Nipiraamatu teine kolumn: Võta saapad jalast!

Foto autor: Helin Loik-Tomson (Presshouse)Kui te pole veel märganud, siis olen ma mõned kuud juba Manona asemel Naistelehe Nipiraamatu uus kolumnist. Siin on mu teine kolumn, mis ilmus Nippari detsembrinumbris (seal veidi lühendatud kujul).

Võta saapad jalast ja astu mugavustsoonist välja

Hiljaaegu istusin ühe uue tuttavaga kohvikus, lasime bruschettadel hea maitsta ning ühtäkki ta sõnas: “Ma ei tea, kas asi on vanuses, aga kuidagi väga raske on viimasel ajal uusi sõpru leida.”

Noogutasin teadvalt kaasa. Tõesti on raske! Iseenesest usi sidemeid luua polegi niivõrd ületamatu – ma olen loomult väga ekstravertne inimene, seega pole minu jaoks probleemi võhivõõra inimesega jutustama jääda ning kontakte vahetada. Sellesama tuttavagi leidsin kummalisel kombel – komplimenteerisime teineteise saapaid ning mingil põhjusel otsustasime need õhtuks ära vahetada. Nii oli järgmine päev kohviks ja võileivaks kohtumisele suurepärane ettekääne: saapad ju vaja tagasi vahetada!

Eks ma muidugi iga kord sellisel naljakal viisil sõpru ei leia, kuid sarnaseid näiteid on teisigi. Niisiis, minul isiklikult uute kontaktide loomine keeruline pole. Aga teate, mis on raske? Nende kontaktide elus hoidmine!

Ja seda mitte ainult uute tutvustega, kes võiksid tegelikult elule nii palju värvi lisada. Toredaid inimesi on meie ümber hunnikutes, kellega võiks sõber olla, sa lihtsalt enamasti ei tea seda! Aga toredaid inimesi on ka JUBA su ümber olemas, kuid ikka mõtled sa, et oeh, täna ei jõua helistada, helistan homme… Homsest saab ülehomne, sealt edasi juba järgmine nädal ning ühtäkki märkad sa, et sügisest on saanud kevad ja sa ei olegi oma vanale sõbrale sünnipäevaks õnne soovinud ja õigupoolest polegi sul enam õrna aimugi, millega ta viimastel aegadel tegeleb. Sest koguaeg on ju nii kiire…

Selge, et selles jutus pole midagi uut. Ikka see harilik “oled nagu orav rattas, aga ära unusta kõige olulisemaid – inimesi enda ümber”. Kõik on kena ja tore, tõepoolest. Facebooki-ajastul on kuidagi eriti naljakas tuua vabanduseks seda, et pole aega teregi öelda, kui ilmselgelt on sul aega naljakaid kassipilte üles laadida.

Küll aga mõtisklen ma sageli selle üle, et uue sõpruse loomine on ju täiskäigul uude suhtesse minek. Ja kes meist poleks juba sellises vanuses, kus meil on seljataga palju nurjunud suhteid, haigetsaamisi ja lahkuminekuid? Ka minul on mitu purunenud sõprussuhet, kus me reaalselt olemegi teineteise eludest kadunud ja… Ma ütlen ausalt, see on olnud sama karm lahkuminekuprotsess kui ükskõik millise muu lähi- või partnerlussuhte lõppemine. Lein ja haavade lakkumine on kestnud pikalt-pikalt, seda pikemalt, mida pikem oli lõppenud sõbrannasuhe.

Seega pole ime, et me uutesse (ka ülilahedatesse) potentsiaalsetesse sõbrannadesse ülima ettevaatlikkusega suhtume. Me oleme päris valmis naised, oma tõekspidamiste ja põhimõtetega ning meie maailm on üldiselt juba välja kujunenud. Seda raskem on sinna võtta uut inimest, isegi, kui ta tuleb “vaid” sõbrannaks. Ikka pead kohanema, ikka peab nurki hööveldama. See võib olla – ja tavaliselt ongi – ääretult raske.

Aga mis siis teha? Sõuda aegamisi olemasoleva seltskonnaga eluõhtu poole, mugavustsoonist välja astumata? Või äkki siiski teha see hull temp ning vahetada toreda tüdrukuga üheks õhtuks saapad?

No mina valin iga kell saapavahetuse. Jumal teab ju, mis toredaid juhtumisi ja inimesi nii eluteele satub! Mäng on küünlaid väärt!

4 Comments


  1. Tean, mida sa tunned.
    Erinevalt minust (nagu sa ka kirjutasid), on sul uusi tutvusi lihtne sõlmida. Minul oli ka niimoodi- kunagi. Isegi ei tea, millal see muutus toimus, kuid nüüd … nii väga igatsen endale sõbrannat.
    Pane või kuskile kuulutus üles…. Kas see oleks liiga imelik?
    🙂

    Vasta

  2. daki, täiesti teemaväline kommentaar, aga tahtsin lihtsalt öelda, et ma olen viimasel ajal su fotosid vaadates mõelnud, et sa oled kuidagi jubehästi välja hakanud nägema. mitte, et enne oli s*tt, aga lihtsalt kuidagi… ma ei tea, midagi on muutunud. ma ei saa aru, mis, aga fotodel hakkas nii umbes pool aastat tagasi mingi teine ilme tulema, ja jube hea näeb välja, noh.

    Vasta

  3. Mina oma sõpruskonna pealt vaatan, et peamiseks probleemiks ongi see, et kusagilt tulevad mingid jäigastunud mõttemallid (maitea, ühiskond pressib peale aknast ja uksest äkki?), mis ei lase inimestel enam loovalt ja rõõmuga suhtuda ei omaenese eludesse ega ka teiste omadesse. Muidu enamus nagu igati viisakad ja edukad inimesed, aga sisse hakkab settima see hirm/kartus, et õu nõu, äkki ma olen oma elu esimese poole kuidagi viltu elanud…? Ja selleks, et endale tõestada, et see ei ole nii, püütakse omistada negatiivseid konnotatsioone teiste valikutele juhul, kui need on märksa erinevamad või juhul, kui polegi veel mingeid definite valikuid tehtud. Rumalate inimeste puhul saab sellest lõpuks põlgus kunagise sõbra vastu, targa inimese puhul pikemat sorti kahtlus.

    Ja kui juba vanade sõpradega vanuse arenedes niimoodi juhtub, siis mis uutest sõpradest me veel räägime =)

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga