See on emopost

Niisiis.

Mu ema ja mu umbes kaks parimat sõpra on mulle öelnud, sisuliselt, et  mu raamat on väärtusetu pask ja ei peaks ilmas eksisteerima. Nad varjasid seda kõike osavalt mingite somplimentide taha (Marianni TM), a la “Sul on seal päris häid kohti, AGA…”

Tra ja kui nõme on nii elada. Iga faking kord on nii. Ma avaldan midagi ja mulle olulised inimesed ütlevad mulle, miks see, mis ma teen, on pask. Ma lähen emosse, kaon, ei kirjuta, hakkan sunni tõttu jälle kirjutama, unustan eelmise “kriitika”, ja siis saan jälle. Jälle saan teada, kuidas kõik see, mis ma teen, on… teisejärguline. Mitte piisav. Saast.

Ma ise olin nii uhke oma raamatu üle. Ausalt. Minu meelest oli geniaalne kontseptisoon, geniaalsed lood… Aga näete, tuleb välja, et puhas sitt! Puudub sügavus, puudub tõde ja emotsioon!

Selles valguses on nii raske seda kuradi esikat plaanida ja mulle meenub, miks ma olen elus ainult umbes kaks esikat kümne (!) raamatu (ilmselt saastad raamatud siiski) kohta teinud. Sest see kõik on nii valuline. Sa tahaks tähistada midagi, mis sinu jaoks on kõva asi, aga enamik su lähedasi arvab, et parem oleks NEIL end üles puua, sest nii ei seostataks neid sinuga. Sest see, mis sa teed, muidugi, on ju saast, ja saastaga ei taha keegi seostatud ju olla.

Peamine põhjus, siiski, miks ma olen erilises faking kassis praegu, polegi mitte see, et ma kirjutan saasta ja mu eksistents on mõttetu, vaid hoopis see, et ma läksin täna välja Mallu raamatuesitlusele, nähes omast arust välja ERILINE PÜSS…

…ja siis ma kuulsin, et selja taga sosistati, et kas ma äkki siiski rase polevat.

Cheers, my loves.

17 Comments


  1. NII.
    Post nimetatagu ringi EMApostiks.
    Esiteks, EMAD ei peagi beibed välja nägema, sest nad on EMAD!
    Teiseks, EMAD ei saagi mitte kunagigi aru sinu m6tetest, ideedest ja tungidest, sest emadel on kaitsemehhanism – ehk kui EMA ei tea kuidas sind kogu selle emotsioonide ohu eest kaitsta, siis EMA silmis k6ik sakib.
    Kolmandaks, emo on ka vahel vajalik, sest lihtsalt on sitt olla. Ja siis on lihtsam minna tagasi EMA ja EMANDUSE juurde.
    Kallid sulle, oled 6igel rajal, ära lihtsalt lase end eksitada, eksju?!

    Vasta

  2. Äkki sosistati sellepärast ikka et nägid nii õnnelik ja särav välja 🙂

    Vasta

  3. Kui jutt käib “Kortermaja” lugude raamatust siis need arvamused on küll puhas kaka. See on üks parima kontseptsiooniga raamatuid ja ma pole ainus, kes nii arvab.
    Rasedust jah kahtlustatakse siis kui kuidagi särav välja nähakse.

    Vasta

  4. Kortermaja juttudega ma kursis pole, aga see beebiprojekti järjejutt mulle VÄGA meeldis. Ja ma tavaliselt sellised jutud ajakirjas lehitsen tuimalt üle. Selle järgi tulin lausa blogisse otsima 🙂 St et see siis tähendas, et oskad ikka küll kirjutada. Mul ju hea maitse 🙂
    Tuttav tunne, see rasedaks tembeldamine. Ma siin sain jutti 2 last (1 a 4 kuud vanusevahe ja kui väiksema, tol hetkel 5 kuusega läksin siin ühele üritusele, siis õnnitleti mind kolmanda ootuse puhul!! Võttis ikka tuju ära küll selline asi. Ok, on siin + 12 kg üle kere ja keha pole trimmis, aga kuulge, ma olen siin oma kerele vatti ka andnud viimase 2-3 aastaga.
    Ja eks on olemas tüüp emasid, kes ei kiidagi. Minu oma ütles mulle õrnas pube eas kui 18 olin kuldsed sõnad: “õde on sul ilus, ta saab elus hakkama, aga sa oled niiii inetu, et sul ei jää muud üle kui korralik haridus omandada ja siis endale kindlustada hea sissetulek, et elus hakkama saaksid ise”. No pole ju normaalne! See, kui palju see tõele vastas või mitte polegi enam oluline, aga ema suhtumine. Ja ega see on siiamaani, teed mis sa teed, alati on “not good enough”. Tunnistad seda või mitte, aga sisemiselt jääd ka 40-selt ootama lõpuks seda, et ema kunagi ütleks, et vot nüüd on ta sinuga rahul

    Vasta

  5. Mulle raamat meeldis. Isiklikult oman kolme sinu raamatut ja väga tihti mu käsi ei kliki eesti kirjanike raamatuid ostukorvi.

    Vasta

  6. Rasedusega on vist nii, et kui sa oled korra seda olnud, siis hakataksegi arvama, et sa kordad ennast igal aastal.
    Kirjutamisest ja armsate lähedaste arvamustest – mu ema ütles minu kirjutatud šedöövri kohta, et ta ei suutnud seda lõpunigi lugeda. Pealegi olevat mul palju kirjavigu – näiteks “mõttetu” kirjutan kahe t-ga. Sellega seoses ei pidanud ma tema arvamust enam eriti pädevaks.
    Eks inimestel ole erinevad maitsed ju ka, mina olen näiteks suutnud end Sinu lugudes ära tunda, aga võib-olla inimesed, kes ei suuda, kes pole kunagi niimoodi mõelnud-tundnud, ei saagi Sinu kirjutatuga kuidagi suhestuda?

    Vasta

  7. tõelised sõbrad on need, kes on olulistes asjades toeks. isegi kui sinu tehtut ei mõisteta. aga ikkagi ollakse toeks, sest sa oled millegi enda jaoks suure ja tähtsaga hakkama saanud, mingi etapp on läbitud.
    konstruktiivset kriitikat võib aga oma ala professionaalidelt kuulata.

    emad aga kuuluvad kahjuks teise põlvkonda ega tihti mõista, mida tütred on pidanud läbi elama, mida tütred mõtlevad või teevad. tundub, et nad vahel ei mõista, et neilt vajame me alati kiitust ja paid. muud midagi.

    ära võta hinge teiste puudujääke ja ebaadekvaatsust 🙂

    Vasta

  8. no ma saan aru, et sul igasugu targutavatest kommentaaridest kõrini, aga siiski… sa ei tohiks olla nii tundlik :). avalikkuses ja sugukondlikus ringis kommentaare selga saada on omamoodi karastus. kui sind lohutab, ma pole ka oma perelt kunagi ühtegi head sõna saanud sellel suunal, mida ma teen, k. a. mu blogid, raamatud jm enda arust hästi välja tulnud asjad.

    Vasta

  9. Kallis Daki, see, et Sa kirjutad raamatu ja see ka ilmub, on juba iseenesest suur asi. Mitte igaühe teksti ei võta kirjastus üldse vastugi, avaldamisest rääkimata. Kui raamat ilmub, peaksid valmis olema ka kriitikaks, seega omama suhteliselt paksu nahka. Igasugune tundlikkus tuleks viia nulli. sinul on aga just laes! Kindlasti ei ole vaja unustada, et Sa oled ainukordne, kõiges, mida teed, ja see läheb paljudele korda. Ning mis puutub paari inimese arvamusse, sh ema, siis ka ema on inimene ja vahel ei saagi aru, et teeb haiget. Emadel vahel puudub kriitikameel täiega, nagu ütles Inga oma postituses, vt. Emapostitus. Sina ära unusta, et väärid iseenda poolt paremat kohtlemist kui praegu paistab, sa oled väärt kõige paremat ja suuremat tuge endale pakkuda saad ikka ise, võta ennast kokku! Oled ilus, tark ja tubli naine, mis sa pillid!

    Vasta

  10. Tere,
    Ma küll ei tea, mis raamatud sa oled kirjutanud, aga kui ikka lähedased inimesed sinu tööd, andekust ja pühendumust ei oska hinnata, siis on ikka tõesti nõme.
    Ma ei oska kohe midagi kosta.

    Loodan, et varsti oskad ennast paremini kaitsta teiste arvamuste eest.

    Vasta

  11. Koerad ja karavanid, eks.
    Aga no mis ma ikka targutan, tean isegi, et vahepeal on vaja emotseda, et asjad jälle perspektiivi saada.
    Ole õnnelik.

    PS Mulle Sinu raamatud meeldivad.

    Vasta

  12. Ahoi!

    Mulle Kortermaja meeldis. Vägagi. Oleks hea meelega rohkem lugenud, inimesed järelikult tundusid huvitavad seal juttudes.

    Ainus asi, mis kripeldama jäi, oli see, et kas tõesti on tõenäoline, et ühes pisikeses kortermajas kaks samasoolist paari (ja veel vanemas eas) on, tundus nõks ebareaalne. Aga noh, eks ma ole maakas kah.

    Ja ma ka Eesti kirjandust suures joones väldin, aga Sinu (-ga seotud) raamatuid on mul kodus lausa viis tükki.

    Vasta

  13. Mitut kirjanikku sa tead, kes juba 30- aastaselt oma parima raamatu on kirjutanud?
    Minul on see igal juhul olemas, ainuüksi tunnustusena. tunnustuseks. sinu ettevōtlikkusele ja südikusele.

    Vasta

  14. Mitte midagi pole põdeda, ausalt! Hästi kirjutad – Sul on huvitavad karakterid, lugudes juhtub midagi ja neis on hinge. Mida veel tahta? Muide, vaata eesti kirjandusklassikas tagasi – probleemid olid teised, aga näiteks Vildega peaks kannatama küll võrrelda. Lihtsalt kirjanikke oli vähem:). Ja vanemad ei pruugi kirjanikust lapse üle kuigi uhked olla, nt Uku Masingu omad olid (Masingu kirjadele toetudes) püstihädas, et laps midagi mõistlikku ei tee. Pea püsti, Daki, Sul on fänne!

    Vasta

  15. Tead mina lugesin siin kahte sinu blogi sissekannet ja sain kõvasti naerda. Mulle meeldib sinu kirjastiil ja ausalt tekkis tahtmine lugeda mõnda sinu raamatut. Aga mitte mingit beebivärki.

    Vasta

  16. Ma nägin Kortermaja ainult raamatupoes, ära osta polnud raha… aga sinu raamatud on mulle väga meeldinud, meeldib kindlasti see ka… seega julgen ette kiita küll 🙂

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga