puhkus

hoomamatu 7 kommentaari

Nagu te kõik teate, ei ole ma suurem asi kõnedele vastaja. Ma haaran kinni igast võimalusest telefon välja lülitada või hääletule panna, ma tervitan seadusi ja norme, mis eeldavad, et teatud kohtades telefoniga ei räägita – autorool, teater, kino, intervjuud, hambaarst jne. Viimased nädal aega olen aga poolsunnitult viibinud igasuguses suhtlusaugus. Mila haigus on sellele veelgi kaalu lisandunud, mul on tunne, et ma pole AASTAID ühtki inimest näinud, kes ei suhtleks vaid küsimustes “Kesse?” ning üllatuslikult olen ma avastanud kaht asja:

i) ma olen väga sügavas depressioonis ja seda endale juba kuid eitanud,

b) antud olukord on SUNDINUD mind endasse vaatama ja oma elu kohta põhjapanevaid järeldusi tegema.

Lõppeks aga ei oleks ma mina, kui ma ei tegeleks eituse ja vältimistega, seega let me present you, minu seletav list põhjustest, miks ma telefoni vastu ei võta*:

  • Ma magan. Tõsi ta on, et ma magan ääretult veidratel aegadel. Viimased paar kuud magan ma kellaaegadel 5-7 ja 12-14.
  • Kõik teised magavad. Kuigi ma olen ääretult palju ärkvel, ei tähenda see, et teised mu ümber ei magaks. Teinekord nõuab asjade korraldamine nii, et ma rahus rääkida saaksin, liiga suuri pingutusi (nt tõusta just uinunud lapse kõrvalt, et välja rääkima hiilida).
  • Ma panen last magama. Vahel võtab see viis minutit, vahel poolteist tundi. Ja sellele eelneb pool tundi kuni tund magamaminekurituaale ja järgneb pool tundi diivanil vedelemist, lakke vahtimist ning puhkamist, mõeldes: “Uh, jälle üks päev seljataga.”
  • Ma olen vannis või vetsus. Hoolimata oma nutindusearmastusest ja sotsiaalmeediandusest ei võta ma telefoni tualetti kaasa.
  • Mul on telefon hääletu peal. Kusjuures, seda on ta 90 protsenti ajast. Kuidagi on nii jäänud.
  • Ma jooksen. Siis on telefonil küll komme mu muusika katkestada ja kõne julmalt vahele helisema lükata, aga ma tean, et KUI ma peatun, siis ma ei jõua enam edasi joosta, seega helistan ma pigem tagasi.
  • Ma teen süüa. Jap, viimasel ajal läheb ka see kategooriasse “vabandused mitte vastamiseks”, sest enamasti tähendab söögitegemine seda, et ma hakin, lõigun, koorin, praen, keedan, kurnan, segan ja vahustan kõike nii, et Mila ripub mu jala küljes ja püüab endale kõikvõimalikke teravaid või keevaid asju kaela tõmmata. Olen kuulnud, et paljud emad kasutavad seks puhuks bluetoothi. Mina kasutan vana head meetodit “mine-hulluks-ja-katsu-kõik-viie-minutiga-tehtud-saada-ja-lahku-lapsega-köögist”. Telefon on viimane asi, millele sel hetkel mõtlen.
  • Ma teen tööd. Õigemini, las ma täpsustan: ma olen leidnud oma päevas selle pooltunni, kus ma SAAN tööd teha, sest ei pea tegelema kaoste likvideerimise, mähkmevahetuse, potitreeninguvältimise, liivakastiäärel istumise, nõude pesemise, söögi tegemise, pesu pesemise või lappimise, raamatu ette lugemise, peituse ja mommymonsteri mängimise, söötmise ja söömise, riietamise, riietumise ja kõige muuga, millega ma igapäevaselt tegelen. Ma kasutan neid võimalusi hardalt ja armastusega.
  • Ma olen autoroolis. Mul küll on bluetooth, aga mul hakkab kõrv valutama, kui ta ripub mul seal ja ma ausalt ei viitsi seda igaks väikseks tripiks installida. Ja pikemaks tripiks ei taha ma teda installida, sest ma tavaliselt loodan selle peale, et Mila magab autos.
  • Ma olen kohas, kus ma ei saa vastata. Neid kohti on veel tänapäevalgi, kus on mobiilidega rääkimine vastunäidustatud. Lisaks hambaarstile ja teatrile ei saa ma füüsiliselt vastata näiteks ka poesabas seistes, kui ma pakin kotte, maksan arvet, hoian ühes käes Milat ning proovin kogu selle kupatusega autosse saada. Pluss kõiksugused tööintervjuud ja kohtumised, kus pole viisakas vastata. Ma pole nii tähtis inimene, et ma peaks alati kättesaadav olema, ka kohtumistel inimestega, kes on tähtsad. What is this, White House?
  • Ma tegelen kvaliteetajaga. See võib tähendada erinevaid asju, viimasel ajal tähendab see minu jaoks (tsenseeritud).
  • Mul pole tuju. Vahel tõesti juhtub nii. Ausalt, see (enamasti!) pole kuidagi seotud helistaja isikuga. Vahel ma lihtsalt ei jõua. Viimasel ajal kuidagi eriti tihti. See tekitab vahel probleeme, aga mitte nii tihti kui võiks arvata – ma tahaks loota, et tänu sellele, et ma olen meilitsi tõesti enamasti kättesaadav. Muidugi ei ignoreeri ma neid kõnesid, mis tulevad inimestelt, kes tõesti mulle AINULT siis helistavad, kui midagi konkreetselt kuskil põleb. Lähedaste puhul on muidugi raske eeldada, kas nad helistavad niisama (mida juhtub tihti) või on päriselt midagi hullu (mida juhtub harva, aga kahjuks ikka juhtub). Samas kõik tunnevad mind ja mu meelest on vaikiv kokkulepe, et kui mingil põhjusel kõnele ei vasta ja päriselt midagi põleb, siis saab kohe smsi otsa panna.
Tegelikult muidugi valmistun ma aina enam tööle naasmiseks (kui ma leian koha, kuhu naaseda) (jap, ma saan aru, et see pole keeleliselt õige lause) ja harjutan end rohkem telefoniga suhtlema.
Aga samas kasutan ma praegu ka seda sunnitud puhkust ära. See iseendaga kahekesi olemine on vaevarikas ja valus ja vastik, aga… Siit edasi saab ainult paremaks minna, jah?
Pealegi, kui mul on õhupall ja Mila, mis saaks siis veel valesti minna?
*Ma olen sellest kõigest oma blogis sadu kordi kirjutanud ja iga kord on kommentaarides ilgeks andmiseks läinud selle kahe koolkonna vahel, kellest üks austab privaatsust ja teine arvab, et telefonile mittevastamine on solvav teise osapoole suhtes. Ma ei soovi sellesse vaidlusse uuesti astuda, aga lisan, et sõnumitele ja mailidele reageerin ma tavaliselt kiiremini kui kõnedele. Senini pole ükski tööpakkumine saamata või lotovõit võitmata jäänud mu kummastava ja veidra kombe tõttu telefoni rääkimiseks väga mitte kasutada. Sorry noh, ma olen pigem kirjutaja-inimene.

7 thoughts on “puhkus

  1. Inga

    Teadsa, ma olen töö juures samuti täheldanud, et ma lihtsalt ei taha toru tõsta vahel. Eriti siis kui mu pea on parasjagu mingi projektiga hõivatud, no nõme jama on ennast PIDEVALT teisele lainele lülitada. Tavaliselt ma muidugi ikka võtan toru… aga siin on see teine tore asi nimega voice mail – ehk siis kellel ilge häda on, see jätab teate ja küll ma siis ka vastu kirjutan-joonistan-helistan. Kui ei viitsi teadet jätta, siis järelikult polnudki nii hull kiire, andis oodata küll. Me elame infotulvas ja mul pole küll mingeid süümekaid kui ma valin millele mis ajal vastata, selle asemel et pidevalt stressata ja ennast lõhki rebida. Ja e-mailidele vastan parema meelega nagunii – e-mailid jätavad jälje, et saaksin hiljem tagasi minna ja meenutada mida lubanud olen, jne. Ehk siis e-mailid katavad minu ässa paremini kui telefonikõne, mis pole kusagile salvestatud – ehk siis “tema ütles” versus “tema ütles”…
    Pideva treeningu tulemusena suudan täitsa rahulikult istuda heliseva telefoni kõrval ja kontsentreeruda millelegi muule!

  2. andris

    Ma olen seda siin varemgi väljandanud, et helistamisfunktsioon on telefoni tüütu, aga kahjuks kohustuslik kõrvalfeatuur. Jagan täiesti sinu arvamust, et kui palju ja mis olukorras helistamisega tegeleda.

    Loomulikult võtan ma vastu kõik oma abikaasa kõned ning kui juhtun sel ajal roolis olema vmt. siis ütlen talle, et helistan kohe tagasi ja pean kuskil kinni. Aga kõikide muude kõnede puhul sõltub olukorrast – kui mingil põhjusel ootan seda kõnet või võib arvata, et tegu võiks olla väga olulise teatega, siis võtan muidugi vastu. Muudel juhtudel fiftyfifty ning pigem selle fifty poole, mis paneb lihtsalt telefoni hääletuks.

  3. Grete

    Mina ka ei vasta kõnedele kui see minu jaoks on teisejärguline ( kui teen süüa, olen potil, magan, koristan, maalin, loen jne).
    Minu arvates ei pea kõnedele vastama kui ei soovi, numbrile saan alati ise tagasi helistada kui olen valmis rääkima ju. Kui midagi põletavat on siis helistatakse tavaliselt mitu korda järjest, siis ikka võtan vastu. Kui numbrit ei tunne siis sõltub tujust aga enamasti ei võta kunagi vastu, kui just ei ole blokeeritud number (Kanadas on arsti numbrid blokeeritud, samuti igasuguste elutähtsate ametkondade numbrid).
    Üldiselt ei meeldi mulle üldse telefoniga rääkida, eelistan päris elus suhelda või siis veebikaameraga, ma pean inimese nägu nägema kui nendega räägin, ei teagi miks, jube oluline on. Sõnumiga on ka ok, sest siis saab vähemalt emotikone kasutada, nagu tehisnägusid.
    Sa ei ole ainuke, kes telefonile ei vasta, meid on veel 🙂

  4. Catalina

    See pole nüüd mingi lohutus või asi, aga kui sa jaksad kõik need kodukorraldamise ja lapsepidamise asjad tehtud, mida sa kirjeldasid, ning lisaks veel tööd nokitseda, blogida, siis sa EI ole väga sügavas depressioonis.
    Aga üldiselt on mõistlik abi otsida enne sinna väga sügavasse sattumist.

  5. Lugeja

    Nii hea teada, et minusuguseid on veel 😛 Telefon on mul 24/7 365 hääletu peal, tahan vastan, tahan ei vasta, kuidas tuju on 🙂

  6. Piripiiga

    Kuule, Lugeja! Kui sa enamuses kõnesid ignoreerid ei saa ma üldse aru, milleks Sulle telefon? Telefoni mõte ongi see, et olen vajadusel kättesaadav ja saan ka teistega kontakti.

Vasta Inga-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.