Daki targutab: Kas tõesti kõik head mehed on joodikud?

Kolumn augustikuust 2012, kirjutatud Delfi Naistekale.

“Märkus iseendale,” kirjutas sõbranna esmaspäeval Facebookis. “Enamus toredatest, ilusatest, intelligentsetest, heasüdamlikest, huumorimeelega meesolevustest tuleb koos alkoholiprobleemiga.”

 

Tõsi ta on, see on tänapäeva Eesti valus igapäev. Konjuktuuriameti andmetel tarbis 2007. aastal alkoholi 84 protsenti elanikkonnast, 16 protsenti oli karsklasi. Vist igas eesti perekonnas – või siis suguvõsas – on vähemalt üks kui mitte mitu täie rauaga hagu andvat alkohoolikut.  See kõik on juba nii harjumuspärane, et ei taipagi kuidagi kõigi joodud õllede ja viinade üle pikemalt mõelda. Tead juba, et õhtul vahetult enne kümmet pole poodi saia mõtet ostma minna, kui just megajärjekorras seista ei taha, ning kui hommikul kümne paiku oma šopingut satud tegema, siis (eriti pühapäeviti) kohtad riiulite vahel eriti väsinud olemisega inimesi, korvid õllesid täis.

 

Ning jah, kui terve eesti soo või hävimise või rahvatervise pärast südant ei vaeva ning kodus otseselt alkoholiga probleeme pole, siis panedki selle teadmise kuhugi tagaajju ära. Kõik joovad. Eestlased joovad sitaks. Nojah, aga mis meil siin ikka teha, riigis, kus on üheksa kuud pimedust ja sitta suusailma. Juua ja teha küünarnukkidega teed lähima enesetapusillani (kui parafraseerida Dylan Moranit).

 

Aga see noorte meeste joomine… See hakkab ikka kuidagi silma, kas või oma sõprade hulgas. Alati on peol mõni paarike, kus mees silma särama võtab ja siis terve õhtu naise näägutamist kuulab: “Kullake, äkki aitab juba? Musirullike, ära võta rohkem peale…” Kusjuures kõrvaltvaatajatele ei tundu asi enamasti problemaatiline. No mis on siis, ei või siis korra kvartalis rihma lõdvaks lasta, kohe on vaja tänitada!

 

Tuleb tunnistada, et minu eelmises suhtes oli pigem vastupidi – mees alkoholiga suurem asi sõber pole, seega jääb mul üle tänitada muude asjade üle. (Muudetud 2014 minevikuvormi – toim.) Mina aga armastan väga punast veini ja mojitosid ja kuigi öeldakse, et alkoholita saab ka pidutseda, siis mina ei ole seda trikki veel ära õppinud. Einoh, ega ma ju ei pea jooma, aga nii on kuidagi lahedam. Rasedana õppisin nautima alkoholivaba õllesid, aga olgem ausad: enamik on neist pigem nagu limonaad ja ega ühe raseda prioriteetide hulgas olegi pidutsemine, alkoholiga või mitte. Alguses on süda paha, keskel rabad veel tööd teha ja ootad sünnituspuhkuse algust ning lõpus vedeled voodis ning kui eriti veab, siis boonusena valutavad kõik võimalikud ja võimatud kohad.

 

Aga mis siin minust, räägime ikka meestest. Neil polegi sellist distsiplineerivat looduse poolt loodud karskusperioodi nagu lapsekandmise ja imetamise aeg, seega kipub mehi minu kogemuse kohaselt olema kahte tüüpi. Nad kas joovad või siis nad ei joo ÜLDSE. Ja nagu kõigi äärmustega, on ühtmoodi hirmutavad nii alkohoolikud kui täiskarsklased. Mulle meenub üks ammune mõttetera, et meest, kes tilkagi viina ei võta, ei saa usaldada.

 

Miks?

 

Ma ise olen mõelnud, et äkki on asi selles, et täiskarsklust harrastatakse mingi tugeva sisemise sunni tõttu. Näiteks usklikud põhjused, pühendumine spordile või – jap-jap – alkoholism. Need tugeva sisemise sunniga mehed on juba seetõttu pähklid ja kui sa mõne taolisega deitima hakkad, siis võid mingi hetk ehk avastada, et oled mehe armastuse (või kinnisidee) kõrval teisel kohal. No ja kellele see siis meeldiks!

 

Kui aga silmaga nähtavat põhjust karskluseks justkui pole, siis on see seda hirmutavam. Ma alati omaette mõtisklen, kui jälle mõnd “kuiva kaevu” kohtan, et miks küll. Otse küsin ma seda harva, sest umbes samamoodi, kui ma ei uuri inimese kiriklikku kuuluvust, ei ole minu asi ma tema toidu- või joogieelistused. Aga ikkagi – miks küll? Kas ei meeldi maitse? Aga alkohole on ju nii palju erinevaid! Või ei meeldi see, et alkohol on ju pikemas perspektiivis kahjulik? No aga arstid muudkui kinnitavad, et klaas veini aitab südamehädade vastu, parandab murtud südant ja peseb autogi puhtaks. Või siis kardavad inimesed end lõdvaks lasta? (Märkus: siinkohal ma ei ütle, et ainult alkoholiga end lõdvaks lasta saab.) Kardavad seda, mida nad joogise peaga mõtlevad, tunnevad, ütlevad, korda saadavad? Kui ongi see põhjuseks, siis saab sellest ütlusest täitsa asjagi ju – seda meest, kes ennast ei usalda, pole ka sul tark usaldada.

 

Aga kas tõesti on siis nii, et suurem osa toredatest kuttidest tuleb koos lahutamatu kuuspakiga? Vot ei teagi, ma olen nii kaua vallalisteturult eemal olnud, et puudub hea ülevaade. Minu sõpradest küll suurem osa hoiab alkoholiga pigem jahedaid suhteid.

 

Ning samas on elu näidanud, et absoluutselt iga inimene tuleb koos mingi pagasiga. Kellel selleks soome turisti viinakäru, kellel endised naised, töönarkomaania, lähedusepelgus või üleaisalöömise probleem. Ja need, kes esmapilgul tunduvad pagasivabad, on nagu täiskarsklasedki – pigem läheneda ettevaatlikult, sest kusagil on miski kindlasti peidus.

 

Nii ongi ju põnev, kas pole?

 

1 kommentaar


  1. Mina olen üks nendest inimestest, kes on karsklased. Samuti on seda minu mees ning mõlemad vanemad. Miks?
    Sest neid on alkoholism väga lähedalt puudutanud. Kõikide nende isad on olnud agressiivsed alkohoolikud, kes on juues vaimselt ning füüsiliselt vägivaldsed ning kaks neist on juba tüsistustesse surnud, kolmas liigub kindlalt sinnapoole. Minu isa sai lapsena purjus isalt jõhkralt peksa ning kuna ta nägi terve oma nooruspõlve, mida alkohol inimestega teeb, ei ole ta selle poole kunagi tõmmet tundnud. Kuidas võikski? Ma ei väida, et iga pokaal või klaas õlut muudab inimesed vägivaldseks, kuid miks arvatakse, et karsklased peavad veidi kiiksuga olema?
    Alkoholi tarbimine ei tähenda, et inimene muutub kindlasti halvaks või et on raske vähe korraga juua. Mina aga valin teise tee, sest mälestused muudavad selle harjumuse üsna eemaletõukavaks. Ka on mul mitmeid sõpru, kes joovad niisama, peol olles või toidu kõrvale. Kas mind häirib see? Sugugi mitte. Ning on ka sõpru, kes on nii alustanud ning ei ole suutnud aastate jooksul lõpetada…
    Mõnes mõttes ehk kardan, et äkki libastun ise ning ei saa enam pidama? Võib-olla on see alateadlik hirm kuskil sees.
    Muide, alkoholi maitset ma lausa vihkan. On küll erinevaid maitseid, kuid mitte ükski ei lähe karvavõrdki peale, mis sa ära teed 🙂 Ei siidrid-õlud-veinid-viskid-viinad-kokteilid, no mitte midagi.
    Igal juhul tahtsin öelda, et alati ei pea karsklasi vaatama kui vanu viinaninasid või muid imelikke tegelasi. Mina isiklikult pole kohtunud ühegi karsklasega, kellel oleks suur “pagas”.

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga