Ma olen tihti mõelnud sellele, kui raske peaks inimese elu olema, et areng ja niisama kulg tasakaalus püsiksid. Ma olen muidugi sellele mõelnud vaadeldes enda elu ja vaadeldes ümbritsevate elu. Sellest, et „raske” on subjektiivne, ei hakka ma siinkohal üldse rääkima, muidugi on, aga defineerimine ei olegi hetkel oluline. Ühesõnaga – ma olen vaadelnud elude raskusi ja mõelnud, kus on küll tasakaal ja korrapära – mõni väänleb hiidpiinades elukestvalt, teine pole vanuigigi tõelist valu näinud (okei, neid viimaseid praeguses vanuigi-põlvkonnas peaaegu ei olegi).
Viimasel ajal olen ma märganud, et palju huvitavam vaatlusobjekt sellest, kui palju inimestele kanda antakse, on see, kuidas nad kannavad. Kogu selles online-deprekabuumis.
Einoh, ma saan aru, et igast diagnoosid on ägedad. Teatud arengufaasis on kõige-kõige tuusam olla diagnoosiga, seega huvitav ja tähelepanuväärne. Mäletate, põhikooliajal oli supercool, kui omasid mingit verepildihäiret, kroonilist kõrvapõletikku või kasvõi allergiapoega. Eriti hästi aga läks neil noortel, kellele uhiuues lõheroosas noortekabinetis inovatsioonihõngust läbiimbunud penoplastlae all kirjutati esimesed kergetoimelised rahustid. Stress ja depressioon. Üheksakümnendate staarid. Ja palju mugavam kui füüsilised haigused, sest tegelikult on ju füüsiline toimiv tervis tähtis, see on seotud iluga. Inimesed rääkisid põnevatest meditsiinilistest hingepiinadest – puhas glamuur.
Hilisemas eas tavapäraselt olukord muutub ja tähelepanuvajadus hakkab toituma teistest roogadest – tekivad head püsisõbrad, armastused, erialad, hobid ja haigused leevenduvad. Enam ei ole vaja ennast teiste läbi defineerida, järjest väiksema osa minapildist moodustab ümbritseva massi arvamus ja tähelepanu. Ja kõik läheb paremaks, kuni ootamatult – litaki! – tuleb päriselu. See blogijate depressioonilaine on kummaline kahel põhjusel – esiteks sellepärast, et blogiringi ei kuulu ju enam põhikooliealised ja teiseks seetõttu, et väheste päriselt depressioonis ja haigete kirjaneitside kõrval on valdavalt depressioonikirjeldustes kirjeldatud lihtsalt tavalist elu: väikseid lapsi, emotsionaalselt ebaintelligentseid mehi, tööelu tormilisust, samamoodi ka pisiasju – kolimist, auto puudumist, sessi ülikoolis või ka halvasti magatud ööd.
Ma ei taha siinkohal üldse puudutada tegelikult ebastabiilsete inimeste hinge või blogisid – kirjutamine on teraapia nagu iga teine, kui on ikkagi tegelikult ka diagnoos, siis tuleb kasutada kõiki teraapiameetodeid, süüa tablette ja ravida. See selleks. Aga on kohatu nimetada depressiooniks KÕIKE vähegi ebameeldivat, mida elus ette tuleb. See ei ole deprekas, see on elu. Kogu oma värvilisusega.
Ma ei taha uskuda, et nii nõrgad inimesed ongi. Et kõige kohta saab öelda – sorry, ma ei diili sellega ära, sest mul on diagnoos. Kõige kohta. Et nii paljudel imikutel on vaimuhaiged emad, sest nad lihtsalt ei suuda mõista ja käsitleda teatud eluetappi ilma, et sellele nime ja ravi saaks. Et nii paljud mehed peavad taluma oma eksnaiste hoomamatut hüsteeriat, märkustki ei tohi teha, sest nad on ju “mustas augus”, neil on diagnoos ja see vabandab. Minu nägemuses see võltsdiagnoosindus lihtsalt hävitab ja rikub maailma sotsiaalset toimimist – kedagi ei saa lohutada ega aidata kui lohutatav tõmbab ümber “deprekakeebi”, mille taga saab olukordade lahendamise asemel sisiseda: “Mind ei ole mõtet aidata, ma ei ole aidatav, minu probleemid ei ole tavalised, te ei mõista, mul on diagnoos!”
14 thoughts on “Külalispostitus Naabrinaiselt: Depressioonist ja hõbedasest lindist”
Kõigil peaks üks selline naabrinaine olema.
Vot sellega olen mina nõus. Just alles vahendasin samu mõtteid sõbrannale.
Braavo, naabrinaine – minu peast läbi Sinu sule paberile (v6inoh, siis läbi klaviatuuri blogisse)! Olen kogu aeg maadelnud m6ttega, et kuidas seda nyyd välja öelda ilma et tegeliku probleemiga inimesi ebameeldivalt puudutaks. Mõned (eriti nooremad) tüübid siiski peaks halamise lihtsalt ära halama ja elama hakkama! 🙂 noh v6i siis minema ja diagnoosi hankima… see vahepealne virelemine ei k6lba kusagile.
aplaus!
Mõnes asjas võib nõustuda kuid ei tasu endale sisestada, et elu ongi nõme ja sitt. Külgetõmbeseadus ütleb, et see mida sa mõtled ja välja ütled, selle sa ka saad. Ja see tõesti on nii, olen kogenud. Lugege näiteks siit: http://rahulooja.blogspot.com/search/label/k%C3%BClget%C3%B5mbeseadus
Kuid kui on tugev depressioon siis tuleb abi otsida spetsialistilt ning kui mustast august välja on saadud tegeleda mõttemaailmaga. Kahjuks ongi meil päris tõsist depressiooni väga palju, sellel on väga erinevaid põhjuseid märksõnaga – moodne ühiskond.
Väga hea artikkel asjast. Peaaegu täpselt minu mõtted
Tänu ja kummardus Sinu mõistlikkuse ees.
Ma tahaks seda öelda, et ma kipun sageli ka neis ametlikes diagnoosides kahtlema. Sõltub konkreetsest arstist ja ka inimese eneseväljendusest, milline see diagnoos on. Ühele öeldakse, et leppige oma isiksuse eripäradega ja õppige endaga elama, teine topitakse haiglasse ja tehakse elektrišokke.
Tsitaat:
On suur töö ennast toimima saada, et kasvõi korraks suuta häda ja viletsus kõrvale heita, ja näha midagi ilusat. Aga see on töö nagu iga teine – tuleb lihtsalt ära teha ja ongi parem. Kõikidele.
See on suurepärane! Töö iseendaga ongi ju kõige alus, ning alustada tuleks iseendale otsavaatamisest. Ja kui sa ütled, elu ongi sitt, siis sa vist mõtled pigem: elu ei peagi kerge olema! Elu on elu, kõigega, mis endale valid. Ise ju valid – eks ole. Seega otsida vaenlast oma elust, ehk “keegi ei mõista ja kõik on halvad” tähendab, et pole veel õppinud ennast oma ellu sobitama. Mida rutem õpid, seda parem sulle ja kõigile. Ja depressioon on läinud!
Väga lahe jutt, sada punkti!
Väga hästi öeldud! Üldse kiputakse tänapäeval liiga kergelt tablette võtma kui, et tegeleda enda suhtumise või elu muutmisega. Mis mõttes ei saa end kätte võtta? Peab ja tulebki end kätte võtta – mitte keegi ei saa sinu eest olla õnnelik, mitte ükski teine inimene ei tee sind õnnelikuks. Kui oled õnnelik, siis ei ole ka mingit depressiooni. Ei sellist millest sa ise jagu ei saaks ega sellist mida oleks vaja rohtudega ravida.
Depressioon üleüldse on tänapäeva ja nö kõrgema klassi “haigus”. Vaesemad (kui minevikule mõelda siis või vanad eestlased) ei saa endale seda lubada, et ma nüüd lähen istun augus paar kuud ja ei aja end üldse voodist püsti. Kui elu on karm, lähevad tõmbavad nina täis ja ongi jälle kuu aega rahu majas. Mitte, et ma nüüd alkoholi propageeriks, oh ei. Lihtsalt tuleb leida viis lõõgastumiseks, et ennast rutiinist korrakski välja tõmmata ja vältida läbipõlemist. Sest läbipõlemine just ongi tänapäeva peamiste depressioonide põhjus.
Elage oma elu nii nagu ise tahate ja ärge mõelge üle! Kõik läheb hästi!
mina ei ole nõus !
arstid ei vaata põhjendusi nagu su kaaslased, et häh mis kükitad kodus sul kõik ju korras. arst vaatab su meeleseisundit ja seda mis tegelikult toimub, kuidas sa hakkama saad oma igapäevaga ja kasvõi magamise või söömisegagi või teekonnaga kodust tööle
mõne inimese jaoks võibki olla katastroof mingi selline asi nagu eksami läbikukkumine või auto katkiminek, see pole ju tervemõistuslik ega loogiline?!
normaalse inimese pähe ei mahugi see ära, kuidas seal üldse mingi raskus saaks ollagi..normaalne inimene ei obsessi mingeid mõtteid ja saab tavaeluga hakkama.
ja tal on ka vahest halb tuju raske elu ja raha saab otsa, aga tugeva vaimse tervise korral sa ei tee sellest kõigest numbrit
ma pole nõus ka viimase kommentaariga, sest kõigi jaoks alati pole nii lihtne. ma olen näinud palju inimesi, kes ronivad ka august iga päev välja, sest ei saa seda endale lubada.. aga ikkagi tegelikult on peas kõik täitsa sassis ja mingi pikema aja peale tuleb sellest midagi palju suuremat ja halvemat, kui seda alla suruda ja end veel rohkem tampida et phähh kõik on korras ma pean head nägu tegema teiste ees…
minu arvates võiks see asi hoopis inimestele niipidi kohale hakata jõudma, et ongi selline ajastu, kus igaüks on enamus ajast oma mõtetega üksi ja teeb midagi sihipärast, töötab oma ajuga. inimesed ei liigu enam üldse ja maailm on kummaline, loogiline ju et haigused muutuvad vastavalt sellele. just nagu Kats ütles, et läbipõlemine ongi kõiges süüdi!!!
muidugi tuleb end ISE kokku võtta ja abi otsida. minu arvates sellest rääkimine avameelselt on juba üks suur samm! ja väga paljud inimesed vajavad selleks ka arsti abi, et ise siis edasi minna trenni, rõõmustavate mõtete jms teotava asjaga…muidu on nii, et ükskõik kui palju sa end ise kokku võtad ja ikka ebaõnnestud siis lõpuks sa lihtsalt enam ei suuda. teine suur samm on ilmselt nende jaoks olnud ka arsti juurde minek, et üldse julgus kokku võtta ja seda tunnistada, mis su peas toimub
niiet mulle üldse ei meeldi selline üldistav suhtumine, et kui põhjus on nadi siis ei pruugigi üldse raske haigus olla.
kõige jubedam vist hoopis ongi see üleolek et phäh kõigil ongi alati raske, saa nüüd hakkama juba. üks sõbranna ütles näiteks, et jah ma tean kõik arvavad et mulle lihtsalt meeldib vinguda, aga mul on sellest juba ükskõik…ma mõtlesin sealjuures, et ei arva nii ja mõistan, kui palju tööd ta endaga teeb igapäevaselt, et sellest üle olla..aaaaaaaastaid juba!!!
ma ei julgenudki oma kommentaari siia üldse postitada, sest kõik on nii teisele poole kaldu , mismõttes kõik on ainult nõus 😀 aga siis ma otsustasin just selle pärast ikkagi postitada 😛
ma ei ütle midagi halba eelkirjutajate kohta- kõik tublid ja tugevad järelikult..või seda, et ma ise olen diagnoosiga (ärge hakake nüüd kohe sildistama)
aga ma tahan öelda hoopiski seda, et minu jaoks nende lintide mõte ja kasulikkus ongi teadvustamine ja kaastunne või mitte mahasurumine koguaeg, et ah pole midagi
muidugi on see subjektiivsus raske ja nii tihti tundub, et inimene liialdab nüüd ja otsib tähelepanu. aga sellepärast depressioon ongi nõme, et mõtteid ei saa omavahel võrrelda. keegi ei tea iialgi, mis teise peas tegelikult on
keeruline värk nende tunnete ja mõtetega ikka 😛
viimane postitus on väga aus ja julge ja väärib ka suurt tunnustust. Inimesed ongi erinevad ja väga paljud ei ole endaga sõbraks saanud, on siis põhjus lapsepõlves või mõnes varasemas traumas, kes see teise sisse näeb. Aga ikkagi tuleb alustada iseendast ja kasvõi iga päev leida üks selline asi, mille eest võib endale õlale patsutada ja ennast kiita. Kui seegi käib üle jõu, siis võibolla korraks püüda mõelda ennast selliseks, nagu olla tahaksid. Või kujutada ette, milline olla tahaksid. Kui seegi käib üle jõu, siis tuleks endale ikkagi öelda, et oled sündinud siia ilma mitte kannatama vaid elama, ja elamine siin on suur õnn. Lihtsalt hingetõmme on suur õnn. Vastasel korral, kui enam ei hinga, ei saa ka elust rääkida. Seega – leida üks väike väike valguskiir ja kõik hakkab paremaks minema. Aga inimene on ka väga võimas, kui ta oma jõu üles leiab, väe avastab. Kõik aga algab endaga sõbraks saamisest. Kasvõi silmapilguks. Uskuge, imed on olemas!
Nagu te juba aru saite, siis saigi Naabrinaise postitus pandud tasakaalustamiseks – nagu õigele ajakirjandusväljaandele kohane, eks:) Me omavahel oleme arutanud, et me ei ole temaga selles asjas sugugi vastandpooltel, tegelikult. Tema püüab pigem öelda, et iga häda ei ole veel surmahäda (kui nüüd lihtsustada), aga ta ju alguses siiski mainib ära, et jätab sel korral jutust välja need, kes päriselt hädas.
Kõige selle depressioonibuumi juures ongi kaks olulist asja. Esiteks – teise inimese sisse ei näe. Teiseks – raskus ongi subjektiivne. Ja nii lihtsalt ongi.
Tõde on ka see, et diagnoos või selle puudumine pole mingi näitaja. Ja veelgi olulisem tõde on see, et ainult sina ise saad end õnnelikuks teha.
Ja Kristel, absoluutselt nõus olen sinuga! Tubli, et postitasid!
Pingback: glitch in the system | dakiblogi