arhiividest: 26. mai 2005

Siis, kui kirjutasin oma bakasaurust. Tänasel päeval on ÕISiga paremad lood.

ma arvan, et oma lõppsõnas, mida teatavasti lõpetajatel lastakse kaitsmisel öelda, on mul päris suur hulk nimesid üles lugeda, keda tänada.

kui mul seda seal teha ei lasta, siis teen seda siin. hiljem.

kirjutada on hetkel nii raske, kuigi melobordelli tähtaeg hingab kuklasse ja ma pole senise kahe kirjapandud asjaga sugugi rahul.

jim ja jri on head.
mind never stops exploding.

täna ehk saab kaante vahele (ootaootaoota heakskiitvat ekirja). ma tahan rõõmu tunda, aga ma ei saa (oska?).

ma ei julge osakonda minna, sest ma kardan, et mulle öeldakse sealt: ”aga sa ju ei saa lõpetada nende tulemustega” (vt ka esimene f, ühe ainega jamad, paranoia)

ma ei julge oma tulemusi õisis ka vaadata, sest nende saabuvate a-derodu kõrval (tarkur?) on kaks väga häirivat kohta: üks olemasolev f ja teine soon-to-be-f. teise asjus ei ole mul kuhugi pöörduda ka.

kas on väga naljakas, kui ma linnas klapid peas käin? seal on ju mkirofon ka küljes.

mu ema arvas, et need klapid teevad mu imelikuks. talle ei meeldi, et ta tütar on stereohiir from outerspace. mul on ju need suured poolhaiged retroprillid ka.

õde käskis täna aknad ära pesta. äkki teekski seda?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga