vanadus hiilis ligi

Vahepeal on mul tunne, et ma olen astunud kellegi teise ellu kogemata sisse ja ei leia nüüd enam üles ust, mille kohal kirjas EXIT ja pilt rohelisest jooksvast mehikesest. (Kusjuures, see paneb mind mõtlema, et miks neil väljumissiltidel on alati MEESfiguurid, aga neil liiklusmärkidel, mis sümboliseerivad jalakäijaid, on alati ema lapsega? Kus on isad, küsiks ma? Ahjaa, õige, NAD PÕGENEVAD PARASJAGU UMMISJALU. Kesiganes silte välja mõtlevad, peaksid võtma pausi ja mõtlema oma eluvalikute üle hoolikalt järele.)

Enihuu, vahepeal ei saa ma aru, kuidas ma siia sattunud olen.

See kõik on nii veider. Ma ometi kõlan oma peas täpselt samamoodi nagu ma kõlasin näiteks kümme aastat tagasi, aga ometi on mul raske suhestuda isegi kaks aastat noorema endaga. Vananemine on ikka üks kummaline asi. Sa ei saa ise üldse aru, et sa vananed, kuid ühel hommikul mõistad ootamatult, et kui sa teeksid endale kaks punupatsi, naerdaks sind lihtsalt välja. Võimalik, et mõned teismelised emod viskaksid sind isegi sihvkakoortega.

Sel põhjusel – ilmselt seetõttu, et mul on eitusfaas – olen ma viimastel aegadel kuidagi väga palju noortega hänginud. Et mitte tunnetada nii teravalt oma paratamatut vananemist ehk? Naabrinaine arvab muidugi, et see on mul mingi keskeakriisi-laadne toode. “Mõnedel naistel tuleb pärast lapsesaamist jah uus noorus peale,” märkis ta emotsioonitult ja ma naersin. Hahahaa, uus noorus indeed. Ma ei saa ilma ägisemata enam isegi põrandalt püsti, sest mu selg on nii pekkis neist tundidest, mida ma olen veetnud võrevoodi kohal küürutades ja OMA LAST KINNI HOIDES, et ta keset ööd minema ei põgeneks, sest I swear to God, ma olen päris kindel, et seda ta mõnedel öödel plaanitseb. Silmad pärani lahti, oodates, mil ma ära väsin, et siis joosta lähima metsa poole vabadust otsima.

Ma üldse ei imestaks, kui ta õpiks lähipäevil ära saagimise, et end võrevoodist välja murda. (Note to self: otsida läbi võrevoodi beebisuuruses saagide koha pealt.)

Noh, igal juhul, näiteks on mu uus noor sõbranna Mallu, kes meenutab mulle nii palju mind ennast (kuus aastat tagasi), et ma üldse ei saa aru, kuidas ma varem elasin ilma kellegita, kes mõistaks poolelt sõnalt, mida tähendab SOULMATE SEIN.

(Siinkohal võiks ratsionaalsemad täiskasvanud ehk märkida, et pole ühtki universumit, kus oleks NÕUTAV mõista väljendit “soulmate sein” ja et pigem on see miinuseks, kui sa seda mõistad, aga leppigem jääda ses osas eriarvamustele. Sest soulmate sein on oosõm.)

Enihuu, tegelikult muidugi annavad noored sõbrad eriti selge kontrasti su enda (vananevale) elule. Sa kuulad nende (hüsteeriliselt naljakaid) lugusid ja järsku adud, et midagi on viltu. Midagi… ei klapi. Ja siis mõistad, et nende sõbrad elavad kõik veel vanemate või korterinaabritega. Täpselt nagu siis, kui sina olid 22. Aga aeg läheb ja sõbrad vananevad koos sinuga ja nüüd pead sa neid tuttavaid vähe imelikeks, kes praeguses vanuses veel vanematega elavad (kui nad just näiteks oma vanemaid ei hoolda või midagi taolist) ja teevad mingit tööd, mida tegid sinu sõbrad ülikooli ajal enda äraelatamiseks (mitte selleks, et teha karjääri, mida paratamatult sinu sõbrad ju praegu juba teevad).

Ja sa mõistad, et sa oled tõepoolest vana. Mitte see ei näita, et sa oled vana, et sul on laps ja kopsakas pangalaen (või mitu), vaid see, et, maitea, su sõbrad eelistavad nädalavahetusi veeta oma elukaaslaste ja peredega, selmet läbudel hängida, sest nii lihtsalt juhtub mingil hetkel. Ja sa mõistad, et sa isegi ei mäleta viimast korda, kui sa olid actually mõnel läbul, saati siis veel sellisel, kus keegi suitsetas kanepit ning keegi teine oksendas nurka.

Päriselt, millal see kõik juhtus?

Mitte et ma seda kõike taga igatseks, aga on lihtsalt veider, kuidas elu muutub, hammasrattad keerlevad, dekoratsioonid vahetuvad nii märkamatult, et sa ei panegi tähele. Noh, okei, ma elan aasta aega sellist elu, kus on ääretult TÕENÄOLINE, et keegi on kuhugi nurka oksendanud, aga mitte sel põhjusel, mis kümme aastat tagasi.

Või siis näiteks breakdown of the närv. Vanasti, ma mäletan, oli küll kordi, kus ma avastasin end laupäeva varahommikul vannist, hüsteeriliselt nutmas ja arvamas, et ma ei tõuse siit iialgi ning plaanimas, kuidas võiks oma elupäevad vannis veeta (kas peaks ehitama mingi toitetoru, kust mõni usaldusväärne sõber mäkki ja kalasuppi sisse kallaks?), sest välismaailm on liiga valus ja raske, et see ära händlida.

Tavaliselt oli selle põhjuseks mõni ääshõul, kes mind paksuks nimetas või mõni südamevalu mõne mõttetu kuti pärast, kes isegi ei teadnud, et ma olemas olin. Noh, nagu ikka, kõik NORMAALSED põhjused, miks vanni ronida ja looteasendisse tõmbuda.

Nüüd leiavad mind teinekordki laupäevahommikud vannist või põrandalt kägaras ja hüsteeriliselt nutmas. Põhjuseks mitte mingi suvaline kutt, vaid see, et MA OLEN KOHUTAV EMA ISSAND ME SUREME KÕIK PIINARIKKASSE SURMA KUIDAS ÜLDSE MULLE KEEGI LAPSE USALDAS!!!!!1!!!

Ja kõik muud probleemid, mis varem sind vanni peitu ajasid, tunduvad naeruväärselt tühised. Olen paks? No mis siis – ma faking tõin lapse ilmale. Kena kutt ei tea, et ma olen olemas? Nojah, mis siis, vähemalt võib loota, et mu tütar teab mu olemasolust ja ei ole veel avaldust ema väljavahetamiseks sisse andnud. Ja kellele neid kenasid kutte ikka vaja on, eriti arvestades, et ta tõenäoliselt langeks minestusse kui mu venitusarme näeks.

Jap, see on see glamuurne elu, mida ma siin elan.

(Ja nüüd on mul kõikidest kenadest kuttidest kahju, keda ma olen stalkinud või plaaninud stalkida. Kui nad vaid teaks…)

(Okei, ma sain just aru, kuidas kõik need eelnevad lõigud kõlasid ja juba näen perekooli pealkirju oma vaimusilmas. “Noor ema jälitab kenasid kutte!” või “Kenad kutid, hoidke end – noor ema liikvel! NB! Venitusarmid!” Tõde on muidugi see, et, olles aastaid virtuaalmaailmas ringi tšillinud, on mul kadunud absoluutselt igasugune filter, mis puudutab virtuaalseid piire. Mis tähendab, et mulle pole mingi probleem iseenesestmõistetavusega lisada sõbraks suvalisi inimesi, kes mulle tunduvad ägedad ja üldse mitte pead murdma selle üle, kas neile see tundub veider või mitte. Umbes nagu mul pole probleemi tänaval võõraste inimestega rääkimisega.)

(Ma peaks vist arvutile mingi child protectioni peale panema. Midagi, mis kaitseks mind (ja kõiki teisi inimesi) minu eest. Maybe there’s an app for that?)

Ma üldse ei mäleta enam, mida ma kõige sellega öelda tahtsin ja ma ei viitsi ka üle lugeda, sest kell on siiski peaaegu 3 juba. Ma arvan, et mu point oli midagi sellist: sa vananed ja see hiilib sulle märkamatult kohale. Ja siis sa veedad oma ülejäänud päevad, et seda ignoda. Ning lõpuks istud sa vanadekodus, taod jalaga kivikesi ja sniigid käekotist džinni juua ning räägid su kõrval istuvale ja kuduvale seniilsele sõbrannale juba kolmekümne viiendat korda sedasama naljakat juhtumit su noorusest, kui sa ükskord arvasid, et su külmkapp kummitab ja te naerate kähinal ja langete siis melanhoolsesse vaikusse. Jap-jap, mõtlete te. Olid ajad.

Ja alles ma ju olin 22.

Aga, kui sul veab, tuleb su tütar sind vaatama ja su kunagi NII PALJU NOOREM sõbranna kolib ka õige pea samasse vanadekodusse ja oma peas oled sa ikka veel sama noor kui siis. Ja tütar toob džinni kaasa. Ja võib-olla ühe mäkiburksi. Nii mõeldes ei olegi see vananemise asi nii kohutav.

Pluss, tahaks džinni ja mäkki.

11 thoughts on “vanadus hiilis ligi

  1. nell

    Eks neid keskaekriise tuleb elus ette mitmeid. Minu esimene oli siis kui olin 25 saamas ja elule tagasi vaadates selgus, et midagi jälgejätvat polnudki veel tehtud. Nüüd 28 saades on märkimisväärsete tegude skoor üsna sama- lapsi, pangalaene ega väärikat karjääri pole jätkuvalt ning koolis minust palju aastaid taga pool käinud noored tekitavad hämmingut kuna on pered loonud ja lased saanud. (hämming sellest, et oma peas olen ma järjekindlalt 19 ja seega paneb ju imestama kui minust 5-6 aastat nooremad lapsi saavad :D). Õnneks on vanusega tulnud ka mõnus rahu ja teadmine, et küll lõpuks loksub kõik paika, kassid on ju olemas ja armsad ning elukaaslane siiani parim (ise ta mind valis).
    Sul on minu ees vähemalt see eelis, et sul on tüter, kes sulle vanadekodusse alkot ja mäkki smugeldab, minu kassid pole selleks treenitud ja ilmselt nii kaua ei ela 😛

    Vasta
  2. triangel

    Minu meelest oled sa põdenud seda, et vana oled, kogu see aeg, mil ma su blogi lugenud olen. St juba siis kui sa 22 said, kurtsid sa, et OMG, ma ei ole enam 16. Arvestades seda, et vana oleme me tunduvalt kauem aega kui noor, siis võiks nüüd mingi muu hirmu välja mõelda, muidu muutub asi üksluiseks 🙂

    Mind isiklikult hirmutab väga mõte, et on inimesi, kes jäävadki infantiilseks, jeesus, kas nad arengust ei olegi midagi kuulnud?

    Samas muidugi, üks mu sõbrantsidest on minust täpselt 20 aastat noorem, aga temaga me läbudest ei räägi, sest ilma son palju muudki huvitavat.

    Vasta
  3. Morgie

    Haa-haa-haa!
    (Sa loed perekooli?)
    Aga räägime sellest uuesti siis, kui sa oled 39. Mina olen.
    Kusjuures mul pole midagi tähelepanuväärset ette näidata, mida ma elus saavutanud oleksin ja kenad kutid juba ammu üksnes noogutavad mulle aupauklikust kaugusest: tere! See on täitsa OK.
    Elu ongi lihtsalt elamiseks mõeldud.

    Vasta
  4. Morgie

    Haa-haa-haa!
    (Sa loed perekooli?)
    Aga räägime sellest uuesti siis, kui sa oled 39. Mina olen.
    Kusjuures mul pole midagi tähelepanuväärset ette näidata, mida ma elus saavutanud oleksin ja kenad kutid juba ammu üksnes noogutavad mulle aupauklikust kaugusest: tere! See on täitsa OK.
    Elu ongi lihtsalt elamiseks mõeldud.

    Vasta
  5. tikker

    Aga täpselt nii ongi ju. Mulle tuli rasedus nagu pauk selgest taevast, elu muutus järsku üsna drastiliselt… Nüüdseks õnneks on enamik sõpru ka üsna samas seisus. No kui mitte just lapsega, siis elukaaslased ja karjäärid vähemalt (viimast pole jälle mul). Ja mõtlen kah vahel nostalgiliselt tagasi aegadele, kui olin veel noor ja metsik ja olid peod ja… Aga ma olen sellega juba harjunud. Saanud aru, et jah, see ongi areng, et selles pole midagi halba, kui ma eelistan praeguses vanuses läbudel käimise asemel pigem rahulikult perega aega veeta. Vahel harva pidutseda on hea, aga pigem eelistan ma lärmakale läbule hea sõbrannaga jutustamist ja selle kõrvale märkamatult paari pudeli veini ära joomist 😛

    Mulle küll meeldib vanaks saaada. Mõtlen tagasi ajale, mil ma olin 22 ja ehkki ma olin siis äge, praegu olen ma kuus aastat targem ja ägedam. Mulle meeldib see, et ma õpin iga päev miskit uut, lapsed on tegelikult kõige suuremad õpetajad. Ja minu meelest panevad lapsed rohkem tegelema oma iseloomuvigadega, mida vanasti palju kergem ignoda oli. No näiteks vanasti polnud see üldse nii oluline, et ma olin emotsionaalne ja kannatamatu, sest täiskasvanud võtsid neid hooge mõistusega, või vähemalt andis neile hiljem põhjuseid mõistusega seletada. Aga lapsed ei saa ju aru, nendega peaks alati rahulikuks jääma ja kui ma seda ei suuda… Emotsionaalne heaolu, bla bla. No ühesõnaga jah. Lapsed sunnivad mind ennast paremaks muutma 😀

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Mrs B, oh:) Appi kui lahe. PS. Ainult sinu blogi tõttu olen käinud kaks õhtut järjest jooksmas.

      Vasta
  6. Kass

    Hmm! Aga mina olen sellest teemast üldse kuidagi teisiti mõelnud. lihtsalt ükskord nägin mingit teismelist sahmimas kusagil situatsioonis, mis oli meeletult tuttav ja siis ma sain aru, et midagi minus ei vanane kunagi.
    Ma võin olla kehalt nõder, auhinnatud doktor vms, aga on situatsioone, ja olukordi, kus sa lihtsalt oled sina ise , eatu.
    Nii, et vananemine on ühiskondlik müüt :))

    Ainult lapsed kasvavad ja aastaajad vahelduvad ja naabrimehed lähevad paksemaks talvega 😀

    Vasta
  7. Katrin

    Ma kirjutan selle siia postituse alla, sest ei taha olla anonüümne Delfi kommentaator 😉 Daki – su kolumnid on lihtsalt parimad! Pa-ri-mad! Iga kord lajatavad nagu rusikas silmaauku: jah, just nii see elu ongi:)

    (üks igapäevane lugeja ja mitte-kunagi-kommenteerija)

    Vasta

Vasta nell-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.