Milanian

Kooskasvamine 8 kommentaari

Mila räägib kõvasti ja palju, aga kui mõned sõnad ja laused tulevad välja veatult, on tal palju sõnu, millest ainult mina aru saan. Nii on mu viimaseks lisandunud töökohustuseks olla ka igapäevane tõlk.

Mäletan, et ma kunagi (kui mul veel endal last polnud) vaatasin poes või tänaval noori emasid, kes oma imikutega lakkamatult jutustasid – ja imestasin. Jeesus naine, ma saan aru, et lapsed on armsad ja sul on üks värske kätte antud, aga sa ju ikka mõistad, et ta ei räägi sulle vastu ja suure tõenäosusega ei saa aru, mida sa talle räägid? Control yourself, woman!

Jajah, varsti olingi ise samasugune ema – sest siis teadsin, et beebidega tulebki rääkida (ja võimalikult normaalselt), kust nad muidu keelt õpivad. Praeguseks on lapsega pidevalt mitte-titekeeles rääkimine nii igapäevane, et adun alles siis kui mul keegi külas on, kui veider see välja võib paista.

Naljakas on aga kõrvalt jälgida, kuidas teinekord inimesed minu lapsega räägivad – ma ise olen titekeelt vältinud (välja arvatud sõnad ‘tuduma’ ja ‘tadaa’, need lihtsalt on NII armsad) ja nii hakkaski Mila kohe ütlema ‘kass’ ja ‘koer’, ‘kiisu’ lisandus ikka palju hiljem. Ja siis ostame poes mänguasja, Mila näitab seda uhkelt müüjale, öeldes: “Koel!”, mille peale müüja rõõmsalt vastab: “Jajaa, kes see on? See on aua! Kutsu!”

Kutsust võib veel aru saada, aga aua? Oeh…

Siin on aga väike näide keelest Milanian:

  • mihma = lehm
  • kiikua = mänguväljak, aga ka kiikuma, liugu laskma
  • kissi = issi (oli vahepeal, tänasest on jälle ’issi’)
  • kivi = käbi, aga ka kivi
  • tuvi = vares, kajakas, tuvi
  • kipsi = küpsis
  • papalla = paberid, aga ka pastakas
  • sika = siga
  • pella = peale (aga ka tähenduses ‘veel’)
  • alla = alla, üles
  • kott = kott, aga ka korv

Aga peamine on see, et ta oskab öelda paljude inimeste ja laste nimesid, kellega ta sageli aega veedab. Nii olen ma üritanud talle ka oma nime õpetada.

“Mila, kes see on?”
“‘Eti!”
“Jaa, õige, see on Reti. Aga mis sinu nimi on, Mila?”
“Ei taha!”

Ja nii iga jumala kord. Paistab, et mul on tõesti tütar nimega Ei Taha.

8 thoughts on “Milanian

  1. Hedvig

    Minu lapsel on “kamm” nii kamm, kell kui kork. Ehkki ta küll väga pingutab oma pisikest suud väänata, välja tuleb ikka “kamm” 😉

  2. reet

    Kui Lillebror oli allakahene ja neuroloogi mahitusel logopeedi vastuvõtule sattus (sest kasutas enam-vähem kaheseks saamiseni vähem kui kümmet sõna; nüüd, neljasena ei vaigista teda isegi pulgakommiga mitte), vaatas ta logopeedi nagu juhmakat, kuna see osutas lapsepildile ja seletas, et tita tudub … Kui Lillebror küpses kahe aasta ja ühe kuu vanuses otsustas rääkima hakata, teadis ta kohe, et väike inimene on aptf, mitte mingi tita. Häälduse kallal tuli muidugi mõnevõrra tööd teha, aptfist sai pikapeale laps.

    Karvased asjad olid tal küll kaua aega kõik “auh”, nagu oleks salaja käinud emme kõnearengu konspekti lugemas.

  3. kägu

    Eelmisel suvel juhtusin aias olema, kui naabrinaine oma lapsega teiste naabrite poole suundumas oli. Miski kauss oli ka lapsel käes ja naine sõnas: “Viime selle auale.” Ja mina tõsimeeli mõtlesin, et kelle hauale nad nüüd niimoodi lähevad. Siis taipasin, et viisid naabrikoerale süüa. Laps oli neil siis ikka kaugelt üle kolme aasta juba.

  4. Gea

    mul Pips muideks ütles koera kohta aua, kuigi mina olen alati öelnud kutsu. aga aua hakkas ta ise ütlema omal algatusel – algul markeeris ta koera häälistsusega “auh-auh”, mis varsti auaks kohandus. Niie ta alati ei ole vanemad süüdi 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.