hormonal rant

Viimasel ajal ajab mind ilgelt närvi, et ma olen oma praeguse elukorraldusega päris rahul.

Let’s elaborate.

Mulle on alati meeldinud olla kohutavalt iseseisev. Kui ma rasedaks jäin ja Tallinnasse kolisin, siis läks aega ikka PÄRIS KAUA, enne kui ma hakkasin vaikselt leppima sellega, et elu ongi nüüd selline. Et ma nüüd olengi elu lõpuni selle konkreetse inimesega seotud, et ma olengi teinud selle vastutuleku (vaadake! Varem oleks ma siin kasutanud sõna “ohver”! Edasiminek!) ja tulnud Tallinna mehele järele. Et ma nüüd olengi mõnda aega kodune ema. Et mul pole tööd ootamas, kui emapuhkus läbi saab. Et. Et. Et.

See oli kohutavalt raske seedida, seda oli korraga väga palju ja see oli ÕUDNE.

Veel suve lõpus, ma mäletan, siis, kui ma ükskord Mila kolme kuu sünnipäeva paiku Tallinnast Tartu sõitsin, siis veel ma olin endast väljas ja ma ei suutnud end asetada sellesse olukorda ja kõik mängis minu ja mu praeguse suhte vastu ja ma olin paanikas ja lõksus.

Ja siis ühtäkki kõik loksus paika, ma rahunesin maha ja kõik oli täiesti okei.

Või noh, mitte okei okei. Alati on midagi, mis võiks olla teistmoodi. Ei ole muutunud see, et ma tahaks olla rahulik, ma tahaks magada või et ma ei tahaks elada selles jõledas kastis. Ei ole muutunud, et ma tahan tööd teha, ei ole muutunud, et ma eeldan oma elult mingeid teatud asju. Aga ma RAHUNESIN MAHA. Ma sain aru, et nii ongi see elu praegu ja tegelikult on see täiesti nice ja acceptible ja üldse mitte kohutav. Vaid normaalne.

Ja nüüd närib mind tunne, et… et ma olen mingi hormonaalne naine.

Õudne.

Tähendab, vaadake… Kui naine saab lapse, siis ta saab EMAKS. Ja see iseenesest polegi ehk… tähendab… kui ta SAAB LAPSE, siis ta SAAB LAPSE ja see laps ei kao iialgi mitte kuhugi. (Ma räägin sellest 80 protsendist emadest, kes jäävad ka pärast lahutust last kasvatama. Või misiganes see protsent on.) Ehk et: mind TOHUTULT hirmutas mingi aeg see teadmine, et nii ongi nüüd. Et nüüdsest on igavesti mu elu sellest defineeritud, et mul on laps. Ja siis see läks mööda ja see enam ei hirmuta… nii väga.

Aga mis mind ikka jätkuvalt hirmutab, on see ebavõrdsus, mis lapse olemasolu meie suhtesse loob. Mees – tema võib IGA HETK minema jalutada, alustada uut elu. Tal ei oleks mingit probleemi seda teha. Jah, meid seovad majanduslikud kohustused (mingil määral), aga teoreetiliselt ei ole tal mingit takistust. Mina? Lahkumineku korral peaks ma hakkama aretama mitme linna vahelist logistikat või kui ma ei otsustaks ära kolida, siis ma peaks hakkama saama üksinda võõras linnas ilma ema ja pere toeta töötava emana.

Mis on, ärge saage must valesti aru, ABSOLUUTSELT tehtav. Ma olen alati sellega arvestanud. Ma ei oleks saanud last, kui ma poleks olnud valmis selleks, et ma pean seda üksi tegema. (St – mul on tunne, et naisel peab olema see kindlus ja teadmine – ALATI, sõltumata suhte või töö või misiganes olukorrast – et ta saab sellega hakkama ka üksi. ALATI peab see teadmine ja kindlus olema.)

Rääkimata sellest, et uue partneri leidmine oleks mulle 90% raskem kui talle. Mis häda on heas vormis vabal mehel (kellel on laps, keda ta nädalavahetuseti näeb) (spordi)klubisse minna järgmist naist leidma, aga kuidas peaks uue mehe leidma rasedusarmiline ammu-säilivustähtaja-ületanud kahtlase väärtusega üksikema-blogija? Ja kuhu ta selleks ajaks üldse lapse jätaks? MITTE, et uue partneri leidmine oleks prioriteet või tehtamatu või misiganes, aga ikkagi.

Kuhu ma tahan jõuda, on see, et mul on tunne, et mina ja Abikaasa oleme suhtes praegu täiesti erinevates kohtades ja ka see on friiking hirmutav.

On muidugi igasuguseid asju, millest ma rääkida ei saa või ei taha, aga mul on tunne, et see on ka laiem teema. Kuidas emaks saamine muudab naised koduga seotuteks. Otseses ja kaudses mõttes.

Oeh, ma vist ei suuda oma mõtteid sõnastada. Ime kah, kell on veerand 4 ja ma otsustasin mitte magama minna, sest kohe niikuinii võib tulla tite öine ärkamine…

Mu point on – ma olen selles suhtes ja oma elus jõudnud kohta, kus mulle meeldib oma suhte peale loota. Meeldib arvestada teise inimesega, meeldib, et mul on partner. Meeldib olla temast mingil määral sõltuv. Kõik need asjad, mis mind rasedana ja enne seda TÄIESTI endast välja viisid. SEST MIS MÕTTES SA TAHAD OLLA KELLESTKI SÕLTUV?! (“Sõltuv” siis lõdvas tähenduses, üksi saaks alati hakkama, aga koos on parem.) Aga praegu see kõik ei häiri mind. Kõik raskused, mis meil on –  ma võtan neid ajutistena ja pean normaalseks suhte osaks. Et me saame neist asjust üle. Et raske möödub ja on alati kahe peale murdes lihtsam murda. Ja et me olemegi nüüd seotud ja nii ongi ja SEE ON TÄIESTI OKEI ja et ei peagi ära friikima selle pärast.

Mis mind aga kõige selle juures häirib, on see näriv teadmine, et mees võib olla täiesti teises kohas. (Ma ei hakka laskuma tema konkreetsesse isikusse või mingitesse meie asjadesse, ma üldistan, sest mulle tundub, et see on mingi üldine meeste-naiste-teema.)

Et siis: mul on need hormoonid. Mul on see laps. Mul on see ürgne tahtmine toita ja kasvatada oma last võimalikult turvalises keskkonnas. Mul on vajadus, mul on tahtmine, mul on hormoonid, mul on kõik see, mis on ka kõiki teisi naisi aastatuhandeid suunanud selle poole, et hoida end oma partneri ja laste isaga koos. Lapse isal (rääkides üldiselt, eks) see-eest on… misasi? Ma ei tea, mis on lapse isal selles olukorras. Muidugi on ka temal vajadus ja tahtmine oma laps võimalikult hästi üles kasvatada, aga esiteks ei ole isadel vist sellist painavat sundust selleks (vt ka spermatosoidide ja munarakkude hulga suhe) ja teiseks saab ta seda teha ka kaugjuhtimise teel.

Mind ajab nii ilgelt närvi, et ma olen – looduse sunnil – selles ebavõrdses olukorras. Kus järsku mina SÕLTUN kellestki rohkem, kui tema minust. Ma nii kohutavalt vihkan seda tunnet, et ma sõltun kellestki, isegi kui see on vaid emotsionaalsel ja hormonaalsel tasandil.

(Kurat, kell on pool 4 ja mille jaoks ma üleval istun, kui ta EI ärka?! Fakk.)

Sõltumine on siinkohal küll peamiselt sümboolne, aga IKKAGI.

Me võime rääkida võrdõiguslikkusest. Meil võivad olla eesrindlikud isad, kes jäävad lapsepuhkusele ja emad, kes töötavad ninast vere välja, et peret ülal pidada. Meil võib olla kogu ilu, aga ühe asja vastu ikka ei saa – loodus. Et kui juba loodus on kord nii seadnud, et naisel on see kuradi pesapunumisinstinkt ja mehel seemnelevitamisinstinkt… (Muidugi mitte kõigil naistel või meestel ei käi see ühtmoodi, aga nii üldiselt.)

Võibolla ei peaks sellele kõigele niipalju mõtlema.

Võibolla peaks korraks tite üles ajama, et ta uuesti uinuks (ja ei ärkaks kohe enam) ja siis kaheks tunniks magama keerama.

Võibolla peaks oma sisemise naise peale karjuma, et ta vait jääks.

15 thoughts on “hormonal rant

  1. tikker

    see ongi nii. see lihtsalt ongi nii. suure enamiku naiste puhul. ja sa tead, mis on selles olukorras üsna ainuvõimalik lahendus, et terve mõistuse juurde jääda? sellega leppida 😀 kui vaja, siis mehega rääkida… ja siis lihtsalt leppida. aktsepteerida seda, et praegu oledki temast sõltuv. USALDADA. usalda oma abikaasat. ta ei ole hommepäev spordiklubisse uut naist otsimas minemas. ta armastab OMA naisi.

    sa lihtsalt katsu olla ja elada ja nautida. kerge öelda, eks.

    mis juhtuma peab, juhtub nagunii. KUI ühel päeval peaksite lahku minema (mis, olgem ausad, on praegusel hetkel igati ebatõenäoline variant), SIIS tegeled sellega. ja SAAD hakkama, ilma igasuguse kahtluseta. sa ei saa elada oma ülejäänud elu võideldes hormoonide ja tundega, et sa sooviks oma meest usaldada, aga ei tohiks, sest nii pole õiglane, sest ÄKKI sa pead kunagi üksi hakkama saama. see oleks jabur 😛

    aga ma tean… kõik need mõtted tuleb läbi mõelda. see on täiesti õpitav – sõltumine ja usaldamine. ja KUI peaks kunagi vaja olema, siis õpid ära ka üksi hakkama saamise. lihtsalt ei saa lasta oma ülejäänud elul olla sellest KUIst varjutatud.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Tikker, sa sõnastasid selle väga täpselt, mida ma oma kella-kolmese pudruajuga siin tegelikult jah öelda tahtsin. Et mu hormoonid ja loodus ja niisama armastus kah sunnib usaldama, aga nagu kardan ja nagu ei tohiks, ja ma ju TEAN, et see on jabur. Peamine on see, et ma olen NII KOHUTAVALT CHILL, et see häirib mind. No umbes nagu vaikus enne tormi. Et ei saa ju olla nii tšill, sest raudselt tähendab see, et midagi halba juhtub kohe. KOHE!

      Naabrinaine, sa ju tead küll, et ma kindlasti ei mõtle, et eraldiisadel oleks kerge, absoluutselt mitte. Neil on ka raske, aga teistmoodi raske. Ja laps muidugi on plussmärk kõige ees, absoluutselt. Võibolla see sõltuvus polnud hea sõna, pigem see,e t ma tahan loota ja arvestada selle suhtega, mis mul on. Varem ma seda nii ei tundnud, nüüd tunnen eriti teravalt.

      Marta, me oleme omavahelgi rääkinud, et tegelikult on lahkuminek siis, kui on laps, kõigile osapooltele kohutavalt laastav ja mitte ükski variant pole tegelikult hea… Aga vahepeal on kokkujäämine õudsem ja siis tuleb see valik ära teha. Ma tean kusjuures väga mitut “üksikisa” (jutumärkides, sest neil on juba uued elukaaslased ja järgmised lapsedki), kes ongi last kasvatanud, kui ema on lahkunud. Et juhtub ka niipidi ja see ei ole kindlasti vähem õudne.

      Catalina, ega ju ei ole jah vist siukest asja nagu Mehed Üldiselt. Aga mind õudselt huvitab, kuidas meestel see asi toimib. St – ma annan endale aru, et lisaks normaalsele armastusele mässavad minus praegu hormoonid ja metsik pesapunumisinstinkt, aga meestel ju seda pole. Nemad on koguaeg selge peaga. Et kuidas nende jaoks isaks saamine käib, on vist laiem küsimus hoopis. See on põnev. Ja hirmutav, et me võime olla nii erinevad… ja samas mingid asjad on ju universaalsed ja ühised. Näiteks armastus lapse vastu.

      Maris, see ongi vana tõde, täpselt! Ja ega ma ei plaani üldse lahkuminekut, ma lihtsalt vahepeal mõtlen neile asjadele, nagu teada. Ja vahepeal mõtlen üle ka. Ja ärgem üldse alustagemgi selle sitaga, millest me MÕLEMAD läbi oleme tulnud.

      Vasta
  2. Naabrinaine

    Ma lugesin seda kõike ühtpidi ja teistpid ja uuesti, aga ma ei saanud aru. Mis sõtluvusest sa räägid?
    Sisuliselt ei ole midagi teisiti kui enne Milat – te võite minna lahku aga võite ka kokku jääda. Sõltuvustase on tegelikult sama, mis enne.
    Muutus on selles, et sinu elu ei ole kunagi enam nii igav ja tühi (nb, ma ei arva, et sinu elu kuidagi igavam või tühjem oleks olnud, lihtsalt, enne lapsi on kõik kuidagi tühi mudru) nagu enne Milat, sest sul on Mila.
    Mila on Plussmärk KÕIGE ees, mida sa teed. Ja kui sulle tundub, et teisel poolel on nagu vähem Milat, siis tema kaotus. Vaata kasvõi ennast praegu või mind või ükskõik keda teist enda kõrval – kas meie emad on midagi kaotanud, sest me neil oleme? Ainult võitnud.
    Ja kui ma vaatan normaalseid mehi enda sõprade hulgas, kes kasvatavad lapsi ilma, et nendega koos elaks (milline kaunis kujund lahusvanemate kohta:) – nad KÕIK piinlevad selles teadmises, et emal on laps nagu rohkem kui neil. See pühapäevaisandus tundub mugav, aga on laastav. Laastavam kui üksikema argipäev. Seda muidugi tingimusel, et me räägime normaalsetest meestest, mitte mingitest jõrmhälvikutest.
    Ja veel – see, et sa muretsed, et temal on lihtsam uut kaaslast leida, tähendab, et sa armastad teda. Sulle tundub, et naised seisavad sinu mehe ootejärjekorras. See on hormonaalne armastus:) Sul ei ole põhjust arvata, et sinu ootejärts on lühem, see ei ole lühem kui enne. Jah, sul on Mila, aga vaata ringi – teatud vanuses on naistel lapsed. See on normaalne. Ja veelkord – see ei muuda paarisuhetetrallis midagi, teeb ainult kõiki õnnelikumaks.

    Naabrinaine

    Vasta
  3. catalina

    Hmm…et kui mõelda, meeste peale Üldiselt, siis see ei pruugi meile konkreetselt midagi öelda konkreetse mehe kohte konkreetses suhtes. Ma ei teagi, kas on olemas päriselt ka selline asi nagu Mehed Üldiselt. Või Naised Üldiselt
    Üritasin mõelda tuttavate meeste peale, kel laps ja naine – ei tulnud kuidagi ette, et mõni neist võtaks kätte ja jalutakse Lihtsalt minema või et nad ei võtaks isaksolemist tõsiselt. Laps sünnib ikka mõlemale ja mõlemal on võrdne vastutus – nii lapse kui suhte korrasoleku ees.

    Vasta
  4. Marta

    jah… tegelt on ju variante (nö kohti abikaasa suhtes) rohkem… nt: heas füüsilises vormis terve tööd (st regulaarset sissetulekut) ja kodu omav mees lahkub ja alustab uut elu ning võtab oma lapse endaga kaasa… põhjendab seda nt suure armastusega lapse vastu ning lisaks sellega, et lapse ema on kehva tervisega, töö ja koduta… hirmus, kuid absoluutselt võimalik… kui veel mõni aeg tagasi oli sisult sarnane kohtuotsus suur haruldus, siis täna Eestis on see ahvikiirusel kasvav trend…

    st, ma mõtlen, et veab naistel, kes tulenevalt suhte iseloomust mõtlevad viisil, nagu Daki kirjutab, mitte ei pelga, et lahku minek mehest võib tuua kaasa oluliselt suuremaid jamasid kui uue kodu, töö ja partneri otsimine armilise kõhuga…

    loodusesse usun vähem, rohkem sellesse, et kõik on kinni konkreetsetes inimestes…

    ja Naabrinaise kommentaarile kirjutan alla, meeldib…

    Vasta
  5. maris

    Daki, on ju vana ütleminegi et naine sünnitagu ainult nii mitu last kui ISE jõuab üles kasvatada. Ema on ja jääb lapsele alati olulisemaks kui isa. Kuigi isata ka ei saa. Võta asju, olukordi nii nagu need parasjagu on. Don’t fix it if it ain’t broken.
    Usu iseendasse ja oma suhtesse ja üldse on su pere veel verivärske, nii et saan ilusti aru su mõttekäigust. Karta võibki igasugu asju…. suhte ja tulevikuga seotud, see näitab et oled vastutustundlik inimene. Kalli kalli sulle, mina tean et oled alati tubli olnud ja igast s….t pea püsti välja tulnud…:) ahh ma ei hakka parem meenutamagi

    Vasta
  6. catalina

    Päris paljud mehed on peale tite majjatulekut kõike muud kui ratsionaalsed ja “külmaverelised” issid…st et teavad kuidas kõik on ja olema peab ja asuvad tegutsema ega emota. Hoopis vastupidi. Nii et vähemalt mõningaid isendeid muudab isaks saamine küll. Mis on tore.

    Vasta
  7. pirtsu

    alguses oli mulle ka olukord hirmutav. aga siis ma mõistsin, et vb on see hoopis positiivne, et ma polegi enam kunagi üksi 🙂 . ma võin vabalt omaette rääkida (ja teeselda, et räägin lapsega). mul on alati, kellega süldipidudel tantsida. mul on alati keegi, kelle nimel hommikul ärgata jne jne. ehk siis kõik see, mis alguses tundus negatiivne.. kõik need kohustused jms võib olla ka positiivne. alati on olemas seltsiline. (no jätame mingi teismeea trotsi välja.. 😀 , aga normaalse suhte korral peaks see olema ikkagi n-ö eluaegne sõprus). halb võib muutuda heaks.

    Vasta
  8. AbFab

    Ma ei saanudki nüüd aru, kas see mure on rohkem et “mees võib ära minna” või et “ma ei leiaks ise nii kergelt uut kaaslast kui tema”?

    Vasta
  9. Eva-Liisa

    Sa ütled, et oled maha rahunenud, aga tekst jätab vastupidise mulje. Ära muretse asjade pärast, mis juhtunud pole! Ja kui on tunne, et probleem on tekkimas, siis räägi sellest asjaosalis(t)ega.

    Jajah, targutan nüüd siin…

    Vasta
  10. Malviina

    Daki, ära muretse! Mila ei jää alati väikeseks beebiks. Sa ei kujuta seda küll preagu ette, aga ei ole kaugel aeg, kus laps on nii suur, et ema ja isa on väga võrdses seisus. See on ikkagi vaid beebiaeg, kus ema on lapsega niivõrd palju rohkem seotud, et see tundub (vahel) veidi ebaõiglane. Ja kui siis peaks juhtuma, et tekib vajadus uut meest otsida, siis selleks jääb aega küll ja veel – nimelt on laps siis ju vahel isa juures (isegi kui lahutuste korral 80% juhtudest jääb naine last kasvatama, siis see %, kus lapsed isa juures üldse ei ole, on ikka väga väike) vanavanemate juures, vahel sõprade juures sleep over’it tegemas, vahel sprodilaagris. Ühesõnaga, sa oleks veidi kehevas seisus, kui sa peaks minema lahku homme, sest beebiga on ema väga seotud, paari aasta pärast oled sa turul sama atraktiivne kui enne. PS! tööjõuturul isegi atraktiivsem, sest tööandja ei pea muretsema, et sa jääd kohe koju ja kavatsed last saada, sul on juba laps 😀

    Vasta
  11. Laila Talunik

    Ma ei ole ammu midagi nii tabavat lugenud, mis võtaks minu mõtted-foobiad kokku. Kuna küll reaalset põhjust pole karta teede lahkuminekut, siis sunnin oma sisemist naist vait olema ja mitte paanikat tekitama kui pole põhjust. Aga.. siiski… ajab see kuradima närvi;))))

    Vasta
  12. daki Postituse autor

    AbFab, see on mingi üleüldine paanika, ma räägin ju, et see pole eriti ratsionaalne. Mingid hirmud, mis selle elumuutusega kaasa on tulnud.

    Evu, sa oled ära unustanud, et ma ju olengi selline:) Et alati ei saagi minust aru, ma isegi ju ei saa. Ma rahunesin maha ja see rahulik-olek pole ju mulle omane, seega hakkasin ma paanitsema, et miks ma nii rahulik olen… Teadküll.

    Aga mul on hea meel, et ma pole ainus, kes veits peast segi läheb, eks.

    Ning tõepoolest, see kõik ju möödub. Kahjuks või õnneks jõle kiiresti.

    Vasta
  13. catalina

    Pirtsule kümme punkti kümnest.
    Laps kui väike tore sõber, kellega saab rääkida ja kellega koos saab teha asju, mis muidu tunduks ehk tobedad (aga lapsega koos annab see välja signaali, et oled hea vanem – e lisaboonus). See on Nii lahe.

    Vasta
  14. Sigrid

    nii 3-4 aasta pärast (kui mitte varem) vaatad sellele postitusele tagasi ja mõtled, et misasja ma paanitsesin. selle ajaga avaldub üha enam väikese inimese isiksus. ta suhtleb sinuga (kõneldes), avaldab arvamust (ja mitte vähe!), teeb ettepanekuid, kutsub rollimänge mängima, juhib su tähelepanu asjadele ja detailidele, mille peale sa ise poleks kunagi tulnud, küsib uskumatuid küsimusi (“aga miks on nii, et kuu läheb nooremaks, aga inimesed ei lähe?”) jne-jne. Ja siis sa mõtled: “Kujuta ette, mina olen sellise isiksuse arenemise juures olnud algusest peale, ka siis kui ta veel 30 cm kaugusele ei näinud ning oskas magada vaid poole tunni kaupa”. See on päris uhke tunne. Ja siis on sinupoolne lapse esimestel eluaastatel looduse poolt n-ö ette nähtud suurem panustamine olnud pigem privileeg. Ma tean, millest räägin 🙂 Aga ega sellest päriselt ise aru ei saa, kui alles läbi kogedes.

    Vasta

Vasta catalina-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.