me mõlemad ühes paadis. Me toitsime üksteise Esimesi Armastusi erinevate lugude ja fantaasiatega sellest, kuidas see kõik lõpuks õnnelikult lõppeb ja mängisime mõttepiltidega lastest, koertest ja (mingil põhjusel) kabriolettidest, mis meil kunagi kindlasti olema saavad.

Ma ei suuda mitte kuidagi meenutada, millest see kõik alguse sai. Juhuslikust naeratusest? Tärganud hormoonidemöllust? Või oli tegu lihtsalt soodsate tingimuste kokkulangemisega – Marise toa pesemist vajavad aknad ja poiste toa aknad ületänava naabermajas?

Öeldakse, et sa ei unusta oma Esimest Armastust mitte kunagi. Ma ei olegi Maitu unustanud (kuigi ükspäev püüdsin ma mitu tundi tema perekonnanime meenutada – seda sama nime, mille kirjutamist ma 12aastasena tunde harjutasin, sest kunagi pidi see ju minu omaks saama, loomulikult), kuid ma olen täiesti unustanud selle tunde, mis pani mind pikki emotsionaalseid päevikusissekandeid kirjutama. Selle asemel olen ma hoopis jõudnud järeldusele, et mul on Esimesi Armastusi olnud mitu.

Kõigepealt oli Mait, see kõige esimene teismeikka astumisega kaasnenud armumine, mis oli peamiselt ju siiski fantaasia.

Siis oli Härra, esimene mees, kellega ma olin koos rohkem kui kolm kuud, kes armastas mind sama kirglikult kui mina teda ja kellega me lõpuks teineteise südamed tuhandeks killuks peksime.

Siis oli Rüblik, mu esimene abikaasa ja suhe, mis oleks pidanud juhtuma minuga, kui ma olin 17. Aga see juhtus, kui ma olin 22, mis ilmselt kogu selle koledale lõpule tugevalt kaasa aitas.

Ja siis on mu praegune abikaasa, esimene (ja ilmselt ainus) mees, kellega me tegime valmis uue inimese ja kellega ma jään elu lõpuni läbi meie tütre seotuks. Ma pole kunagi kedagi teist sel viisil armastanud nagu teda.

Nii palju Esimesi Armastusi, kõik olemuselt sarnased ja ometi kardinaalselt erinevad.

Naljakas, kas pole?

Mitu Esimest Armastus sul on olnud?

Märkus aastast 2014. On veel üks Esimene Armastus. See suhe, mis mul on praegu.

4 mõtet “Daki targutab: Mis loom on Esimene Armastus?

  1. karla

    Pubeka armastus- samuti aastaid, aastaid, siiani ei suuda välja mõelda, mida temas leidsin. Esimene päris armumine, mis selle asemel, et armastuseks kasvada, kasvas vihkamiseks ( ja pea kaks aastat redus elamiseks). Siis taas üks armumine, mis lõppes lihtsalt mõistmisega, et me oleme erinevad ( siiani suhtlen oma “kasusuguvõsaga” :)) ja siis tuli see päris armastus, esimesest silmapilgust- mäletan, ühes seltskonnas olles tulid jutuks lapsed, tüüp ütles, et tal ei ole lapsi ja mu ainus mõte oli, et oh, naisest saan ma lihtsalt jagu ( hiljem selgus, et naist ka õnneks ei olnud- põhimõtteliselt ma ei vaata mehi, kel juba lapsed olemas) Ja niisama kiirelt kui see armastuse leek lahvatas ja see Mees mu ellu tuli, niisama kiirelt ta ka kadus- aga leek püsib….

    Vasta
  2. Mann

    Minu esimene armastus oli päriselt Mait. Tunded ei jäänud sugugi Su kirjeldatule alla.

    Aitäh Sulle, Daki! Vahva lugu! 🙂

    Vasta
  3. K.

    Väga armas kirjatükk -aitäh selle eest!

    Esimesi Armastusi on olnud mitu.. Eks see kõige esimene oli omal ajal muidugi suur ‘armastus’, kuid nüüd, tagasi vaadates, sain aru, et see oli tühipaljas meeltesegadus ja sõge armumine – kõõlusin aknal ja vaatasin, millal ta koolis koju tuleb, punastasin varbaotsteni kui pidime pudelimängu mängides käest kinni trepikoja ukseni jalutama ja tagasi. Üks sõge aastane ‘armastus’.. vaid minu peas. Ja noh, eks ma siis olin paras lapseke ka veel..

    Vahepeal läks mõni aasta mööda, armumisest said teised armumised ning üle paari nädala need ei kestnud.. või paari kuu. Lihtsalt tunnetetulv, mis hetkeline ning kaduv. Katsetasin, proovisin, missugune on see ‘minu inimese’ tüüp, kellega kõige paremini klapib. Nüüdseks on kõik need ‘esimesed’ kuidagi ühte massi sulandunud, kuigi omal ajal olid nad kõik mingil ajahetkel olulised – minu esimene käest kinni jalutamine, minu esimene kallistus, minu esimene.. (Ees)nimed on meeles, lood on meeles, kuid emotsioone enam ei mäleta.

    Oma kõige Esimese Armastuse leidsin koolitrepilt – nagu Terminaatori laulus, kas pole? Pilgud kohtusid ja mingi ime läbi hakkasime suhtlema – mina ja tema, mina 8. klassis ja tema juba gümnaasiumis. Ühiseid tuttavaid meil polnud – kõik oli nii uus, teistsugune maailm. Tituleerin teda uhkelt oma Esimeseks Armastuseks, sest aasta jooksul kogunes lugusid, mida pidasime just nimelt meie lugudeks, terve trobikond – ilusad hetked, valusad hetked ja ehk sekkagi mõned natuke kurvemapoolsed hetked, kuid igatahes erilised ning uudsed, uudsed igas mõttes. Klapp oli meil hea ning me kasvatasime end selle aasta-poolteise jooksul palju. Tunnen senini, et olen just selle inimese pärast nii hea (või halb?) inimene, kui ma hetkel olen. Ja kuigi meie lõpp sai olema üpris kole, olen ma siiski talle südames tänulik kõige selle eest.

    Ja teine Esimene Armastus tuli minu juurde sellel samal hetkel, kui eelmine minu südamest minema jalutas. Erakordselt kummaline asjade kulg oli tollel aasta hilissuvel, kuid ju siis nii pidigi minema – kohtusime kui mina olin 16 ja tema 18, nüüd olen mina 23 ja tema 25, kuid miski pole muutunud. Ehk oleme jäänud pisut stabiilsemaks ning rahulikumaks (ei lähe peo pealt naabrimehe aknasse kivikesi loopima), kuid endiselt on mõnus ja hea. Täpselt selline tunne, et olen koos inimesega, kes on ühtaegu minu elukaaslane, parim sõber ja parim hingekaaslane.. 🙂

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Oh, mulle väga meeldib, kuidas sa ütlesid, et otsisid oma inimesetüüpi, kes klapiks! See on NII TÄPNE, et ma ei suuda uskuda, et ma pole ise selle sõnastamise peale tulnud. Just nii ju ongi!

      Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.