Part presidendiks! Ehk kuidas ma kandideerima sattusin

Tähelepanelikumad televaatajad on juba märganud, et minu nimi ilmus koos paljude teiste nimedega Vaba Tallinna Kodaniku valimisliidu all nimekirjas kui kandidaat. Oo, kandidaat! See ma nüüd olen!

Kandideerin ma nimelt Mustamäel ja olen järjekorras neljas. Ja selle nädala jooksul, mis ma olen VTK-ga seotud olnud, on olnud mitmeid hetki.

Esiteks see hetk, kui hea tuttav Kadi mulle kirja saatis. “Tule, liitu meiega! Mulle tundub, et sa sobiksid meie tiimi hästi,” sõnas ta. Mul silmad suured peas. Kas ta siis ei tea, et ma ei tea mitte millestki mitte midagi?! Ja et olen suure tõenäosusega üsna loll?

Tuleb välja, et Kadi arvas sellest hoolimata, et minusugune aktivist-optimist-kummipea võiks nii üht, teist kui kolmandat ära teha. Või aidata ära teha. Nii ma jah-sõna andsingi.

Ma kandideerin Mustamäel (koht, kus veedab vaat et pool oma ajast – kui mitte rohkem neil päevil – mu tütar) ja meie esinumber on Kadri Jäätma, naine, kelles on väge ja kelle selja taha ma ei kõhelnud seismast. Pealegi selgus, et me olem praktiliselt sama inimene, lihtsalt paarkümmend aastat on vanusevahet. Minu jaoks see asi peamiselt nii ongi, et ma olen tiimiliige, toetan nii hästi kui oskan tiimi. VTK üldiselt on maailmavaateülene liit, mis tähendab, et jah, ma olen samas pikas nimekirjas nii “kampsunite” kui tõeliste rahvuskonservatiividega, kellega minu vaated sugugi ei ühti, aga ideaalis ei peakski olema see peamine. Peamine on hoopis see, et meid ühendab visioon avatumast ühiskonnast ning kodanike kaasamisest otsuste tegemisse.

Nojah, sellest hoolimata sattusin ma umbes teisel päeval kohe aktiivsete tartlaste rünnaku alla, kes küsisid tõsise tulega silmis: ahah, VTK-s? Selge! Järelikult nats ja rahvuskonservatiiv!

Woah, guys, hold your horses!

Konservatiivne olen ma ainult siis, kui tegemist on mingi tagurpidi-maailmaga. Nats? Vabandage! Rahvuslane? Armastan Eestimaad ja meie kultuuri ja keelt, aga minu silmad vaatavad globaliseerumise poole. Üks ei välista teist, minu meelest. Ja nii, nagu peaks Eestis olema hea elada kõigil eestimaalastel, peaks siin hea olema ka neil, kes on siia omal valikul elama otsustanud asuda. Minu sõprade hulgas on palju välismaalasi ja ma ainult tervitan neid siin.

No ja siis muidugi ajab mind ilgelt närvi see geiteema. Esiteks: kaua me võime selle üle nämmutada, et kas ühel või teisel inimesel peaks olema ühe või teise inimesega sama palju õigusi. Täiesti jabur on eristada inimesi sugude või seksuaalsete eelistuste põhjal. Ja kuigi ma selleks oma positsioonilt suurt ära teha ei saa, siis kaagutada kavatsen ma küll. Kõvasti ja palju. Et kui ma juba olen otsapidi poliitikas (olen?), siis võin ma vähemalt olla seal see, kes räägib kõvasti ja häbenemata, et enamik “pereväärtuste” demagoogiast on täielik pullisitt.

Novot siis. Sellised on lood neil päevil. Päevad koosnevad Naistelehe tööst, vabakutselise tööst (need asjad kestavad ju jätkuvalt edasi), pikkadest koolitundidest ja koolitöödest, mida antakse mõnuga, lapsehoiuküsimustest ja sotsiaalmeedia nõustamise tööst, mis on ka praeguseks täiskohaks kasvanud. Nüüd lisandus sellele kogu see valimiste-asi. Koosolekud ja kirjad ja suhtlemine ja null-eelarvega kampaania planeerimine. Töö, töö, kool, töö, valimised, valimised, töö, töö, töö, kool, kool, laps, töö, kool, valimised.

Naabrinaine checked in ja küsis, kuidas läheb. Ütlesin, et praktiliselt suren. Naabrinaise jaoks on muidugi selline rabelemine normaalne elustiili osa. “Tere tulemast pärisellu!” teatas ta rõõmsalt, mille peale ma oleks tahtnud nutma puhkeda. Ei, ma tõesti ei ole päriselust üleliia vaimustuses. Naabrinaine muidugi lohutas, et no muidugi, kui inimene kaks aastat lebotanud on, siis on algus raske…

FFS!

Selles osas on muidugi tõsi, et kui ma saaks tagasi minna näiteks aasta aja taguse enda juurde, kes ilmselt ka koguaeg halas, et kiire on, siis ma naeraks talle täie häälega näkku. Väsimusel ja väsimusel ON megasuur vahe. Kui sa arvad, et sa PRAEGU juba ei jõua, siis oot, võta endale veel üks täiskoormusel lisatöö ja mine näiteks kooli ja vaata, mis tunne siis on.

Mitte, et see oluliselt lohutaks. Lohutab see, et valimistega saab suur osa rabelemisest läbi. Siis võib juhtuda muidugi see, et ma avastan end läbipõlenu ja töötuna, jälle. Aga ausalt öeldes, seda tunnet siiski pole. On hoopis selline tunne, et siit edasi läheb ainult paremaks. Ja kui elugraafik ka natuke rohkem paika saab – nii, et näeks last rohkem kui tund aega neljal õhtul nädalas ja vahel ka sõpru trehvaks – siis, võib öelda, on ju elu suisa lill.

12 Comments


  1. Valin ma nagunii Õikal, aga küsida ikka võib: Mida tähendab FFS? Ma kunagi hakkasin mõtlema autonumbrite esitähtedest välja roppe ja toredaid sõnaühendeid, peamiselt et mingid olulised kombinatsioonid meelde jääksid, ja nüüd on see muutunud nii kompulsiivseks, et kipun iga päev auto alla jääma, sest a’la mööda vurav Honda Civic 669 BCT annab fantaasiale nii palju tööd, et muud lihtsalt ei märka. Ühesõnaga, fucking fuck shit, jah? JAHH?

    Vasta

    1. Dziis, Andra. See on ju elementaarne, for fuck’s sake!

      Vasta

  2. Kas sa selgitaksid, miks enamik “pereväärtuste” demagoogiast on täielik pullisitt? Sa käisid selle välja nagu tõe, mida kõik teavad, aga tahaksin ikkagi teada, mida sa selle all silmas pidasid? Ja miks pereväärtused on jutumärkides?

    Vasta

  3. ühinen pireti küsimusega.

    lisaks näitab meie poliitilist kultuuri ja tõsiseltvõetavust juba see, et erakonnad (või valimisliidud) värbavad omale “minusugune aktivist-optimist-kummipea”

    Vasta

    1. Huvitav, miks mõned seda blogi loevad, kui sellestki aru ei saa, miks antud kontekstis sõna “pereväärtused” jutumärkides on. Aga mis siin imestada. Dagmari (ja minu-)suguseid “aktivist—” ongi just maailmal vaja, et seda natukenegi elamisväärsemaks muuta.

      Vasta

      1. Aa ok, nagu Kadri ütleb, nii ma ka teen, enam ei loe. Pioneerikas 🙂

        Vasta

  4. Poliitikas, juhul kui soovitakse midagi paremaks muuta, oleks tarkust, stabiilsust ja vastutustunnet vaja. Niisama “naljapärast” poliitikud teevad kurvaks. Tegelikult pole mul mingit tahtmist kritiseerida, aga su kirjatükk paneb kulmu kortsutama.

    Vasta

  5. Siin on ehk mõeldud seda geide vastu viha külvavat organisatsiooni, mis ta nüüd oligi “Perekonna ja traditsiooni kaitseks”…

    Vasta

  6. põlvkondade vahetus, ma arvan: koduteel seletasin martynile, et vaata, blogi-daki kandideerib kah kohalikel valimistel, ja kuidas naljakas on mõelda, et tavaliselt “poliitikutel” on õudselt tähtis see välimus ja mida nendest arvatakse, ja nüüd daki tuleb oma elu-avalikult-netis-üleval persooniga.

    mille peale martyn küsis, aga miks naljakas?

    ma siis seletasin, et kuidas sul on depressioon ja lahutus ja rahahädad kõik maailmale valla vaadata, samas kui (ülevalpool korra juba mainisin) poliitikutel on tavaliselt see välimuse tagaajamine ikka õudselt tähtis asi.

    ja seepeale martyn ütles, et ei kõla see imelikult miskit – pigem nagu üks avatud meelega inimene kõlab. sina. ja et senikaua kuni nad sind kuhugi finantstoimkonna etteotsa ei sea ei näe tema küll kusagil probleemi.

    ja selle peale ma mõtlesingi, et tead, see ongi vist see põlvkondade vahetus.

    ja neile kommenteerijatele kes seal ülevalpool ütlesid, et poliitikud peaks olema hoopis x, y ja z – mitte aga sellised nagu daki – siis mina ütleks omaltpoolt vastu, et tuult tiibadesse ja anna aga minna. minu arust on hea, kui omavalitsustes on sellised inimesed nagu need TEGELIKULT KAH all “muiduühiskonnas” on, mitte aga nii, et omavalitsuses on mingid lipsudega sellid samas kui nende piirkonnas elavad hoopis vabameelsed boheemlased. pisut räige näide tuli nüüd, vabandust, aga ma tahan lihtsalt öelda, et ole aga daki edasi, sest sinul on ka väga oluline, daki vaatenurk asjadele.

    et mis iganes sellest valimisteemast ka välja ei tule, tee aga asju südamega edasi ja ikka neid asju, mis on olulised. kuula teised inimesed ära, aga kui otsustamiseks läheb, mõtle oma peaga, ja ongi asi ants.

    ja mis iganes tulemus sellel asjal on, nii või teisiti on see sulle üks oluline õppetund.

    mann,
    kirjutab üle pika aja eesti keeles jälle

    Vasta

  7. Niisama väike tähelepanek siitpoolt. Kandidaadifotoks valiks goggelsiteta pildi, silmad on hinge peegel jne…

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga