meisterujuja meenutusi

meisterujuja

Ema saatis kolimisega seoses terve hunniku mu vanu albumeid ja pabereid. Sealhulgas mu esimesed ilukirjanduskatsetused – no mitte küll need “romaanid”, mida ma kirjutasin 12aastaselt (need on mul kodus turvaliselt ära peidetud, et ma neid kunagi ei näeks) (sest muidu ma võin liigse verevoolu tõttu näopiirkonda insuldi saada), vaid hilisemad, trükitud versioonid.

NEED ON ÕÕVASTAVAD.

Seetõttu asusin sirvima oma vanu kirjandeid.

KA NEED ON ÕÕVASTAVAD.

Ruumiga just rääkisime, et tatina kirjutad sa nagu mingi 50aastane idioot, demagoogitsed ja loobid suuri sõnu, millel puudub igasugune sisu. See on ikka päris kohutav, kuidas ma kirjutasin. (Või kirjutan?)

Humoorikat on ka, muidugi. Või pigem kurbhumoorikat. Kirjand “Milles peitub abieluõnn?” oli nii kohutav, et isegi õpetaja ei raatsinud seda rohkem kui “kolmega” hinnata. Aga veel rohkem üllatas mind, et 9ndas klassis sain ma “viie” kirjandi eest, kus ma lihtsalt sirge näoga valetasin end ujujaks. Tuleb välja, et ma käisin suisa võistlusel Soomes (sain seal tubli viienda koha, hoolimata mind vaevanud põlvevigastusest). Paistab, et tõsiasi, et ma esimest korda sattusin Soome aastal 2004 (vist), ei mänginud 1999. aastal suuremat rolli.

Iseenesest on väga kurb, et ma võistlusspordist treeneri Tallinnasse kolimise pärast loobuma pidin. Mõelge, siis ei heitleks ma sugugi praegu ilmselt lisakilodega, oleksin vormis nagu noor jumal ja rebiksin vees Eesti rekordeid teha.

Ole neetud sa, treener, et julgesid mind hüljata!

Huvitav, kas õpetaja bullshit-o-meter tööle ei hakanud? Sest ma olin nii obviously mitte-ujuja ja ainsad põlvevigastused, mis ma 14aastasena saanud olin, sain ma igal suvel ratta, rula või rullikatega sõites. Või noh, mitte sõites. Kukkudes ikka.

SEST MA EI OLNUD SUUREM ASI SPORTLANE.

Džiisas kraist, ma punastan praegu nii tugevalt, et ma loodan, et see pune rändab ajas 14 aastat tagasi ja tabab noort Dakit RIGHT IN THE FUCKING FACE!

Ma kohe kardan järgmist kirjandit kätte võtta. Ei tea, mis sealt tuleb? Äkki kirjutan, mida on mulle andnud mu laitmatu taekwan-do oskus? Või ehk kirjeldan oma suvist reisi Küprosele?

Ei no tore, ja Mila ütles just: “Aitab. Jõhkralt aitab.”

Jõhkralt aitab indeed.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga