23

Mõned päevad on sellised, et sa istud pliidi ees ja teed suitsu ja mõtled, et kurat, ongi terve päev tuli all olnud ja alles nüüd lõpuks on tunne, et kuskil on soe.

Mitte, et füüsiliselt olekski külm olnud, ammu ju juba sai ahi kuumaks ja tuul ka ei puhu otse aknasse, aga vahel kohe on nii külm, nii külm, et see külmus on igalpool, justkui.

Ja siis on sellised päevad, kus väljas on nii pime ja kell pole veel kolmgi. Sa pesed kaks päeva seisnud nõusid ja mõtled nendele jõuludele, kui sa olid 23 ja said kingituseks selle vokkpanni. Sellesama, mida sa praegu pesed. Kõik need aastad, kõik need vokkroad.

Ja sa mõtled, et kuhu kurat see aeg on läinud. Kuhu see aeg läheb? Samamoodi pliidi alla nagu kõik need ajalehed ja reklaamlehed ja puud kuurist, kus alati võiks olla rohkem puid, aga tellida on ju mõttetu, sest sa ei tea ühelgi päeval, kauaks sa siia jääd, kauaks sa seda kohta veel koduks kutsud, millal peab jälle kolima.

Pesed selle vokkpanni ära ja mõtled, et

kurat, tunne on ikka ju, nagu oleks 23. Ainult et nüüd ootad eluarmastuse, karjääri või – mis kurat see oligi, mida sa ootasid, kui sa olid 23? vot, enam ei mäletagi – või kõige selle asemel, mida sa ootasid, kui sa olid 23, nüüd ootad sa oma last koju.

Mõtled, et äkki sinna aeg läkski.

Olid koguaeg suhtes või tülis või suhtes ja tülis, vahepeal oli ju armastus ka, olid jõulud ja abiellumised ja luhtunud abielud ja jälle jõulud ja jälle abiellumised, vahel sinu, vahel kellegi teise omad. Olid koguaeg reisil või kodus, olid koguaeg rase või prerase või postrase. Olid koguaeg depressioonis või olid koguaeg selles seisundis, mis on depressiooni vastand, või siis nende kahe vahepeal. Ja jälle olid jõulud ja abiellumised ja suhted ja tülid ja sõbrad ja vahepeal sa enam ei saanudki aru, mida sa ootasid.

Mida sa ootasid kõik need aastad?

Ootasidki seda õhtut, kuhu oled jõudnud, et pesumasin käib ja päev otsa on tuli pliidi all olnud, ootasid seda, et eelmine kuivanud pesu on ikka veel restil, sest sa ei suuda või ei viitsi – milleks, kui see saab jälle mustaks ja jälle tuleb see masinasse panna ja sealt restile. Samahästi võiks ta seal restil ju koguaegki olla, noh, ja ongi.

Ootasidki seda õhtut, kus oled päev otsa – ja päevad enne seda – oodanud, et laps jõuaks koju. Ootasidki seda õhtut, kus ta veel ei olnud kodus, aga pelmeenid keevad ja sa unustad nad pliidile ja lõpuks on üks rõve püdel mass ja sa mõtled, et ah, mäletad ju küll, kui ma olin 23, siis ma tegin igal õhtul erinevat rooga, lugesin punkte ja käisin esmaspäeviti kaalujälgijates kaalumas.

Kunagi ootasid sa veel midagi – eksameid, et eksamid läbi saaks, seejärel suve, siis jälle kooli, siis uusi eksameid, siis seda, et arvuti kõvaketas ometi ära ei surek, aga iga kord ta siiski ju suri. Ootasid, et see teatud kursavend ometi sind märkaks, ja kui ta seda tegi, ootasid jälle midagi muud, või kedagi muud, ise ka ju ei teadnud.

Nagu sa praegu teaks.

Ootasid ja ootasid, koguaeg ootasid. Ootasid pubides ettekandjat ja vihastasid iga kord. Siis ootasid sööki ja olid tige, sest näljased inimesed on tigedad ja kurat, no kurat, kui kaua võib üks inimene neid kuradi pelmeene teha, ah?

Õige jah, need pelmeenid.

Ikka veel püdel mass.

Siis ootasid, et tuleks ometi välja esimene raamat, ta tuligi, tuli teine ka ja siis nad jäid tulema ja enam ei osanud sedagi nagu oodata, kuidagi tavaliseks sai see ääretu privileeg, et sul üldse raamatud on. Ja tundsid end süüdi. Siis ootasid, et saaks magada, sest sa ju ei maga, kunagi sa ju ka ei maga. Senimaani ootad, et saaks magada ja nüüd saad magada siis, kui last ei ole, aga siis ju ei saa ka magada, sest siis ootad last ja nii ei saa ju magada.

Aga pidevalt ikkagi ootasid jõule ja sünnipäeva ja seejärel maikuud, et saaks sirelitesse pea matta ja olla korraks õnnelik, tunda hetkeks, et sel suvel on kõik teisiti. Siis ootasid, et saaks lõpuks grillima või piknikule, et saaks sõpradega koos naerda. Siis ootasid, et jaanid tuleks, et saaks pere ja šašlõkki ja natuke lollusi teha. Siis ootasid, et oh, oleks ometi need augustikuu sumedad ööd, et saaks kellegagi tähti vaadata ja siis juba hakkasid ootama korraga jõule ja krõbekülma oktoobrikuud, et oleks kuldne ja päikseline ja külm samal ajal, et saaks kanda sõrmedeta kindaid ja et ükskord ikkagi tuleks see lumi ju ka.

Ja lumi tuli, ja tulid jõulud, ja tuli aastavahetus ja jälle sünnipäev ja siis sa enam ei olnud 23, avastasid sa ühel hetkel. Seistes kraanikausi ääres, pestes nõusid, mis iial otsa ei saa, sa ei ole enam 23 ja sa ei oska enam midagi oodata, kui siis vaid ehk seda, et saaks ükskord see õudus läbi ja et sa ei tunneks nii. Et ei tunneks, et tahaks surra ja rõõmust naerda samaaegselt, et ei tunneks, et oled kohe-30 ja pole oma elus mitte midagi saavutanud, kõik, mis sa arvasid, et oled saavutanud on hologramm ja lahustub kohe su ümbert, sest kohe jälle, come new year, pakid sa tõenäoliselt jälle oma asjad ja lähed ja ainus, mida sa oma elus oled saavutanud on see, et sa ei oska kirjutada akadeemilist teksti, sest sa oled loll, ja see, et sul on imetore laps, keda sa ootad koju, sest selline see elu juba on.

“Be patient. Good things come to those who wait,” ütleb silt seinal ja Juri Gagarin naeratab oma teadvat naeratust ja kuigi sa tead, et ta oli alkohoolik ja ta suri nii õnnetult, et ta oli üks õnnetu mees, on ta siiski kuidagi nii mõnus ja turvaline ja su suhe Juriga on püha ja aus ja tema teab kõike, ta teab absoluutselt kõike

sest ta vaatab siit seinalt alla su peale ja näeb

absoluutselt kõike.

20 comments

  • See on minu meelest üks sinu parimaid postitusi, mis poeb naha alla, tahad või ei. Olen ise praegu 24aastane ja mõtlen vahel sellele ajale, kui olin 18. Suurtele naiivsetele unistustele, asjadele, mis tollal nii kuradi olulised tundusid. Sageli paistab see kunagine mina mulle täitsa võõras, kui teatud hetkedel näen, et vähemalt killuke sellest mineviku-minast pole kuhugi kadunud. Lihtsalt ootused-lootused on muutunud.

  • tiina

    Ma kirjutan kahel käel alla eelmise kommenteerija arvamusele. See ON üks Sinu parimaid postitusi. See on nii õigesti kirja pandud. Ma nautisin. Ausalt.

  • Mind torkas see ka.

  • Mae

    Ma ei oskaks siit midagi ära võtta ega midagi lisada – täpselt nii ongi!

  • Anna

    Väga tabavalt kirja pandud. Torkas mindki. Aga ükskord me võidame niikuinii? Võidad ka Sina, Daki, mingi usk peab ju olema. It will be all worth it in the end. It must be. Hoian pöialt, et Sind ka varsti üks suur soe tunne haaraks, mis kestaks ka!

  • Külli

    Ja, Daki, kellel krt on vaja akadeemilist teksti, kui osata NIIMOODI kirjutada? mh?

  • Huvitav, et mina usun sinusse. Uskusin enne ja usun endiselt. Õigemini, olen sus kohe päris kindel. Kui sa niimoodi edasi punnitad, siis ühel päeval see tasub su vaeva. For sure.
    Sa oled ääretult sitke ja tubli olnud. Isegi, kui sulle endale nii ei tundu.
    Ning sul on vähemalt üks elult kaasa pakitud tohutu eelis, mida teistel ei ole: sa oskad s e d a s i kirjutada.

    Lisaks muud tugevaid küljed. Vaata või oma stiili, oma piltide vaatenurki ja kujundust, oskust seda kõike kokku miksida.
    Tõenäoliselt veel natuke töökust, teadmisi , oskusi ja põdemisi (mis su elust niikuinii mitte kunagi ei kao, selles olen samuti kindel) ning ühel päeval jood sa shampust. Ja või iseenda üle uhke olla.
    Kui seda siin vaatan ja loen, siis olen selles kohe päris kindel.Tõesti ka.

    Ole vapper!

  • eppppp

    Vaat selliste postituste pärast ma kunagi sinusse armusingi :) Noh, nagu kirjutajasse. Eelkõige. ja siis sa äkki olidki 23?
    Niimoodi ajas kraapima. Aga… Juri Gagarin on vinge. Kui vähegi mõelda, kuidas ta LENDAS. ja temagi kindlasti kogu see aeg ootas midagi jne.
    See oli mu jaoks täielik nael ja avas uued horisondid. ma tahaks seda postitust edasi lugeda (ja kirjutada :)
    Kallid.

  • Rebecca

    Jah, nii see on…Aga tegelikult peaks olema nii, et me NAUDIME IGAT päeva , ega oota seda, mis tulemas. Sest ühel päeval vaatad tagasi ja mõtled, et see kõik oli ju ilus! Miks ma seda siis ei nautinud? Sest kui sa midagi ootad ja see asi kätte jõuab, siis hakkad juba järgmist asja ootama, ega naudigi seda, mida sa nii kaua ootasid…

  • Mul endal on väga halb hetk praegu. Täna. Eile. Üleeile ka.
    Üleüleeilset mainimata.

    Ja see postitus resoneerus praegu nii puhtalt, särava helinaga, halastamatult.

    Sest mina ootan seda, et lapsed läheksid ära, oleksid kuskil mujal, andke mulle ometi rahu neist. Ei suuda, ei taha, ei suuda, kas see polegi minu kodu ja rahusadam, miks need ahvid kogu aeg ka siin on, kui mul on valus ja raske, kaklevad, tülitsevad, nõuavad süüa, ajavad kõik sassi, lõhuvad tolmuimeja ära, sest ei viitsi ümber astuda, vaid ikka üle ja läbi ja mina olen see idioot, kes peab kõik ära kannatama, ära koristama, suutma teha tööd ja trenni ja mõelda häid mõtteid – aga ma olen lihtsalt see idioot, kes ei suuda isegi raamatut lugeda ja mängib seitsmendat tundi järjest solitaire’i.
    Sest lapsed.
    Neist ei suuda mööda keskenduda, nad täidavad kõik iseendaga ja viha selle vastu, et nad üldse on, on peaaegu talitsetamatu.
    Ootad, et nad magama jääks. See aeg, kui mina elan, on see, kui nemad magavad.

  • Andra

    see pelmeenide jutt kõlab veits tuttavalt, khõmm ;)

  • kaisa

    krt selle väga vana naise kommentaari peaks salvestama ja järgmisele , kes kysib, miks ma lapsi ei taha, lugeda andma.

  • Nora

    Tere.

    Satun aeg-ajalt teie blogi lugema (kuna me üksteist ei tunne, ei hakka ma omamehelikult sinatama, aga mu siiras ja heasoovlikus eelhäälestatuses v6ite küll kindel olla).

    Seekord sooviksin oma s6na sekka öelda, sest loetu puudutas mind väga ja üsna mitmel tasandil/moel.

    Esmalt, ühinen Soodomakomorra ja Rebeccaga. Ja sooviksin, et SK väljatoodud visadus kestaks ja kasvaks, mitte aga sel ootamisetandril, mis loetust kumab (ehk ka lihtsalt inimlastele omane on), vaid uskumaks, et asjad lähevad paremaks (ja vahel jälle tagasi halvemaks, nii see paraku on), kui samm sammu haaval, hetk hetke järel edasi liikuda – külmale ja k6ledusele, pimedusele ja väsimusele, meeleheitele ja lootusetusele vaatamata – oma lapse tillukestes peopesades /higisele laubale kleepunud juuksetuti taga / kuklajuustes peidusoleva lootuse nimel.

    Inimene olla on vahel ületamatult raske. Kasvada emaks/isaks sel, kelle loomus vajab 6hku ja särtsu ja säramist ja Tingimusteta Armastust … kui seda viimast ei ole (kuid kas sellele saabki loota?seda oodata?? ) ja elukorraldus on keerulis-vaevaline ning kuklas taob vaid hirm, et sel k6igel l6ppu ei tulegi, … meid on nii häbematult meeletult palju sellises olukorras, ja ometi me tuleme toime. Vaatamata K6igele.

    V6i siis mitte, ja tulemuseks on l6hutud elud ja alatiseks killustatud inimhinged.

    Olen 42-aastane. Lapsed ka, l6puklassides. Lahutatud, 6nnelikke suhteid kogenud, hetkel üksi. K6ik needsamad m6tted tuttavad, aga ka pikaajalise tutvuse järel oma teed juhatatud. Läksid.

    Because without love, you are just another rat … ja armastus, see on ju meis ikkagi veel olemas, kasv6i koorekohvi (kui me oma lapsed nüüd hetkeks välja jätame, sest me ei ole üksnes vanemad), hahetava hommiku, vanade muinasjuttude, sinilillede, märtsikuu sulavete vastu!

    Lucidity … just a little bit of lucidity …

    Ja veel – nyyd läheb koledaks, aga sooviksin siiski sellest ka kirjutada.
    Ja mainin taaskord, et olen väga Soodomakomorraga yhel meelel, igaks juhuks …

    Nagu öeldud, olen 42, ja seet6ttu teisest p6lvkonnast. Pisut teise (aja)looga.

    Iial ei tahtnud ega seet6ttu ka saanud end samastada inimesega, kes väidab järgmist “Ootasid pubides ettekandjat ja vihastasid iga kord. Siis ootasid sööki ja olid tige, sest näljased inimesed on tigedad ja kurat, no kurat, kui kaua võib üks inimene neid kuradi pelmeene teha, ah?”

    Vettinud pelmeenid kyll tuttav teema, kuid eelnenust inspireerudes “no kurat, kaua v6ib üks inimene nii kuradi loll olla et ei suuda meelde jätta, et pelmeene ei saa valveta jätta? Ah?” ;-)
    Täpsustus – ütlesin seda endale (siin on see vaid väike kirjanduslik üllitis) . Paar korda tuli ikka öelda. Siis m6jus.

    Grillima ja piknikele j6udsin imevähe, sest ülikoolikaaslastest olin töö/erialamuutuse t6ttu kaugenenud ja yhised s6brad ei osanud pärast lahutust kuidagi seisukohta v6tta, kellele truuks jääda. Ja kolleegid vahetusid pea-aegu igal semestril. Nii ju uusi s6prusi ei loo …

    Mis ma siis tegin? 6ppisin. Kahe töökoha ja väikeste laste k6rvalt (hirmsasti vedas vanavanematega, kes lapsi 3 aastat 6htut hoidsid). Ainult seeläbi oli see k6ik v6imalik.
    Lugesin meeletult, 6ppisin kirjutama akadeemilist teksi, sest siin tuli esimest korda Oma Mina maha suruda ja omandada stiil, millest on hiljem kasu olnud. Nii stiilist, kui uue stiili 6ppimise ja Oma Mina natukeseks k6rvale panemise kogemusest.

    Olemuslikult väga rikastav kogemus. Ehk v6taksid veel proovida?

    Ja otsisin üles oma tasakaalutuse p6hjused. See v6ttis kaua aega. Suhkur ja jahu olid need kaks tegelast. Oli muid ka, aga nendest on praeguseks saanud mu truud kaaslased, keda ikka ja jälle leebelt naeratades iga natukese aja tagant sirtsu sohu saadan. Yha harvemini tule seda teha muuseas.

    Ja nyyd see j6uetus/viitsimatus/ .. ja suitsetamine. Seda viimast ma ei siiski puuduta, sest ma ei tea, kui oluline selle tegevuse jätkamine 6nneliku eksistentsi huvides on. Ehk on. Seega ei puuduta.

    Aga need esimesed – “eelmine kuivanud pesu on ikka veel restil, sest sa ei suuda või ei viitsi – milleks, kui see saab jälle mustaks ja jälle tuleb see masinasse panna ja sealt restile. Samahästi võiks ta seal restil ju koguaegki olla, noh, ja ongi”.

    Iseenesest v6ib ja ka pesemata n6udelt süüa, kas pole. No ma m6tlen, nii natukene kasutatud n6udelt. Eriti kui teised nii v6i teisiti juba mitu päeva kraanikausis … nos las nad siis seal ollagi. Natukene solistad veega puhtamasks, v6i ka mitte … mis sest siis ikka, kui väike pudrukooruke serval.

    Kyyniline ja 6el, eks? Ma v6taks selle heameelega tagasi, aga ei saa. Ja ei v6ta.

    Väga väga naise s6nad panevad mind m6tlema paljdele naistele, kelel puhul olen salamisi soovinud, et neil niipalju tarkust (ja lucidity, again!) jaguks, et nad oma v6imeid üle ei hindaks.

    Ma tean, mida tähendab, kui valukera mu sees on nii k6ikeh6lmav, et viha ja arusaamatusega vaatad päikest, kuidas TEMAL ei ole piinlik särada, ja iga jumala hommikul, no iga jumala hommikul t6usta, kui MINA olen silmini pimeduses ja poris.

    Ja kellegi seejuures ei olnud sellest aimu. Internetti ei olnud, blogiseda ei saanud, ja psühholoogi jaoks ei olnud ei aega ega raha.

    Mis siis teha? Aga vaat v6tta ja näha ainult head. Lasta haigettegevast lahti (on jah raske).
    Mitte istuda Solitaire’s 7 tundi. V6i kui sai need 7 istutud, siis rohkem enam mitte.
    Mitte p6geneda oma seriaalidemaailma, ja vaadata teisi elamas. Mis sest, et see aitab pimeduse ja valu ja pori unustada.

    Ela ISE. Sulle on elu antud, ja isegi kui tahaksid selle vahel anda heameelega kellelegi teisele, sa tead ju, et elu on pidevas muutumises (lucidity!) .
    Miski ei jää. k6ik teiseneb. Loo ise. Kasuta oma loovust elu elamiseks, mitte selle kirjeldamiseks. Seda k6ike kirjutan ka iseendale meeldetuletuseks, samuti selle meeldetuletuseks, et iga uue harjumuse tekitamiseks on vaja ei rohkem ega vähem kui 21 päeva (ja mis siis, kui läheb rohkem!).

    Esimene samm loeb! Ja neljas. Ja kaheteistkümnes. ja kolmekümneseitsmes.
    Kui soovida muidugi midagi muuta …

    Kui saaksin, kingiksin k6ik need sammud.
    Ja vaprust, ja kinnitust ehk kadumakippuvale teadmisele oma väärtusest,
    tähesära öödesse, ja silmasära igaks hetkeks :-).

  • Nora

    Uskumatult pikk kommentaar sai …
    Tuvastasin spontaansusest tekkinud vigu. Vabandan. Ja vahepeal tekkinud sinatamine ei olnud isiklik.

  • miki

    nii imeliselt hea postitus et prindin välja ja kleebin külmkapi peale :) Uskumatult hea ja poeb südamesse.. Ilusat jõulu!

  • carol

    nõustun kõigi eelmistega- see tekst väärib väljaprintimist ja aeg-ajalt üle lugemist. Ainult tahtsin lisada (igaks juhuks)- loe seda vahel ise ka ja püüa meeles pidada- see väike tüdruk, sinu tütar ei ole kunagi uuesti 2-aastane ega 3-aastane, varsti on ta 15 ja siis vaatad sa fotosid ajast, mil ta oli tilluke tüdruk ja siis sa ei taha mõelda- kuhu see aeg kadus :) (Saavutusi ei saa alati käega katsuda või ette näidata, ära selle pärast küll muretse, et neid nagu poleks, on!)

  • k.

    Sometimes you’re 23 and standing in the kitchen of your house making breakfast and brewing coffee and listening to music that for some reason is really getting to your heart. You’re just standing there thinking about going to work and picking up your dry cleaning. And also more exciting things like books you’re reading and trips you plan on taking and relationships that are springing into existence. Or fading from your memory, which is far less exciting. And suddenly you just don’t feel at home in your skin or in your house and you just want home but “Mom’s” probably wouldn’t feel like home anymore either. There used to be the comfort of a number in your phone and ears that listened everyday and arms that were never for anyone else. But just to calm you down when you started feeling trapped in a five-minute period where nostalgia is too much and thoughts of this person you are feel foreign. When you realize that you’ll never be this young again but this is the first time you’ve ever been this old. When you can’t remember how you got from sixteen to here and all the same feel like sixteen is just as much of a stranger to you now. The song is over. The coffee’s done. You’re going to breath in and out. You’re going to be fine in about five minutes.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga