Daki targutab: Süütus läks 13aastaselt – kas tõesti?

Delfi Naistekale kirjutatud kolumn märtsikuust 2012.

Hiljaaegu tuli ühes seltskonnas jutuks, kui vanalt keegi süütuse kaotas. Vastused olid sarnased: enamik mehi ja naisi ütlesid selleks vanuseks 16 või 17, mõni lausa 19. Statistika kinnitab seda: Eestis alustatakse suguelu keskmiselt 17aastaselt.

See kõik üllatas mind, sest ma olin täiesti veendunud, et vähemalt enamik poisse kaotasid süütuse juba 13-14aastaselt. Miks ma seda arvasin? Sest mul on selged mälestused oma varateismelise ajast, kui teatud hetkel hakkasid kõik poisid sellega kelkima. Ning ka hiljem, kui ma olin saanud juba 18, rääkisid mu eakaaslastest kutid, et on juba mitu aastat suguelu elanud.

Niisiis kinnistus minus teadmine, et meie põlvkond alustaski suguelu nii vara kui võimalik ja täisealiseks saadi juba “kogenud” inimestena.

Ja nüüd – selline pauk! Otsustasin asja lähemalt uurida ning veetsin mitu pidu, pärides inimestelt piinlikku küsimust: kui vana sina olid, kui sa süütuse kaotasid? Nüüdseks on kõik need mehed saanud ligi-kolmekümnesteks ja tänased vastused kinnitasid statistikat – ikka kuskil 17 oldi, kui tegu ära tehti. Tavaliselt isegi natuke vanem.

See paneb mind arvama, et ma läksin noorena lihtsalt poiste suurustlemise õnge. Tol ajal ma muidugi ei osanud isegi kahtlustada, et keegi võiks sellise olulise asja kohta valetada. Tagantjärele tahaks lihtsalt öelda, et naiivne olin. Samas ei mäleta ma ka, et minu tutvusringkonnas oleks kuidagi ausse tõstetud neid, kes varakult vanainimeste asjaga hakkama said, kuid ometi poisid järelikult tundsid vajadust kekutada. Tüdrukud kekutamisega ei tegelenud, minu sõbrataridel oli ikka kombeks oodata ära esimene tõsine suhe, enne kui intiimsematesse seiklustesse laskuti. Ja enamasti tekkis esimene tõsine suhe kuskil 15-16aastaselt.

Kahjuks olen ma hetkel sellises vanuses, et mul pole väga 15aastasi tuttavaid – ka kõik sõprade lapsed on veel liiga noored, et nende käest uurida, kuidas tänapäeval selle va seksi-värgiga lood on. Ometi võib vaatluse tulemusel järeldada, et tänapäeval on asi näiliselt veelgi hullem. 13aastased tüdrukud näevad välja kui 25aastased, suitsetama ja alkoholi tarbima hakatakse nooremana kui kunagi varem ja järelikult käib selle ohtra meikimise, pidutsemise ja minikleitidega kaasas ka seksuaalselt provokatiivne käitumine.

Tahaks öelda vanainimeselikult, et “meie ajal…” Aga mis “meie ajast” ma rääkida saan, kui minu eakaaslased väitsid varateismelistena, et seksisid juba 13aastaselt! Mis siis, et see tagantjärele valeks on osutunud. Ma ei mäleta, et minu klassiõed end nii hullult meikinud oleks kui tänapäeva teismelised ja ma mäletan, et ükskord kui ma nabapluusiga kooli läksin, helistas inglise keele õpetaja koju mu emale ja palus, et selline asi enam ei korduks.

Alati arvatakse, et uus põlvkond on hullem kui sellele eelnenud. Meile tundub, et meie olime oi-kui-ontlikud ja need tänapäeva noored on kurjuse kehastused, kes ei suuda ära oodata, kuni nina üle poeleti ulatub, et suitsu ja viina küsida. Aga äkki tuleb ka nende puhul kümne aasta pärast välja, et tegu oli peamiselt siiski eputamisega ning otsus kellegagi voodisse minna ei sündinud kergekäeliselt, nagu me praegu kipume noorte kohta arvama, vaid ikka läbimõeldult ja pigem hiljem kui varem?

Kõigest sellest oskan ma vaid järeldada kahte asja. Esiteks: ära usu teismeliste poiste suurustamist! Ja teiseks: kui sa vanemana oma last põhjalikult ära ei riku, siis võib neid natuke rohkem usaldada. Sest lõppeks – meie kõik ju kukkusime päris okeilt välja, äkki on meie lastel sama õnn?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga