18.2/21.8

21.8 astusin ma järjekordsesse abiellu, 18.2 neli aastat hiljem astusin ma sellest välja. Valuliselt, vastikult, see kõik oli kõige õudsem, mida ma üldse oleks suutnud iial ette kujutada ja ma ei näe, et see veel lõppeks, kuigi ametlikult on asjad ühel pool. Peaaegu. Materiaalsed asjad on veel jäänud.

Ja Mila.

Ja Mila.

Ma tahaks öelda, et ma ei kahetse midagi. Et see abielu on muutnud mind selleks inimeseks, kes ma olen praegu. Et see abielu tõi kaasa midagi sellist vaimustavat, nagu seda on Mila.

Aga…

…on nii palju asju, mida ma ei saa öelda. Sest ma pean olema see inimene, kes ei ütle. Kes hoiab selja sirge ja nutab omaette autos, omaette aknast välja vaadates, kes ei vasta sõimukirjadele, kes üritab olla “targem annab järele”.

Sest Mila on seda väärt. Ta on väärt kõike muud kui seda, mis täna juhtus.

See-eest aga on Veevalajate puhul abielulahutus sagedane nähtus. Sellel on ka oma seletus. Kui olukord muutub väljakannatamatuks, siis jahtuvad uraanlanna tunded silmapilkselt. Ta jätab teid üleöö maha ega tule enam iial tagasi. Ta ei otsi lahutust ja see ei paku talle mingit naudingut, kuid samal ajal ei šokeeri lahutus teda ka sel määral kui tema sentimentaalsemat laadi suguõdesid. Kuna Veevalajat juhib muutuste planeet Uraan, on tema elureeglid muutlikud. Kuigi ta on kogunud enda ümber ilmatu hulga sõpru, on ta sedavõrd iseseisev ja sõltumatu, et jätkab kõhklematult oma teed üksi, kui olukord seda tingib.

 

 

Linda Goodman, “Päikesemärgid”

12 Comments


  1. Sa ju tead, et ma tean MIS tunne on, kui
    – su ainuke palve on, et laste närvidel ei trambitaks, ja seda ikka tehakse.
    – sa üritad rääkida rahulikult, hingata sisse, lugeda kümneni ja vastu saad ainult kaheaastase tasemel jalgadetrampimise.
    – kõik asjad kuidagi kuhjuvad sellele ajale kui sul laps on ja sa pead kõige sellega üksi händlima ja siis see pärastlõuna, kui sul last POLE ei suuda sa muud teha, kui teda meeletult igatseda.
    – kõik on SINU SÜÜ. Et laps sai mütsita lasteaeda, et kaaslapsevanemal raha pole, et see olukord selline on, et vihma sajab, et puud on märjad. Kõik on SINU SÜÜ.

    Jne. Ja mul pole isegi aega, et sellest blogida, sest ma jooksen mingis fakken rattas :/

    Vasta

  2. TUBLI! Edasi saabki ainult paremaks minna ja! Ja see viimane tekst veevalajate kohta on lihtsalt nii õige. Ise samast tähtkujust olles jätsin ka oma 4-aastase kaaslase lihtsalt päeva pealt maha, kuna ei suutnud enam seda koduvägivalda kannatada (õnneks polnud küll abielus). Ükskord saabki see karikas täis ja küll need materiaalsed asjad ka korda saavad.

    Vasta

  3. Daki, ma olen su blogi lugenud alates sinu rasedusest. Lihtsalt sattusin ja jäin.
    Ma ei tunne sind absoluutselt rohkem kui inimene, kes loebki ainult su blogi. Meil ei ole ühiseid tuttavaid, ma ei tea sind kusagilt mujalt kui blogist.
    Ja tead, mis on juhtunud. Mina vaatan asju kõrvalt ja näen asju ainult sinu blogi kaudu ja mul puudub absoluutselt igasugune taust. Ja juhtunud ongi see, et kuna sa halbadest asjadest ei kirjuta, vaid ainult mainid, kui miski on halvasti, ja süüdistad pidevalt ennast ja ma TEAN, et see on vale ja et see ei ole nii, aga blogi lugedes võibki jääda tunne, et sina oledki halvas süüdi, sest kellegi teise tegemata jätmistest või (halbu) tegemistest sa ei kirjuta. Kust mina lugejana peaksin teadma, et keegi teine on süüdi, kui sellest ei kirjutata?
    Ma ei poolda seda, et oma musta pesu avalikult pestakse ja blogis oma ekse kirutakse, aga ka vaikimine on keeruline, sest võibki jääda vale mulje. Blogimine on tohutult keeruline. Kui sa kirjutad, saadakse haiget või solvutakse, kui sa ei kirjuta, siis inimesed, kes ei tea, hakkavad ise asju välja mõtlema ja see võib toimuda täiesti vales suunas.
    Ma ei tea, miks ma kirjutasin…. Ma pole vist kunagi varem kommenteerinud. Mingis mõttes on mul blogijatest tohutult kahju. Minul on lugeda huvitav, aga see, kui palju haiget blogides saab ja kui palju peab pidevalt vastama küsimusele, et kas ma sellest võin blogida ja kui otsekohene võib olla ja kui isiklikest asjadest kirjutamine on ok, tundub minu jaoks nii üle mõistuse koormav, et ma isiklikult ei suudaks IIAL blogida.
    Ühesõnaga see, et sa ei kirjuta, mis tegelikult juhtus, võib mõjuda sama halvasti kui kirjutamine.
    Aga…
    Jõudu!
    “Ja päiksetõus läeb aina varemaks
    Ja maailm läheb aina paremaks
    Ja taevas läheb üha selgemaks
    Ja elu läheb üha helgemaks…”

    Vasta

  4. Mila ON vaimustav! Ja kõik muu läheb mööda kui piisavalt aega anda. Ainus probleem on see, et senikaua kuni see mööda läheb tuleb ka jalg jala ette seada ja elada ja hingata ja … Üks päev korraga – tead isegi.

    Ma olen Sind 9 aastat lugenud ja peaks mainima, et minu arvates oled Sa hullemast läbi tulnud. Mina näiteks usun, et inimene, kes suudab kiirlaenude nõiaringist välja murda, suudab oma elu kontrollida ka kõikides teistes aspektides (ükskõik kui hulluks see ka ei läheks). Viha tuleb välja elada ja küll ta kunagi vaibub.

    Jaksu!

    Vasta

  5. Jõudu ja jaksu ja toetavaid sõpru!

    Vasta

  6. Kallis Daki! Ka mina, nagu Kristigi, ei tunne sind muud moodi kui blogi kaudu. Aga kahjuks või õnneks ei ole internet saladuste hoidmise koht ja üsna juhuslikult taipasin mingil ajal, kes on su (nüüdseks eks-)abikaasa. Ennetavalt – ka teda ei tunne isiklikult. Õnneks.
    Ei tahakski tunda sellist persooni, kes suudab oma lapse ema kohta kirjutada midagi sellist nagu tema tegi seda uue aasta esimesel päeval (ja läinud aasta eelviimasel…)? Ja tundub, et see oli veel leebe variant. Mis ma oskan öelda – see mees ei ole sind väärt, ilmselt pole olnudki, ta teab seda ja ei suuda sellega kuidagi leppida. Erinevalt sinust, kes sa tunnistad oma depressiooni ja võitlust sellega, ei ole tema ilmselt oma diagnoosidest teadlik ja/või ei tunnista neid. Ma muuseas tõsiselt imestan, et kas (tema tööd arvestades) psühhiaater ei kuulugi tervisekontrolli? Malluka kommentaar tüübi blogis oli ülimalt asjakohane 😀
    Nii et ma imetlen sind tegelikult väga. Et sa suudad ja oskad olla see inimene, kes ei ütle… ja kõik see muu. Iseasi et millise hinnaga. Aga mismoodi tema oma käitumist ükskord oma tütrele seletab?

    Igatahes – kui virtuaalmoraalsest toetusest abi on, siis saadan suurema koguse sinu poole teele. Ja usun, et sina saad alati hakkama. Sest sul on Mila.

    Vasta

    1. Sooviksin ka selle tüübi blogi lugeda!

      Vasta

    2. Ilma tolle kodaniku identiteeti siinkohal paljastamata ütleks hoopis vastupidi… sel mehel vedas väga, et Dakist lahti sai. Sellist meest tahaks endalegi. Õnneks pole kõik naised nagu teie 🙂

      Vasta

    3. Aitäh! See ongi peamine. Et läks jube koledaks ja et Mila pärast suudame olla. Peab ju suutma.

      Vasta

  7. mul kulus pärast lahutust 5 aastat, et aru saada, et mina pole õilis kannataja, vaid olen ka ise süüdi selles, et meie elu lahku läks. nüüd olen veendunud, et kui see teadmine inimeseni ei jõua, siis kordab ta samu vigu ka oma järgmistes suhetes ning jääbki imestama, miks ta aina ebasobivate meeste otsa komistab.

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga