deitimissaitide salaelu

Liitusin pooleldi naljapärast, pooleldi eksperimenteerimise huvis ühe deitimissaidiga. Juba teist päeva on nii kohutavalt naljakas ja põnev samaaegselt. See on ikka täitsa huvitav, mis asju sa enda kohta teada saad, kui sellisel saidil ringi käid.

Näiteks on seal selline huvitav mäng nagu “Vali mind”. See tähendab, et keegi on kuskil klikkinud, et läheks sinuga hea meelega näiteks koertega jalutama või eksootilisele kruiisile. Sulle antakse ette kuus poissi, kelle hulgast on sul kolm võimalust valida, et kas arvad ära, kes sinuga deitida tahab.

See tähendab: mina võtan seda kui põnevat real life arvutimängu, et muudkui püüan arvata, kes mind küll tahta võiks. Tegelikult peaks vist valima, kellega ISE tahaksid minna (ja siis lootma, et õnn naeratab). Selles mõttes kaval nõks: ei pea sisutühjalt passima ja profiile läbi klikkima, ja samas on kohe hea ettekääne inimesega kontakteerumiseks, kui lähebki täppi.

Vaatan neid pilte seal ja mõtlen, et mis on ühe või teise profiilipildi valiku taga. Nii näiteks meeldib mulle mõelda, et vennad, kes panevad enda profiilipildiks Benny Hilli, Cheshire’i kassi või Yoda, on tegelikult hea huumorisoonega põnevad inimesed (mitte kollid, kes seda varjata tahavad).

Siis on teatud seltskond vendi, kes poseerivad autodega või panevadki suisa ainult autopildi profiilipildiks.

Veel üks huvitav tendents on vendadest grillimas. Kükitavad grilli kõrval. Kummardavad grilli kõrval. Grillivardad käes. Poolik pilt, kus ise on vasakus ääres, keegi on välja lõigatud – aga grill on näha. Mõtlikud vennad, kes seisavad ja vaatavad uneleval pilgul grilli poole paar meetrit eemal jalge ees. Äkki see on mingi hooajaline teema?

Siis on suur hulk kutte, kes poseerivad erineva koguse alkoholidega. Preili T. sattus samas mängus meesterahva peale, kelle pildiks oli ta ise tassimas kuut kasti õlut üksteise otsas. “Einoh, valiks küll, aga raske on nagu nägu näha sealt kastide tagant,” kommenteeris ta. Alkohol on levinud teema – nagu Eestis vist üldse – aga minu jaoks on selge vahe, kuidas sellega pildile jääda. Peoõhkkonnas tehtud kena pilt, juhuslikult koks käes: okei. Pilt, kus tüüp poseerib, jalad harki, ise lösakil tugitoolis, hea kui särk on selga jäänud, õllepurk kõhul – big no-no.

Ja siis on muidugi need õnnetud, kelle pildid on – otse öeldes – sitad. Udused, üks õnnetu kahepiksline thumbnail, seegi kellegi grupipildist välja lõigatud… Võib-olla on toredad inimesed, aga kindlasti ei midagi sellist, mis minuga klikiks. Okei, kõik ei peagi olema fotogeeniused, aga tänapäeval on ikka raske leida head vabandust normaalsete piltide puudumiseks. Iseasi, kui ei taha panna deitimissaidile pilte, mis liialt identiteeti paljastaks, aga ma räägin praegu neist inimestest, kes TAHAVAD ilmselgelt seal olla ja koos piltidega, aga ei suuda normaalseid fotosid sebida. Kurb, päriselt! Sest hea foto annab NII PALJU juurde.

Ma olen avastanud, et kui nägu on võimatu näha, siis ma eelistan sageli neid pilte, mis on imselgelt tehtud reisidel. Ma ei tea, miks. Ja teine sort pilte, mida ma eelistan – lähivõtteid, isegi kui tegelikult pole näost suurt aru saada. Siinkohal ongi oluline vahet teha, et ma ei eelista MEHI, vaid PILTE. Naljakas, eks, kuidas sa võid potentsiaalselt toreda tüübi kehva pildivaliku tõttu välja praakida, aga mõni asshole jääb sõelale, sest profiilipilt oli tore.

Teine naljakas asi, mis on juhtunud – käisin täna pika treti linnas ja avastasin, et vaatan kõikjal inimesi nüüd selle näoga: milline oleks ta deitimissaidi profiil? Näed, selle praagiks netis välja, aga kui tänaval tuleks juttu rääkima, räägiks küll… Ja nii edasi. Naljakas.

Ühesõnaga, eksperiment jätkub. Sest kuigi, ma vana internetipede, olen läbi blogi, Facebooki ja muude “aukude” kohtunud sadade inimestega, siis pärast reidi-aegu kümme aastat tagasi pole ma oma horisonti deitimissaidiga laiendanud. Ja see on huvitav, see, mis on hariliku horisondi – blogituttavad, blogilugejad, sõbrad, netisõbrad, sõprade sõbrad jne – taga!

Lisa. Unustasin ühe huvitava trendi. Pildid, kus kutt poseerib skulptuuri või mõne kahuriga. Need kahuriomad ma praagin kohe välja. Mitte et mul oleks vähe häid sõpru, kellel on thing relvade vastu ja ma saan aru sellest, et meestel kohe on värk kahuri otsa ronida, kui kuskil mõni vedeleb, aga no… Maitea. Ja need skulptuuripildid on lihtsalt amüsantsed. Mõned rohkem kui teised. No ja näiteks Preili T nägi eile pilti, kus kutt oli mitte lihtsalt skulptuuri, vaid suisa hauakivi kõrval poseerinud… “This was bad,” sõnas Preili T. Usun. Usun.

4 Comments


  1. Mina olen internetitutvusega kunagi väga-väga mööda pannud. Pildid olid nii petlikud, et kui siis kord ühe mehega elusuuruses kohtusin, oleksin tahtnud kohe kuhugi kaugele joosta. Aga ei jooksnud. Sest mälusopis oli ikka veel see ilus kuvand – ilus mees kõigi oma üllate ametitega. Õudus tuleb peale sellele tagasi mõeldes. Samas tunnen mitmeid, kes just internetis endale elukaaslase leidnud, nii et liialt ka seda karta ei tasu. Ole lihtsalt ettevaatlik. Ja enesekindel. Mina ei olnud, sest olin liiga katki peale lahkuminekut ja siis on minapilt ja üldse kogu ümbruse tajumine täiesti ebaadekvaatne. Ma usun, et sinul on teisiti.

    Vasta

  2. Sinuga ei julge keegi naljalt deitima minnagi, sest paari aasta pärast saab üksikasju meelde tuletada Apollo kaasaaegsete eesti autorite riiuli juures. 🙂

    Vasta

  3. No need on ikka viletsad vennikesed küll, kes ühte raamatusse panemist üle ei ela.
    Ja võib olla mõnele mõjub perspektiiv saada kirjanduslikuks kangelaseks hoopis innustavalt?

    Vasta

    1. Pigem mitte…

      Ja see on olnud suur takistus kõikide mu suhete juures. Inimestele ei meeldi, kui neid “laulu sisse pannakse”…

      Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga