Nipiraamatu neljas kolumn: Loobumise võlujõud

Siin on minu veebruarikuine Naistelehe Nipiraamatu kolumn.

Loobumise võlujõud

Veebruaris saan ma 30aastaseks.

Mul on kaks kassi, üks peaaegu-kolmene fantastiline tütar, selja taga kaks abielu ja kaks lahutust. Mul on oma firma, mille alt olen ma esitanud seniseks vaid kaks arvet, mu sissetulekud on pehmelt öeldes ebastabiilsed ja magistriõppe esimese semestriga ei suutnud ma juba ühe ainega hakkama saada. Ma pidin lahkuma oma armastatud Nõmme kodust ning elan nüüd jälle määramata ajaks üürikorteris.

Kui ma kujutasin ette, milline on mu elu 30aastasena, siis, tunnistan ausalt, see pole tõesti see, mida ma oleks arvanud. Noh, vähemalt auto ja kindel töökoht võiks ju 30aastasel inimesel ometi olla!

Neil päevil mõtlen ma väga palju loobumiste peale. Mõtlesin sellele, kui istusin oma nüüdseks eksabikaasaga ja lapse isaga perekonnaseisubüroos kabineti 210 ukse taga. Mõtlesin sellele, kui pakkisin hilisööl kaste ning tassisin, tassisin, tassisin oma kila-kola nüüdseks ekskodust välja. Mõtlesin sellele, kui tütar esimest korda uues kodus ütles: “Emme, lähme koju…”, ja ma pidin vastama: “Aga see ongi meie kodu nüüd, kullake.”

Väga paljud inimesed küsivad, miks me lahutasime. Mis juhtus? Sellele on väga raske vastata. Mis ikka juhtus, juhtus see, mis juhtub paljudega. Asjad kuhjuvad, nendega ei osata õigesti tegeleda, siis nad kuhjuvad veel ja lõpuks on see pundar nii suur, et seda ei suuda keegi lahti harutada.

Inimesed küsivad veel, miks me rohkem ei üritanud. Miks te ei võiks vähemalt lapse pärast uuesti proovida? Vot sellele küsimusele on mul palju lihtsam vastata. Esiteks – proovisime. Proovisime nii ja naa, aga tulutult. Ning teate, mis? Üks kõige jaburamaid asju maailmas, mida ma tean, on see kurikuulus “lapse pärast kokkujäämine”. Kas on olemas hullemat asja, mida oma lapsele teha? Sundida teda elama mürgises õhus, mida tekitavad kaks vaenujalal vanemat, kes teevad teineteist ainult õnnetuks? Kas sellisest kodust saab üldse kasvada oma eluga hästi hakkama saavat, emotsionaalselt intelligentset ja hästi funktsioneerivat täiskasvanut? Kahtlen sügavalt.

Nii vastan ma neile küsijatele alati ühtemoodi: “Me lahutasimegi lapse pärast.” Jah, on küll valus. Jah, on küll raske. Jah, me kõik pidime mingitest asjadest seetõttu loobuma. Aga Mila on väärt kõige paremat. Ta on väärt õnnelikke vanemaid. Ja kui need kaks vanemat ei suuda enam teineteist õnnelikuks teha, siis tuleb leida viis, et nad saaksid jälle õnnelikuks. Sest laps on õnnelik ainult siis, kui tema vanemad on õnnelikud. Tõsi, tal võib olla väga raske mõista, miks tema vanemad siis KOOS õnnelikud ei võiks olla, aga elu juba on selline. Meie kõigi jaoks, kusjuures, on asju või suhteid, mida on vahepeal raske mõista.

Vaatan oma 30ndale sünnipäevale otsa ja mõtlen, et… See kõik on juhtunud põhjusega. Mingil põhjusel ma pidin selle valu läbi elama, see valu õpetas mulle midagi. Ja nüüd ma lasin lahti. Loobusin, et oleks lõpuks ometi võimalik vastu võtta kõik need toredad asjad, mida elul mulle veel pakkuda on.

Loobuda on ikka raske. Oli mulgi. Aga praeguseks on kohal ka see suur sõnulkirjeldamatu kergendustunne… Ja ma tean, et kõik läheb hästi. Sest Mila on seda väärt, et tal oleksid õnnelik isa ja õnnelik ema. Ja selleks tuli loobuda.

6 Comments


  1. Braavo. Braavo selle eest, et teie saite aru sellest, et kui tülisid on rohkem kui head aega, siis lapse jaoks mitte ei jääda kokku, vaid lapse jaoks lahutatakse. Olles ise kasvanud majapidamises, kus teatud aegadel oli vanematel meeletult tülisid, ütlen kindlalt – 2000% enne kaks rõõmsat eraldi vanemat kui toksiline õhkkond kodus, kus laps tihtipeale mingite tülide vahendajaks ja pealtvaatajaks jääb ja kummagi vanema suust teise kohta alavääristavaid kommentaare kuulma peab. Minuga õnneks nii ei läinud ja vanemad on endiselt koos, vähemalt näiliselt nüüdseks ka märksa rohkem enda ja üksteisega rahul. Siiski olen seda halvemat varianti korduvalt näinud ja see on ju õudne…

    Vasta

  2. Jah! “Lapse(te) pärast koos” perekonnast on pigem võimatu funktsioneerivaks inimeseks kasvada. Hästi kurb, et seda on tehtud.

    Vasta

  3. Minu vanemad läksid lahku kui ma ca kolmene olin. Kuidagi juhtus nii, et minu jaoks oli see täiesti arusaadav, et no lihtsalt ei klappinud ja läksid eluga edasi. Kunagi ei tundunud see imelik ega arusaamatu. Ikka sai igatsetud seda vanemat, kes kaugemal, aga kui nad oleks sundinud endeid kokku jääma, siis oleks vihanud ju mõlemat ja kodus olemist, sest kes see kannatab karjumist jne. Kõigi kogemus on erinev, aga ma lihtsalt tõin ühe näite, kuidas võib lapsele ka täiesti arusaadav ja okei olla vanemate lahus olek. 🙂

    Vasta

    1. Minu omad lahutasid, kui olin vist kuuene-seitsmene. Ja mul pole kunagi olnud kahtlust, et nad tegid õigesti. Sest nad ei sobinud ja tegid teineteist õnnetuks. Nüüd on nad mõlemad eri inimestega aastakümneid koos juba õnnelikud ja jube oleks mõelda, et nad oleksid sellest õnnest mingi pseudo-“laste-pärast”-asja tõttu loobunud.

      Vasta

  4. minu omad lahutasid, kui ma olin umbes kümnene. nutsin küll, kui ema esiteks tuppa tuli ja ütles, et maria, me peame rääkima.

    aga tagantjärele tarkusena: kui nad oleks kokku jäänud, ja pidanud edaspidigi omi valjusid vaidlusi suletud köögiukse taga (kust hääled ikkagi ju välja kostsid!), oleksin ma oma vanemate käest õppinud lihtsalt seda, kuidas inimestega, kes ei meeldi, koos elada.

    ja see pole teps mitte õppetund, mida ma tahan õppida või oma lapsele õpetada.

    kui ma abiellusin, siis ma ütlesin (tulevasele) kaasale kohe ette ära, et ma ei anna iial lubadust “alatiseks kokku jääda”, või “kuni surm meid lahutab”, või muid samas vaimus asju, mida abiellujad tihti lubavad üksteisele. mida ma luban, hoopis, on see, et kuniks ma tema kõrval kõnnin, võib ta alati teada, et ma olen ta juures omal vabal valikul – sest ma tahan. mitte seepärast, et “lubasin”, või seepärast, et “niimoodi tehakse”, vaid seepärast, et ma ise valin ja tahan niimoodi.

    ja ma arvan, et see ausus on üks minu abielu alustalasid: see, et me oleme üksteisega, sest me ise tahame nii.

    ilus pilt on, muideks.

    Vasta

    1. Ma, muide, olen esimest korda oma elus sellises suhtes, mis põhineb täielikul aususel. Mitte sundaususel, a la “ütle, mis sa eile tegid or else”, vaid puhtal aususel, sest mõeldamatu oleks teistmoodi.

      Samamoodi on aus meie teineteise kõrval käimine. Sest me tahame, otsustame ja vajame nii. Mitte, et oleme kohustatud ja et nii on kombeks vmt.

      see on imeline. Ja seda poleks juhtunud, kui ma poleks julgenud lahutada.

      Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga