21.8 astusin ma järjekordsesse abiellu, 18.2 neli aastat hiljem astusin ma sellest välja. Valuliselt, vastikult, see kõik oli kõige õudsem, mida ma üldse oleks suutnud iial ette kujutada ja ma ei näe, et see veel lõppeks, kuigi ametlikult on asjad ühel pool. Peaaegu. Materiaalsed asjad on veel jäänud.

Ja Mila.

Ja Mila.

Ma tahaks öelda, et ma ei kahetse midagi. Et see abielu on muutnud mind selleks inimeseks, kes ma olen praegu. Et see abielu tõi kaasa midagi sellist vaimustavat, nagu seda on Mila.

Aga…

…on nii palju asju, mida ma ei saa öelda. Sest ma pean olema see inimene, kes ei ütle. Kes hoiab selja sirge ja nutab omaette autos, omaette aknast välja vaadates, kes ei vasta sõimukirjadele, kes üritab olla “targem annab järele”.

Sest Mila on seda väärt. Ta on väärt kõike muud kui seda, mis täna juhtus.

See-eest aga on Veevalajate puhul abielulahutus sagedane nähtus. Sellel on ka oma seletus. Kui olukord muutub väljakannatamatuks, siis jahtuvad uraanlanna tunded silmapilkselt. Ta jätab teid üleöö maha ega tule enam iial tagasi. Ta ei otsi lahutust ja see ei paku talle mingit naudingut, kuid samal ajal ei šokeeri lahutus teda ka sel määral kui tema sentimentaalsemat laadi suguõdesid. Kuna Veevalajat juhib muutuste planeet Uraan, on tema elureeglid muutlikud. Kuigi ta on kogunud enda ümber ilmatu hulga sõpru, on ta sedavõrd iseseisev ja sõltumatu, et jätkab kõhklematult oma teed üksi, kui olukord seda tingib.

 

 

Linda Goodman, “Päikesemärgid”