Mulle nii väga õudselt tohutult vägaväga meeldivad punased tuled.
Ma vihkan kiirustamist, kuigi minu koleerilise loomusega ja sündinud prokrastineerimisvajadusega elan ma peamiselt kiirustades. See ei tähenda, et ma teisiti valiks, kui võimalik.
Niisiis püüan ma teadlikult vähem kiirustada. Püüan alustada projekte kohe, kui neist juttu on, mitte viimasel minutil. Püüan minna kodust välja võimalikult suure ajavaruga, et valmis olla tite pirtsutusteks, auto lagunemiseks, printsi valgel hobusel saabumiseks, miljonivõiduks – kõigiks asjadeks, mis võivad minu teele sattuda ja viivitusi põhjustada.
Ja kõige mõnusamad hetked teel kuhugi on need hetked punase tule taga. Eriti tajub seda sellise ilmaga nagu täna – liiklus on pingeline, nähtavus sitt ja ainus hetk, kui sa päriselt RINGI VAATAD, on see hetk punase tule taga. Ja mitte ainult autoroolis. Ka kõndides hoiame sageli nina maas ja taipame enda ümber kiigata neil hetkil, mis punase fooritule taga veedame.
Punased tuled on minu maailmas alati teretulnud.
#21. Punane tuli