Niisiis.

Mu ema ja mu umbes kaks parimat sõpra on mulle öelnud, sisuliselt, et  mu raamat on väärtusetu pask ja ei peaks ilmas eksisteerima. Nad varjasid seda kõike osavalt mingite somplimentide taha (Marianni TM), a la “Sul on seal päris häid kohti, AGA…”

Tra ja kui nõme on nii elada. Iga faking kord on nii. Ma avaldan midagi ja mulle olulised inimesed ütlevad mulle, miks see, mis ma teen, on pask. Ma lähen emosse, kaon, ei kirjuta, hakkan sunni tõttu jälle kirjutama, unustan eelmise “kriitika”, ja siis saan jälle. Jälle saan teada, kuidas kõik see, mis ma teen, on… teisejärguline. Mitte piisav. Saast.

Ma ise olin nii uhke oma raamatu üle. Ausalt. Minu meelest oli geniaalne kontseptisoon, geniaalsed lood… Aga näete, tuleb välja, et puhas sitt! Puudub sügavus, puudub tõde ja emotsioon!

Selles valguses on nii raske seda kuradi esikat plaanida ja mulle meenub, miks ma olen elus ainult umbes kaks esikat kümne (!) raamatu (ilmselt saastad raamatud siiski) kohta teinud. Sest see kõik on nii valuline. Sa tahaks tähistada midagi, mis sinu jaoks on kõva asi, aga enamik su lähedasi arvab, et parem oleks NEIL end üles puua, sest nii ei seostataks neid sinuga. Sest see, mis sa teed, muidugi, on ju saast, ja saastaga ei taha keegi seostatud ju olla.

Peamine põhjus, siiski, miks ma olen erilises faking kassis praegu, polegi mitte see, et ma kirjutan saasta ja mu eksistents on mõttetu, vaid hoopis see, et ma läksin täna välja Mallu raamatuesitlusele, nähes omast arust välja ERILINE PÜSS…

…ja siis ma kuulsin, et selja taga sosistati, et kas ma äkki siiski rase polevat.

Cheers, my loves.