“Milake, täna ööbid sa siis issi juures, eks? Teil on kindlasti väga tore. Ja juba homme näeme jälle, ma luban!”

Mu süda tõmbus kokku, kui lapse riidesse panin ja uksel vaatasin, kuidas nad ära sõitsid. Matsin end töösse ja üritasin nautida midagi, mida pole ammu saanud – kõvasti õhtul musa kuulata, rahulikult poole ööni skaibis lobiseda…

…aga magama minnes võtsin Mila teki kaissu. Isegi ei mõelnud sellele, automaatselt.

Eelmisel nädalal jõudsime siis lõpuks oma suhtes punkti, kust ei ole edasi- ega tagasiteed. Mul ei ole õrna aimugi, kuidas siit edasi minna. Terve eelmise nädala elasin ma kookonis, hoidsin igal võimalusel Milat kaisus ja püüdsin diilida tõsiasjaga, et mu elu kõige pikem suhe, mu elu kõige suurem armastus – et see nüüd lõppes.

Diilisin, nagu ma ikka diilin. Ignoreerides. Magades igal võimalusel. Igal mittemagamisvõimalusel töövõimalusi kasutades. Ja siis jälle Milat kallistades.

Ja ka esmaspäeva õhtul veel ei olnud ühtegi pisarat. “Üksi on niiii mõnus!” hõiskasin Marisele skaibis ja kuulasime Dahlingut, mina üürgasin kaasa.

Pisarad saabusid ootamatul hetkel. Tulin koosolekult, jäin trepikotta taginööbiga kohmitsema. Paari-kolme aastane poiss ja tema vanemad olid just sisenemas. Nagu ikka. Pusserdasin oma nööbiga, pere jutuvada jäi tahaplaanile ja järsku –

LITAKI!

Mul jäi süda seisma ja pisarad mitte ei kogunenud, nõrgunud või muid koosolemisviise ei harrastanud – pisarad konkreetselt PURSKUSID mu seest välja. Ma pole isegi päris kindel, kas nad tulid vaid silmadest või KÕIKJALT mu näost.

Jooksin välja, poisi nutt kõrvus kajamas, Mila ja enda ja meie ja tema ja kõige selle pärast nutta uludes.

Ja nii faking külm oli, et ma ei saanud isegi rahulikult uluda, sest pidin samal ajal tegelema tuule peale vihane olemisega.

Mul pole õrna aimugi, kuidas edasi. Mida ma peaks tegema. Mida ei peaks. Kust alustama. Mille lõpetama. Kuidas jagama. Mida mis järjekorras jõudma. Mis mulle lubatud on. Ja millal. Kelle nähes. Kui palju. Kui kaua. Kas üldse.

Aga ometi peab siit edasi minema ainult paremaks. Kõik muutub – järjekordselt – aga üks õudus saab paljude asjaosaliste jaoks mööda. See õudus, mida tekitasid kaks inimest, kes armastasid nii väga, aga ei osanud teineteist õnnelikuks teha.

 

Ja mul on nii, nii kahju.