Ma olen tihti mõelnud sellele, kui raske peaks inimese elu olema, et areng ja niisama kulg tasakaalus püsiksid. Ma olen muidugi sellele mõelnud vaadeldes enda elu ja vaadeldes ümbritsevate elu. Sellest, et „raske” on subjektiivne, ei hakka ma siinkohal üldse rääkima, muidugi on, aga defineerimine ei olegi hetkel oluline. Ühesõnaga – ma olen vaadelnud elude raskusi ja mõelnud, kus on küll tasakaal ja korrapära – mõni väänleb hiidpiinades elukestvalt, teine pole vanuigigi tõelist valu näinud (okei, neid viimaseid praeguses vanuigi-põlvkonnas peaaegu ei olegi).

Viimasel ajal olen ma märganud, et palju huvitavam vaatlusobjekt sellest, kui palju inimestele kanda antakse, on see, kuidas nad kannavad. Kogu selles online-deprekabuumis.

Einoh, ma saan aru, et igast diagnoosid on ägedad. Teatud arengufaasis on kõige-kõige tuusam olla diagnoosiga, seega huvitav ja tähelepanuväärne. Mäletate, põhikooliajal oli supercool, kui omasid mingit verepildihäiret, kroonilist kõrvapõletikku või kasvõi allergiapoega. Eriti hästi aga läks neil noortel, kellele uhiuues lõheroosas noortekabinetis inovatsioonihõngust läbiimbunud penoplastlae all kirjutati esimesed kergetoimelised rahustid. Stress ja depressioon. Üheksakümnendate staarid. Ja palju mugavam kui füüsilised haigused, sest tegelikult on ju füüsiline toimiv tervis tähtis, see on seotud iluga. Inimesed rääkisid põnevatest meditsiinilistest hingepiinadest – puhas glamuur.

Hilisemas eas tavapäraselt olukord muutub ja tähelepanuvajadus hakkab toituma teistest roogadest – tekivad head püsisõbrad, armastused, erialad, hobid ja haigused leevenduvad. Enam ei ole vaja ennast teiste läbi defineerida, järjest väiksema osa minapildist moodustab ümbritseva massi arvamus ja tähelepanu. Ja kõik läheb paremaks, kuni ootamatult  – litaki! – tuleb päriselu. See blogijate depressioonilaine on kummaline kahel põhjusel – esiteks sellepärast, et blogiringi ei kuulu ju enam põhikooliealised ja teiseks seetõttu, et väheste päriselt depressioonis ja haigete kirjaneitside kõrval on valdavalt depressioonikirjeldustes kirjeldatud lihtsalt tavalist elu: väikseid lapsi, emotsionaalselt ebaintelligentseid mehi, tööelu tormilisust, samamoodi ka pisiasju – kolimist, auto puudumist, sessi ülikoolis või ka halvasti magatud ööd.

Ma ei taha siinkohal üldse puudutada tegelikult ebastabiilsete inimeste hinge või blogisid – kirjutamine on teraapia nagu iga teine, kui on ikkagi tegelikult ka diagnoos, siis tuleb kasutada kõiki teraapiameetodeid, süüa tablette ja ravida. See selleks. Aga on kohatu nimetada depressiooniks KÕIKE vähegi ebameeldivat, mida elus ette tuleb. See ei ole deprekas, see on elu. Kogu oma värvilisusega.

Ma ei taha uskuda, et nii nõrgad inimesed ongi. Et kõige kohta saab öelda – sorry, ma ei diili sellega ära, sest mul on diagnoos. Kõige kohta. Et nii paljudel imikutel on vaimuhaiged emad, sest nad lihtsalt ei suuda mõista ja käsitleda teatud eluetappi ilma, et sellele nime ja ravi saaks. Et nii paljud mehed peavad taluma oma eksnaiste hoomamatut hüsteeriat, märkustki ei tohi teha, sest nad on ju “mustas augus”, neil on diagnoos ja see vabandab. Minu nägemuses see võltsdiagnoosindus lihtsalt hävitab ja rikub maailma sotsiaalset toimimist – kedagi ei saa lohutada ega aidata kui lohutatav tõmbab ümber “deprekakeebi”, mille taga saab olukordade lahendamise asemel sisiseda: “Mind ei ole mõtet aidata, ma ei ole aidatav, minu probleemid ei ole tavalised, te ei mõista, mul on diagnoos!”

Lõpetuseks siis ka rõõmsatooniline teade: enamasti on KÕIK need probleemid tavalised, aidatavad, mööduvad. See ei ole deprekas, kui hommikul tõusta ei suuda ja kõik nutma ajab, see on paratamatu osa elust. Kui tundub, et mis teistel viga, neil ei ole ju nii halb, siis tegelikult on küll. Inimesed söövad uskumatut sitta, küsimus on ainult sellles, mis näoga nad seda söövad. Lapsepõlvest meeldejäänud pidev õnnetunne ei olegi vaikimisi osa täiskasvanuelust, see on puhas ime, kui vahel on elu ilus. Enamasti on ta selline, et positiivne isetunne (nimetagem seda rõõmuks) on häda ja viletsuse taga peidus. On suur töö ennast toimima saada, et kasvõi korraks suuta häda ja viletsus kõrvale heita, ja näha midagi ilusat. Aga see on töö nagu iga teine – tuleb lihtsalt ära teha ja ongi parem. Kõikidele.
Linti ei tuleks siinkohal kanda teatega “Me mõistame, meil on ka depressioon olnud”, vaid pigem teatega “Me mõistame, me oleme ka tavalised inimesed”.