ahhaa, miilur!

Naabrinaine rääkis, kuidas ta sai kultuurišoki. Käisid perega veekeskuses ja samal ajal, kui ta oli LMiga lastebasseinis, juhtus ta pealt nägema stseeni. Väike laps läks ema juurde, küsis pissile ja ema saatis ta rahumeeli lastebasseini: “No mine tee seal ära!”

Laps tuligi, kükitas vette maha, väristas end ja läks siis ema juurde tagasi.

Naabrinaine oli muidugi pahviks löödud. Ja olin minagi, kui ta sellest mulle rääkis.

Täna puutusin aga kokku olukorraga, kus mul endal ka kihvatas korralikult. Harilikult ma üritan teisi vanemaid mitte arvustada – kunagi ei tea, mis on põhjustanud selle olukorra, et laps on näiteks hüsteerias ja ema lihtsalt ignoreerib teda. Või kui laps nõuab hädise häälega võileiba, aga ema ütleb, et praegu süüa ei saa. No jumal teab, eks.

Aga olime täna kohvikus, kus õue peal ka väike laste liivakast ja mängunurk. Milake jäi sinna mängima, kui me emaga lauda istusime. Mingil hetkel jooksis ta ilmselgelt häirituna meie juurde, aga kuna ma ei olnud tähele pannud, mis juhtus ja ta nagu midagi ei öelnud ka, sõime rahulikult edasi. Mõne aja pärast läks Mila uuesti liivakasti mängima ja kui ta sellele lähenes, siis seal ka olnud umbes 3aastane poiss lihtsalt lõi teda. KAKS KORDA. Lambist, sest Mila julges minna liivakasti poole.

Poisi vanemad vaatasid asja rahulikult pealt. Mul viskas silme eest mustaks ja käratasin, et kurat, löö vastu. Mila muidugi ei teinud seda, vaid lihtsalt hakkas nutma ja tuli meie juurde tagasi. Ja muidugi ei olnud see kõige adekvaatsem reaktsioon, aga kurat, ma nii vihastasin!

Jäingi siis mõtlema, et mis tegelikult selles olukorras õige lahendus oleks. Ühelt poolt öeldakse, et lastel tuleb lasta omad konfliktid ise lahendada ja kui verd otseselt ei lenda, siis las asjatavad omaette. Sellega ma päris nõus pole, eriti kui on tegu ilmselgelt agressiivse võõra lapsega. Ja kuna ma eile vaatasin seda Jürgen&Scotti koolikiusamise vastast videot, olin ma veel eriti tundlik igasuguse vägivalla koha pealt. Sest alguse saab ikkagi kõik ju lastetoast ja mulle tundub, et ka sellistest vanematest, kes rahumeeli lasevad oma võsukestel teisi lambist peksta. Sellises vanuses last süüdistada oleks muidugi kohatu, tema lihtsalt ei tea paremini.

Niisiis, mida järgmine kord sarnases olukorras teha? Minna vanematega rääkima? Rääkida lapsega? Rääkida nii vanemate kui lastega? Või lihtsalt eestlasele omaselt passiivagressiivselt lahkuda, haarata laps käe otsa ja tulistada oma parima “kui pilk suudaks tappa” näoga vaikivaid süüdistusi ignorant-lastevanemate poole, kellel, olgem ausalt, on igasugustest pilkudest täiesti savi ja pigem rõõmustavadki, et nende võsuke lõi korra majja ja liivakast kuulub nüüd uhkes üksinduses ainult temale?

Ffs, teinekord lihtsalt tulebki siuke tunne peale:

children being raised so right