Santa’s Kitchen in the works! #garage48

Garaaži teine ja kolmas päev on olnud totaalne hullumeelsus. Heas mõttes, muidugi.

Reedel magasin umbes kolm tundi, kimasin hommikul venue‘le kohale, et olla valmis järgmiseks checkpointiks, kus tuli aru anda, kaugele me jõudnud olime. Kõik oli positiivne, näis, et me oleme täiega graafikus ja edasine tuleb smooth sailing.

Oi-oi-oi, mis siis saama hakkas. Kõigepealt selgus, et front end ja back end ei saa omavahel ühendust, mis tähendas, et kood jäi seisma. Ja siis, mentorite abiga, saime aru, et peame alustama täiesti nullist. Erki, arendaja, hindas oma enesetunnet kümne palli skaalal lihtsalt ja konkreetselt: “Miinus üks.”

Mina? Kaalusin enekat.

Siis kaalusin, et äkki ma lihtsalt sõidan minema ja ei tule kunagi tagasi, vahetan identiteeti ja siis leidsin, et ma ei saa ikka seda teha, aga ÄKKI kui ma olen hästi liikumatult paigal, siis keegi ei näe mind ja kõik saab lõpuks korda.

Korda lõpuks saigi. Mõne tunni pärast hindas Erki oma enesetunnet kümne palli skaalal juba kahega, mis on ju optimistlikult kolmepalline tõus!

Vahepeal astusid sisse järgmised mentorid (või  käis see kõik teises järjekorras? Ei mäleta, aju ei tööta üldse enam), kes ründasid mind küsimustega, millest ma ehmusin ja hakkasin kokutama ja ilgelt piinlik oli.

Kogu vahepealse aja mina muudkui helistasin ja tüütasin erinevaid tuntud kokandussõpru, et nad oleks nõus meie demoversioonis kaasa lööma ja juba olemasolevaid oma lemmikretsepte soovitama. Siinkohal suured tänud toidublogijale ja muidu fantastilisele inimesele Juta Raudnaskile Umami.ee-st, muhedale literaadile ja toidusõbrale Aapo Ilvesele, vanale heale sõbrale ja muuhulgas ühele kõvemale Eesti show barmanile Marko Hadele Vabankist ning Merrit Kihole kodurestoranist MerMer, kes kõik olid nõus kiirelt reageerima ja oma maitsvaid retsepte jagama.

Järgmine presentatsioon läks juba rõõmsamate uudiste saatel ja klahviklõbin taustaks, veeres päev öösse, meie testisime õhtu lõpetuseks Marko jagatud jõulukakaod Marianne ja sealt edasi jätkasid disainer Margit ja arendajad Erki ja Ali tõsist tööd, mina võtsin ette sotsialiseerumise lätlastega ja muuhulgas sõitis üks tüdruk madratsiga treppidest alla.

Kogu see üritus on olnud totaalne emotsioonide karussell. Vahepeal oli motivatsioon nii maas, et nimi Satan’s Kitchen tundus äpile palju kohasem. Tänane päev on olnud minu jaoks leebem, meie marketingi spets Vadym Ukrainast võttis presentatsiooni tegemise enda peale  ja mina püüan kuidagi oma aju tööle saada, sest ma olen unustanud täna muuhulgas näiteks:

  • kuidas trepid töötavad
  • kus trepid asuvad, ise trepi ees seistes
  • kuidas uksed töötavad
  • mis mu nimi on
  • kus  ma olen
  • ja umbes miljon korda, mida ma tegema pean

Samal ajal töötab aju täistuuridel, püüdes kuidagi hoomata, millesse ma end mässinud olen ja mis sellest äpist homme või nädala pärast edasi saab. Tööhulk, mis on ees, tundub tohutu – ja ongi seda. Kes selle kõik ära teeb?

Aga nüüd pakivad kõik asju, meie poole on teel president ja jätkub õhtu kõige põnevamaga: lõpp-presentatsioonid, publiku lemmiku valimine ja kõigi muude toredate auhindade (sealhulgas peaauhinna) väljajagamine.

Hoidke meile pöialt!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga