Monthly Archives: oktoober 2012

Lõpp-peatus.

hoomamatu

“Milake, täna ööbid sa siis issi juures, eks? Teil on kindlasti väga tore. Ja juba homme näeme jälle, ma luban!”

Mu süda tõmbus kokku, kui lapse riidesse panin ja uksel vaatasin, kuidas nad ära sõitsid. Matsin end töösse ja üritasin nautida midagi, mida pole ammu saanud – kõvasti õhtul musa kuulata, rahulikult poole ööni skaibis lobiseda…

…aga magama minnes võtsin Mila teki kaissu. Isegi ei mõelnud sellele, automaatselt.

Eelmisel nädalal jõudsime siis lõpuks oma suhtes punkti, kust ei ole edasi- ega tagasiteed. Mul ei ole õrna aimugi, kuidas siit edasi minna. Terve eelmise nädala elasin ma kookonis, hoidsin igal võimalusel Milat kaisus ja püüdsin diilida tõsiasjaga, et mu elu kõige pikem suhe, mu elu kõige suurem armastus – et see nüüd lõppes.

Diilisin, nagu ma ikka diilin. Ignoreerides. Magades igal võimalusel. Igal mittemagamisvõimalusel töövõimalusi kasutades. Ja siis jälle Milat kallistades.

Ja ka esmaspäeva õhtul veel ei olnud ühtegi pisarat. “Üksi on niiii mõnus!” hõiskasin Marisele skaibis ja kuulasime Dahlingut, mina üürgasin kaasa.

Pisarad saabusid ootamatul hetkel. Tulin koosolekult, jäin trepikotta taginööbiga kohmitsema. Paari-kolme aastane poiss ja tema vanemad olid just sisenemas. Nagu ikka. Pusserdasin oma nööbiga, pere jutuvada jäi tahaplaanile ja järsku –

LITAKI!

Mul jäi süda seisma ja pisarad mitte ei kogunenud, nõrgunud või muid koosolemisviise ei harrastanud – pisarad konkreetselt PURSKUSID mu seest välja. Ma pole isegi päris kindel, kas nad tulid vaid silmadest või KÕIKJALT mu näost.

Jooksin välja, poisi nutt kõrvus kajamas, Mila ja enda ja meie ja tema ja kõige selle pärast nutta uludes.

Ja nii faking külm oli, et ma ei saanud isegi rahulikult uluda, sest pidin samal ajal tegelema tuule peale vihane olemisega.

Mul pole õrna aimugi, kuidas edasi. Mida ma peaks tegema. Mida ei peaks. Kust alustama. Mille lõpetama. Kuidas jagama. Mida mis järjekorras jõudma. Mis mulle lubatud on. Ja millal. Kelle nähes. Kui palju. Kui kaua. Kas üldse.

Aga ometi peab siit edasi minema ainult paremaks. Kõik muutub – järjekordselt – aga üks õudus saab paljude asjaosaliste jaoks mööda. See õudus, mida tekitasid kaks inimest, kes armastasid nii väga, aga ei osanud teineteist õnnelikuks teha.

 

Ja mul on nii, nii kahju.

telefonimäng

hoomamatu 5 kommentaari

Asjad, millega Mila on lähipäevadel püüdnud telefonikõnesid võtta:

  • telekapult
  • DVD-mängijapult
  • digiboksipult
  • katkise digiboksi pult
  • pastakas
  • marker
  • minu telefon
  • minu katkine telefon
  • riidepuu
  • vannipardike
  • ripsmetušš
  • suss
  • helkurpael
  • Pussaka saba
  • kamm
  • kahvel
  • lusikas
  • Pussaka saba
  • lõngakera
  • kaardipakk
  • kummidraakon
  • võtmekimp
  • kulp

õhtusöök… no kui mitte viiele, siis mõni saab ikka söönuks

hoomamatu 23 kommentaari

Millalgi augustis helises mu telefon.

“Mis sa sel ja sel nädalal teed?” päriti nõudlikult.
“Ee…”

Järgmine hetk leidsin ma end aegluubis kaamera poole kõndimas koos Mallu ja kahe inimesega, kellega ma olin hetk tagasi esimest korda kohtunud. Hüsteeriliselt naermas.

Uuel nädalal võistlevad kokakunstis ja sõnaosavuses lauljatar Mia, terava keelega seltskonnaajakirjanik Mariann Kaasik, kõrge mõttelennuga blogija ja kirjanik Dagmar Lamp-Jõgi, särtsakas profitantsija Sandra Steinberg ja alati šarmantne poliitik Max Kaur.

Niisiis. Ma sattusin saatesse “Õhtusöök viiele”. Koos Malluga. Mis… mõttes nagu?! Kes mu elule skripti kirjutab ja kas ma võiksin selle tüübiga korra kohtuda? Mind kohe huvitab, mille järgi ta valib neid asju, mida mulle teele veeretab.

Igal juhul, meie osalusega Õ5 läheb eetrisse homme, 22. oktoobril, minu saade on teine ehk seda saab TV3 pealt näha teisipäeva õhtul. Lisainfo ja muu selline TV3 kodulehelt.

Mul ei ole mingit plaani teile saadet ümber jutustada. Esiteks seetõttu, et võtted kestsid hommikust õhtuni ja mul pole õrna aimugi, mis sellest lõpuks ekraanile jõuab. Ka ei ole see siin seletuskiri teemal “Miks ma selliseid asju teen ja kas mul üldse häbi ka kunagi on” (vastus: teen, sest tundub lahe ja häbi on, aga enamasti ei tunne).

See on… eelhoiatus ehk? Et teate homme teleka ees olla / telekast eemale hoida. Või siis on tegu tunniskirjaga, et ma ei hoia oma lugejaid kõiksugu teleprojektide eest teadmatuses ja ükskõik kui piinlik või naljakas on tulemus, ei vaiki seda maha. Milleks? Ma annan endale aru, et ei mu ema ega ka näiteks Naabrinaine ei läheks iialgi ühtegi telesaatesse, aga… mina lähen.

Niisiis.

Kohtusin esimest korda Sandra ja Maxkauriga (tuleb öelda tühikuta, ühe hingetõmbega) ja juba me kõndisime hirnudes aegluubis kaamera poole.

Tere tulemast saatesse “Õhtusöök viiele”.

//

Kui ma andsin nõusoleku saates osaleda, püüdsin ma kujutleda, mis on hulleim, mis juhtuda võib. Kas on keegi, kellega ma iga hinna eest ei tahaks samas saates olla? Kas on mingi mulje, mis minust võidakse luua, mis toob mulle rohkem kahju kui kasu? Lõpuks jõudsin ma järeldustele, et:

1. enamik inimesi ei saa naljast aru ja ma võiks ükskord mõista, et see on NENDE, mitte minu probleem. Delfi kolumnid ja blogimine on mulle ju ometi midagi õpetanud.

2. niikuinii näen ma paks välja. Selles pole süüdi kaamera, vaid rasv. Ja see ei kao, kui kaamerat väldin.

3. niikuinii tõmmatakse minu kohta üles lambijutte ja lastakse käima klatši ja ainus, kuidas ma seda kontrollida saan, on jätkates oma kuvandi teadlikku loomist. Mul pole enam mõtet teha nägugi, et ma saan kuskile peitu pugeda ja nullist alustada.

4. mul pole mõtet teeseldagi, et mu korterit on võimalik KORDA saada. See, et tegu on remondifaasis korteriga, on ainus, mis mind päästab (sest keegi ei usuks, et ma elan vabatahtlikult paljaste seintega korteris).

5. ja lõppeks: tele! Täiesti võõras, põnev ja uudne meedium!

Ehk siis lühidalt otsustasin ma, et diilin võimaliku pasatormiga kui see peaks tulema ja et juhtuda saab rohkem head kui halba.

//

Esimesel võttepäeval selgus mortifeeriv tõsiasi – kokku olid sattunud väga sarnase huumorimeelega inimesed. Miks see halb on, küsite? Sest telekaamera ees pole hull mitte see, et sa ei suuda kaamerat ära unustada ja näid pingutatud või võlts. Telekaamera ees on KÕIGE hullem see, kui sa end mugavalt tunned. Sest kui sa tunned end mugavalt, kipuvad väga kergelt tulema lollid naljad ja trikid, mis antud hetkes sulle ja su kaaslastele täiesti sobivad ja loomulikud tunduvad… Probleem pole aga mitte selles, kui see kõik läheb saatesse sisse. Oh ei, see oleks parim lahendus.

Probleem on selles, et enamasti lõigatakse kõigest välja vaid killud.

Ja on ikka lõpp lahe vanaemale hiljem seletada, miks sa pidasid vajalikuks telekaamerasse pikalt oma spermateooriaid jutustada.

Nii see nädal läks. Kui oli minu saade, sain ma umbes sada breakdown of the närvi ja kõik läks pekki, aga loodetavasti siiski heas mõttes pekki. Eks te ise vaadake.

Oli hull, oli lahe, oli kohutavalt väsitav, oli täis spontaanseid laulukesi, tantsusamme, surmani naermist, laadungeid ja laadungeid puudrit higi peitmas, kohatuid nalju ja… šõud, noh.

Televiisor… siit ma tulen!

Emaduse õppetunnid

hoomamatu 4 kommentaari

Hakkasin meenutama kõiki neid tarku lauseid, mida mulle viimase kahe aasta jooksul kõik need oosõm inimesed, kes mind ümbritsevad, öelnud on. Enamasti nad ise polegi adunud, kuidas mõni lihtne tõdemus minu maailma radikaalselt muutis. Ja nüüd ei saa kohati aru, kuidas ma kõike seda varem ei teadnud…

Siin on emaduse õppetunnid kirjas, niipalju kui neid hetkel meenus. Loomulikult pole tegu täpsete tsitaatidega (vt esimene lause), vaid minu tõlgenduste ja ümbersõnastustega. Jäta kommentaar, kui sul mõni sarnane tera jagada!

“See on täiesti okei ennast esimesed kaks aastat zombina tunda. Mis peamine: sa ei pane seda pahaks, sest nii lihtsalt on ja see saab ühel hetkel läbi.” (Naabrinaine)

“On täiesti okei, kui sa mingis asjas peast segi lähed. Olgu see unekool või hardcore rinnapiimamissioon või igal hommikul lahinal nutmine, sest sa oled kindel, et sa ei näe oma peret enam iialgi… See on täiesti normaalne.” (Naabrinaine)

“Jumala eest – sina annad oma lapsele sellist hommikusööki, mida sina tahad anda ja sinu peres süüakse ! Ei tea, kes sulle trahvi teeb, kui pudru asemel müslit annad… Pudrupolitsei?” (Liis)

“Kui verd ei näe, ära [laste omavahelisse konflikti] sekku.” (Maris)

“Kui sul laps juba olemas on, saad sa aru, kui normaalne ja loomulik ta olemasolu on. Laps ei takista su elu, midagi ei jää tegemata – ja sa ei mõista seda enne, kui sul laps on.” (Erinevad allikad, peamiselt Naabrinaine)

“Mis jutt see on – “läksid lahku ja issand, neil on ju veel laps ka…!” Minu meelest on hoopis nii: läksid lahku, aga vähemalt on laps! Ja tal normaalne isa, olgugi et suhe selle inimesega ei tööta…” (Naabrinaine)

“Põhireeglid tuleb paika panna ENNE lapse sündi. No näiteks leppida kokku, et alati ei pea ema olema, kes öösel last tagasi voodisse paneb. Või et näiteks õhtune vann on alati isa teha. ENNE lapse sündi!” (Naabrinaine)

“Ja selle eest, et suhe toimima jääks ja te omavahel ka olla saate, peab ainult mees vastutama. Sest sa oled lihtsalt nii väsinud ja zombie, et isegi kui tundub tore mõte välja sööma minna, ei jaksa sa ise selle heaks ühtki liigutust teha. Pealegi ei raatsi last ka hoidu viia esialgu… Ehk siis: mehe töö panustada suhtesse, kui naine on peaasjalikult panustamas imikusse.” (Naabrinaine)

“Kui sa oled imiku kõik pähe tulevad nutu põhjused likvideerinud ja ta ikka nutab, siis tea, et SEE ON NORMAALNE. Imikud nutavad, sest esiteks on imik olla effing stressitekitav ja teiseks on see nende ainus vahend alguses eneseväljendamiseks. Piisab sinu lähedusest, sa ei pea end lolliks võimlema, et last “lohutada”. Ta lihtsalt tahab vahepeal kellegi juuresolekul valjuhäälselt maailma sõimata (ja on väga tänulik, kui keegi teda ei ürita samal ajal õhku loopida või sundida mingit filmi vaatama).” (Aletha J. Solteri raamatud)

“Üks asjalikemaid titeraamatuid on kusjuures klassikaline Spock (kui mõned asjad välja rookida). Spockil oli täiesti õigus, kui ta kirjutas, et vastsündinu jaoks pole vaja palju varuda… talle piisab sahtlist, kus magada.” (Naabrinaine)

Ja mis ma omalt poolt tahan lisada: keegi ei ole selleks tegelikult valmis, aga õnneks antakse meile piisavalt aega käigu pealt asja õppida.


~~~~~
*Disclaimer: need tõed on kohati subjektiivsed ja üldistavad, palun siis mitte detailselt lahkama ja/või näiteid, kus kehtib siinsele risti vastupidine, asjata tooma hakake.

what’s up?

hoomamatu 1 Reply

Hällõu mu armsad sõbrad, olen teid kõiki unarusse jätnud. Teenimatult, muidugi. Ja vabandusi mul suurt pole, peale selle, et kõik muu elu tundub nii mittehändelitav, et ei jaksa isegi seda blogiposti kasti lahti võtta, sest see tähendaks, et ma peaks oma elu mingitesse kindlatesse lausetesse valama. Ja see on märksa keerulisem, kui end töösse ja rändom asjadesse matta. Seal vähemalt ma tean, mis diil on, mida nõutakse ja mida pean vastu andma.

Aga siin… Noh, juba aastaid tunnen ma, et pean, ei… tahan blogis kirjutada asjadest, mis lähevad natuke rohkematele inimestele korda kui ma ise. Ja tunnen vastutust kirjapandu ees. Teie ees, mu armsad sõbrad, tunnen vastutust.

Heas mõttes muidugi. Sest see siin töötab kahesuunaliselt. Selle vääriliselt, mida annan, saan ise vastu ka.

Niisiis, nüüd ma siis annan. Nagu umbes antakse ära tühi taara või väikeseks jäänud riided. Annan, sest ise ei jaksa enam tassida ja äkki kuidagi kuskil saab mingi kasu sellest olema…

Noh, äkki hakkab kasvõi endal kergem.

Et siis… Need nädalad on olnud kohati pöördelised. Esiteks avastasin ma ootamatult, et elan veel augustis – jõuludeni on jäänud AINULT KAKS KUUD ja ma pole isegi asunud veel kinginimekirju koostama. Minusuguse jõulu- (ja sügise-!) fanaatiku kohta on see murettekitav tõsiasi.

Ja ühtlasi mingil hetkel eile sain aru, et ma plaanin üheaegselt võtta kohustuseks suisa KAKS täiskohaga tööd, millest üks eeldaks väga pikki hoiupäevi Mila jaoks ja umbes sel hetkel, kui ma viietuhandendat korda enda peale karjusin, et JUMALA EEST MITTE ROOLIS MAGAMA JÄÄDA, sain ma aru, et veits liiale läksin.

Veits, heh. Ma läksin nii liiale, et isegi Charlie Sheen pole elus nii liiale läinud mitte millegagi (ja me kõik teame, et ta on liiale minemise etalon) kui mina sel hetkel. Saatsin raske südamega äraütlemise ja loodan, et tegin õige otsuse. Tööalaselt kindlasti kasuks ei tule, aga Mila osas oli ehk õige otsus talle mitte nii paljusid elumuutusi nii massiivselt peale suruda.

Ah, kes teab…

Peamine on siiski see, et… rabelen elu eest ja välja paistab see ilmselt närvihaige ja sisutu tõmblemisena. Ei oska enam vahet teha, keda võiks usaldada ja keda ei peaks, seega lähenen kõigile inimsuhetele vana hea Daki kombel, kes ei pea õhtut kordaläinuks, kui ta pole vähemalt kord kelleski piinlikkust tekitanud ja/või jagab kohe liiga palju (ja hiljem imestab, kui inimesed selle LIIGA PALJU põhjal mingeid kummalisi arvamusi must kujundavad). Liiga palju jagan peamiselt seetõttu, et mu HING AJAB ÜLE. Nii palju faking värke on kogu aeg, et midagi peab pealt ära lükkama, et alt mahuks juurde pulbitsema (ebaõnnestunud õlle ja vahu metafoor).

Ja no üleüldiselt tuletan endale meelde, et see, mida ma ühele depressioonis inimesele, kelle support personiks ma juhuslikult sattusin, vastab ka minu puhul tõele.

YOU WILL BE FINE.

See kõik saab ükskord läbi, ma tulen teiselt poolt välja.

I WILL BE FINE.

kõnekeskus

hoomamatu 5 kommentaari

Mila matkib mõnda aega juba telefoniga rääkimist. Alguses rääkis ta lihtsalt telekapuldi või talle mängimiseks antud vana mobiili SUUNAS, siis hakkas seda ka kõrva juurde tõstma, tähtsa näoga aeg-ajalt midagi “kõnele” vahele öeldes. Iga kord, kui see juhtus, ma ootasin, et ta võtaks pastaka ja teeks tõsiselt noogutades mõned märkmed.

Viimased ajad on ta aga hakanud kõikvõimalike muude esemetega kõnesid pidama. Surub aga näiteks pliiatsi õla ja kõrva vahele, kõnnib mõtlikult mööda tuba ringi ja on näha, et tegu on VÄGA TÄHTSA kõnega ja kui teda segada, saab ta väga kurjaks.

Täna hoidis ta õlaga kõrva ääres kinni pulkjat võtmehoidjat. JR oli just koju jõudnud, hetkeks oli päevas paus ja jälgisime Mila asjaajamisi.

“Kas ta… kas ta peab parasjagu mingit KÕNET selle võtmehoidja abil?”
“Mm… Tundub küll.”

Vaatlesime vaikides teda veel mõni aeg.

“Mila kuule,” hüüdsin ma lõpuks. “Kellega sa räägid?”

Mila heitis mulle pilgu, mis pidi mõista andma,  et tal ei ole praegu aega minu triviaalsetele küsimustele vastata.

“No okei,” leebusin ma, oma viga mõistes. “Aga tervita minu poolt igal juhul.”

Mila pöördus, vaikis poolelt lauselt, pööritas silmi ja kogu tema keha ütles: “Võta end kokku, naine. See on VÕTMEHOIDJA. Võib-olla peaksid sa ravile minema, kui sa arvad, et keegi VÕTMEHOIDJA abil helistab…”

OK, minu paha. Muidugi on see kõigest võtmehoidja, ma tõesti ei tea, miks ma segadusse sattusin.

 

reisikirjalaadne toode

hoomamatu Leave a reply

Et ma süümekatesse ära ei sureks, püüan nüüd kiirelt Inglismaa muljed kirja saada. Jumal teab, millal jälle aega blogida, ees ootavad megakiired ajad. (Ja ühtlasi pöördelised ajad.)

Niisiis. Inglismaa.

Esimesed päevad hängisin ma (ühe oma pikaajalisema sõbranna) Marise juures Peterboroughs ja tegin MITTE MIDAGI. Issand kui fantastiline see oli! Ma sain käia jooksmas PÄEVAL (mitte siis, kui laps on magama läinud). Ma sain magada täiesti suvaliste kellaaegadeni (mis oli mingil põhjusel alati 11:22), süüa suvalisi asju (okei, Maris toitub väga läbimõeldult) (kuigi käisime muidugi mäkis ka), olla üleval suvalise ajani, nautida kõikjalt kostuvat briti aktsenti ja kümmelda mõnulainetes iga kord, kui mõni võõras inimene mulle jutu käigus “love” ütles.

Ja “love” ütlesid KÕIK KOGU AEG!

Imeline.

Kolmapäeval võtsime jalad selga ja trippisime kahekesi Manchesteri. See oli üks kohmetumaid telesarju, mis ma oma elust loonud olen. No tõesti, see oli ikka omaette koom, kuidas kaks ema on järsku vabalt jooksma lastud ja ei tea nüüd, mida ära teha. Sõna otseses: vahepeal hämmeldas lastevaba elu meid niivõrd, et pidime kõik põhjalikult läbi arutama, mida järgmiseks teha. No et kas minna läbi selle või tolle värava. Istuda sellele või teisele rongiistmele.

Naeruväärsuse tipp saabus millalgi Manchesteri keskuses, kui me lollide nägudega telefoni GPSi vahtisime ja aeglaselt ühe koha peal keerlesime, et aru saada, kuhupoole nool meid minna käsib. (Olgu öeldud, et hotell sellel hetkel paistis juba, oleks me vaid silmad ekraanilt tõstnud.)

Grandioosne plaan oli kolmapäeval pidutseda nagu me oleks 16 ja järgmine päev täiesti süümekavabalt maha magada. Aknata hotellituba on ju selleks ometi ideaalne. Kuna aga me Manchesteris kedagi ei tundnud ja piisavalt lõviks polnud veel end meikinud, et suvalisi tüüpe minna lantima, siis otsisin ma fesarist inimesi, kes meiega paar pinti viitsiks teha. (Saatsin välja täpselt kaks kirja suvalistele inimestele, kelle Manchesteri otsisõnana kasutades leidsin. Sain mõlemale küll vastused, kuid mitte abi kõrtsimineku osas.)

Siis otsustasime me asjale täiskasvanulikult läheneda ja tegime väljaminekust interneti joomismängu. Küsisime nõuandeid, kuidas võõrale linnale lähenema peaks ja ühtlasi lubasin iga. kommentaari. peale. võtta. ühe. viskišoti.

(Viski oli õnneks väike.)

Ilmselt ei oleks ma pidanud imestama, kui ma ühe Manchesteris resideeruva blogituttava kõne peale talle (sisuliselt siiski võhivõõrale) rõõmsalt teatasin, et kohtugem linnas ja ühtlasi võiks ta teada, et olen pesuväel. Sealt edasi läks ainult pidusemalt. (Blogituttava pärast olen senini mures, sest kardan, et õhtu minuga põhjustas pöördumatu kahju.)

Või noh…

Tõestasime, et kolmapäeva õhtul on brittidele joomine kui mitte keelatud, siis vähemalt pole soovitatav. Kõik kõrtsid olid kinni või kohe suletamas. Tänavalt õnnestus külge haakida ainult kahtlane bomži-tüüpi kutt, kilekott tühja taarat täis, kellest lahti saamiseks hüppasime suvalise takso peale ja käskisime meid viia kuskile, kus

a) on pidu
b) saab alkoholi
c) jääb ellu

See ellujäämine oli meil üsna vastuvaidlematu nõudmine.

Noh, selgus, et neile tingimustele vastavad kaks imetillukest Zavoodi-tüüpi ööklubi, mis asuvad lisaks kõigele üksteise kõrval. Tillerdasime natuke sealkandis, kuid Maris eelistas viibida kohas, mis ei kurdista ja mina, noh, mul oli selleks hetkeks pidu juba kõikjal.

Nii leidiski Manchesteri öö meid istumas 24/7 kiirtoidukast, kus me omaniku loal (“I don’t see nothing! Here are empty cups.”) oma järelejäänud viskile lõpu peale tegime, mehi klatšisime ja õhtu lõppenuks lugesime.

Kuid siiski…

Umbes kell 5 hommikul nõudsin ma siiski “seiklusi, või vähemalt pahandusi” ja Maris istus minuga kannatlikult Picadilly platsil. Kaasas oli meil üks õlu ja fotokas ning minul dekoltee. No mina ei tea, meedia on täis lugusid sellest, kui ohtlik on tänapäeva maailm ja kuidas neiud satuvad igal sammul pahandustesse, piisab neil vaid nina välja pista. Noh, meie pidime POOLTEIST TUNDI pingil istuma, kuni lõpuks mingi kahtlane tüüp ligi tükkis. POOLTEIST TUNDI. Häbiväärne. Kus on minu pahandused, kui ma neid nõuan? Või diskrimeeritakse mind mingitel muudel alustel?

Tüüp oli muidugi otse multikast välja astunud, sätendava kauboikaabu, ratastel kohvri, nahktagi ja kahtlase kotikesega (kus hiljem selgus olevat tuhksuhkur ja kanep, ja on päris tõsi, et ma pole iial kohanud inimest, kes tuhksuhkrut rekreatsioonilistel eesmärkidel kaasas kannaks) leedukas, kes käitus nagu sütel, lakkamatult hüpeldes ja leedu keeles räppides. Tüüp osutus lõppeks ohutuks ja naljakaks, aga noh, kui ma tahtsin “pahandusi”, siis umbes selliseid (kontrollitavaid ja tegelikult mitte eriti tõsiseid) pahandusi ma ju mõtlesingi.

Kell 11 ärkasime tuletõrjesireeni peale, mille ma unesegasena alla võtsin (evakueerumine ei tulnud mõttessegi). Tund hiljem olid pahased hotelliturvad meil ukse taga, kelle eest mina end ratsionaalsushoos vannituppa peitsin. Me muidugi ei taibanud enne järgmist õhtut, et tegu oli korralise kontrolliga ja et ma oleks võinud alarmi lakke jätta ja no vetsu peitmisel polnud mingit mõtet.

Niisiis täiesti aktseptaabel koduperenaiste õhtu väljas: paar drinki, meestemured, burksiputka ja sätendava kaabuga leedukas. Harilik noh.

Ainult et Manchesteris.

Tagasilend oli omaette seiklus, sellest järgmine kord.

Vietnamist ja lastest ja minu külast

hoomamatu 4 kommentaari

Oktoobrikuu ajakirjas Pere&Kodu ilmus minu kirjutatud lugu “Halloo, Vietnam!”. Pärisin selle tarbeks väikese beebiga vanemapuhkuse ajaks Vietnami kolinud Kristina Kallaselt, mis imeloom see Vietnam üldse on ning kuidas see eksootiline maa värskele emale tundus. Oma kogemustest kirjutas ta ka raamatu “Minu Vietnam”, mille lugemine on mul hetkel pooleli, kuid julgen soovitada küll. Eriti soovitaksin seda värsketele emadele. Miks? Sest minu jaoks jäi nii raamatust kui Kristinaga jutlemisest kõlama hoopis mõte, et eestlased võiksid mõnes osas vietnamlastest õppust võtta. Ja just selles osas, mis puudutab lapsi.

Kristina rääkis, et Vietnam on väga lastesõbralik riik. Neil paistvat olevat arusaam, et lapsed on suurim õnn ja rõõm maailmas ning jääb arusaamatuks, miks keegi ei peaks sellest rõõmust osa saama. Nii on vietnamlannad valmis iga võõrast last plutitama ja lõbustama, samas aga lastakse lastel olla lapsed. Nad jooksevad kitsastel kõrvaltänavatel, kus neil heal juhul hoiab silma peal mõni vana naabritädi, kes õue taburetikesele konte soojendama tulnud. Kristinale meenutas see kõik tema enda lapsepõlve, kui ka meil veel nii kasvada lasti.

Nüüd aga on lastekaitse igal nurgal, ajalehed täis õõvastavaid lugusid vanematest, kes oma lapsi kõikmõeldavaid õudusi läbi sunnivad elama. Rohelise idüllilise Nõmme tänavatel luurab pedofiil, Toompea jalamil tapetakse, sotsiaaltöötajad ja perearstid on muutunud überparanoiliseks, kui sa juhuslikult oma tite kohustusliku “ülevaatuse” unustad ning vene baabad tulevad rannas nutva vastsündinuga ema juurde uurima, et ega juhuslikult lastekaitset kutsuma ei peaks.

Ja samas… it takes a village to raise a child, ütleb vanasõna. Kristinagi küsis lõpuks mõtlikult, et ehk peaks ka eestlased oma suhtumise lastesse ehk üle vaatama, ehk on vietnamlastel ikkagi tera jutus sees…

Kui ma rasedana Tallinna kolisin, tundsin ma väga teravalt, kui üksi on tegelikult tänapäeva Eestis rase naine ja vastsündinu ema. Ma ei tea, kuidas ma oleks kõigi nende hormoonide ja muutuste ja magamatuse ja depressiooniga hakkama saanud, kui Naabrinaine poleks just samal ajal Kõuplisse kolinud ja mind oma tiiva alla võtnud. Tänaseks on mul tekkinud Tallinnas turvavõrgustik, mul on inimesed, keda ma usaldan, kellele ükskõik mis kell helistada, kes jagavad mu vanemdamisvaateid või tahavad lihtsalt minuga koos sammuda ja Milagagi hängida, isegi juhul kui nad ise suuremat sorti titesõbrad pole. Ma tunnen, et ma olen enda ümber lõpuks kogunud selle village’i, külaelanikud, kes aitavad mul ja Milal terve mõistuse juurde jääda ning samas pakkuda mu tütrele palju lahedaid inimesi, keda tundma õppida ja kes igaüks on omamoodi awesome.

Seda kõike tundsin ma Mila sünnipäeval, kui laua ümber oli kogunenud ääretult kirju seltskond, kes kõik olid tulnud Milakese sündi tähistama. Ja seda ma tundsin paar nädalat tagasi, kui otsustasin spontaanse kogunemise korraldada ja inimesed tulid kohale vaid paaritunnise etteteatamise peale ja meil oli fantastiline õhtu. Seda kõike tundsin ma praegust reisi plaanides, kui mu sõbrad Milat mõnel õhtul lõbustama pakkusid, et mina saaks võimalikult rahuliku südamega oma reisi nautida. Ja seda ma tunnen siin blogis, kui mu väike virtuaalne külake kogemusi jagab, üksteist toetab, vajadusel konstruktiivset kriitikat pakub ja, mis peamine, väga sageli naerab. Koos ja üle, aga naerab.

Täna ei suuda ma enam ettegi kujutada elu Tartus emana. Mul on Tartu sõpru ja tuttavaid täis, samamoodi üks toredam kui teine, aga ma tunnen, et minu küla on Tallinnas. Of all the places. Ja see küla on nii oluline. Kuidas ma oleks ilma selleta saanud?

Ja nii võtangi ma iga päevaga aina kergemalt ja tšillimalt kogu oma praegust segast eluperioodi, sest MUL ON MU KÜLA. Teie, mu sõbrad, olete mu küla.

Ning ma ei pidanud selleks isegi mitte Vietnami külastama:)

kuidas daki vabanes kollahambasusest

hoomamatu 6 kommentaari

Foto: Kalev Lilleorg, Naisteleht

Mul on eluaeg olnud tumedad hambad. Isegi enne seda, kui kohvi, sigarettide ja veiniga tutvusin, olid mu hambad tumedad. Ja muidugi tegi see mind väga õnnetuks. Esimest korda tahtsin hambaid kliinikus valgendada enne oma (esimesi) pulmi, kuid siis oli lihtsalt nii hullumeelne aeg, et ei jõudnudki. Hiljem polnud enam raha.

Ja kuna mulle meeldib kõik oma elus ajakirjanduslikku vormi keerata, siis otsustasin ma, et katsetan neljal eri viisil kodus, kuidas on kõige parem käepäraste vahenditega hambaid valgendada. Kirjutasin katsetuse tulemused üles ja nüüd on ka Nipiraamat lettidele ilmunud, kust te saate minu hambasaagast lugeda.

Kuna aga ei mahtunud ära mu lisakast loo juurde, avaldan selle siin. Ja soovitan seejuures soojalt sama murega inimestel külastada veebilehte Julge naeratada! Just sealt saad endale tellida kuulsaid Cresti valgendusribasid, mis tõesti kõigi koduste vahendite juures kõige parema tulemuse andsid. Pealegi olid mu teised meetodid küsitavad at best, sisaldades lisaks sidrunile näiteks ka sütt pliita alt. Ma proovisin selleks, et teie ei peaks:)

Aga tulemuseks on mul siiski valgemad hambad! Aitäh Gert Kristjanile ettevõtlikuse eest Cresti maale tooma hakata!

Niisiis, millega veel saab kodus hambaid valgendada?

Maasikad. Huffington Post kirjutab, et maasikad sisaldavad teatud ensüümi, mida kasutatakse ka mõnedes valgendavates hambapastades. Nad soovitavad maasikad purustada ning saadud plöga minut-kaks hammastel hoida, siis veega loputada. (Mina muidugi sööks maasikad lihtsalt pärast ära.)

Õunad, seller, porgandid. Dr Jeffrey Gross selgitab, et need köögiviljad on looduslikud plekieemaldid. Nimelt suurendavad nad ila teket, mis toimibki puhastavalt. Lisaks räägitakse, et porganditega hammaste hõõrumine teeb need valgemaks. Lisaks sisaldavad nimetet viljad palju C-vitamiini, mis ennetab igemehaigusi ja tapab halba haisu tekitavad bakterid.

Jogurt, juust, piim. Piimatooted sisaldavad laktooshapet, mis ennetab igemehaigusi ja aitab kaasa hammaste üldisele tervisele. Abiks on isegi piimaga kohvi joomine, et kohvi hambaid tumestavat mõju leevendada. Lisaks hambaemaili tugevdamisele ja puhastamisele on kõvad juustud (näiteks cheddar) head hambavalgendajad, kuna puhastavad neid ka füüsiliselt teistest toiduosakestest. Ning muidugi on suur roll hammaste heaolu jaoks piimatooteis sisalduv kaltsium.

Kõrs. Joo vedelikke, mis on teada-tuntud hambatumendajad, kõrrega! Kohvi on läbi kõrre ilmselt üsna veider imeda, kuid viinamarjamahla, karastusjooke ja punast veini on täitsa asjalik kõrrega varustada. Pealegi on kõrrest joomine ju ka lihtsalt nii lahe!

Vesinikperoksiid. Tegu on sama ainega, mis sisaldub hambaarsti juurest saadavas valgendussegus. Lahjenda vesinikperoksiidi veega (1:1) ja loputa sellega paar korda kuus suud. Hoia segu suus umbes minut, sülga siis see välja ja lase veel üks minutijagu mõjuda, enne kui suu korralikult ära loputad. Tegu on antiseptikuga, mis mitte ei tapa bakterite teket, vaid ennetab seda. Samuti ennetab see erinevaid infektsioone.

Valgenduspulk. Eesti apteegid on hambavalgendusvahendite koha pealt üsna vaesed, lisaks tavalistele poelettidelgi leituvatele pastadele jääb silma vaid valgenduspulk Yotuel (29 eurot), mis sisaldab ksülitooli, fluoriidi ja kaaliumi. Apteeker, kelle käest pulga kohta küsisin, ütles aga kindlalt, et pulk on üsna kasutu ja tema soovitab ikkagi vesinikperoksiidipõhist valgendust tohtri juures.

***

Valgendamine hambakliinikus:

*Soodapesu 55 eurot
*Valgenduskomplekt kodus valgendamiseks 164 eurot
*Hammaste valgendamine ühel lõualuul 64 eurot
*Hambasisene valgendus 45 eurot

Allikas: Viru Hambakliinik