harjutusi algajale kinnisvaraspetsialistile

Ma olen omale oma pesa igatsenud ei-tea-kui-kaua. Aastate jooksul on igasuguseid ostuplaane mõtteist läbi käinud, tegudeni pole jõudnud. Küll on olnud rahamured, küll elukorralduslikud teadmatused. Aga otsinud olen ma siiski. Tõsisemalt hakkasin selle teemaga tegelema aasta tagasi siia karbikesse kolides ja olen vahelduva eduga kinnisvaraturul silma peal hoidnud.

Praegu olen ma muidugi kohati täitsa õnnelik, et midagi siduvat veel pole, sest täna on mul hoopis teised tahtmised kodu osas, kui näiteks veel aasta tagasi. Nüüd on ääretult oluliseks muutunud see, et ma saaksin omada pisikest aianurka, kuhu mitte ainult maitseainepeenar rajada (see unistus oli varemgi), vaid kuhu ma saaksin muretult lapse magama lükata. (Mitte et ta vankris magaks, aga siiski!) Seega on praeguseks tulnud täiesti kõne alla elamine esimesel korrusel, mida ma varem ettegi ei kujutanud. Nüüd aga, pärast poolt aastat vankri ja turvahälli treppidest üles-alla tarimist, arvan ma hoopis teisti.

Ehk siis kui varem oli oluline see, et oleks rõdu ja vann, siis nüüd olen vaimustunud terrassi-ideest. Vann peab siiski olema – või vähemalt võimalus see kunagi paigaldada. Ja kui vanasti unistasin ma metsade vahel elamisest, siis mõte kaasnevast logistikast, nüüd, kui on titt, tundub täiesti vastuvõetamatu. Ja ma tõesti ei tahaks, et Mila elaks elu, kus ta peab kell 5 või 6 ärkama, et kella 8ks linna kooli jõuda… Eriliselt irooniline on see, et esimesed kolm aastat näed sa kohutavalt vaeva, et titte magama õpetada ja siis terve ülejäänud elu ajad teda varakult üles…

Olukord kinnisvaraturul on nutune – meiesuguste low budget ja mitte eriti kuldsete kätega inimeste jaoks. Oh, kui oleks kuldsed käed, siis on võimalusi sitaks! Meie kasuks räägib see, et me EI PEA kohe sisse kolima ja teoreetiliselt saaksime me osta remonti vajava koha ja seal vaikselt majandada. Meie kahjuks räägib see, et mina olen kannatamatuse tippnäidis ja Abikaasa ei ole suuremalt vaimustunud meeletutest ehitustöödest. Vot oleks meil selline remondieelarve, et saaks palgata oskajad mehed unistusi ellu viima, siis poleks eriti probleemi. Eelarve aga on, nagu juba öeldud, üsna väike. Kui mul oleks sügisel töö ootamas, siis ehk oleks suurem, aga tuleb valmis olla stsenaariumiks, kus ma pärast emapalga lõppemist ei saa kohe tööd ja jään koju sporaadiliselt tööotsi tegema.

Positiivsena saab siiski järgmisel aastal läbi minu enda laenukoormus, mis tähendab, heh, et ma suudaksin kodulaenu aasta pärast ka töötuna maksta (see oleks umbes sama koormus, mis mu laenud praegu).

Aga kinnisvaraturg… Oleme praeguseks päris mitut kohta vaatamas käinud. Lihtsalt võib kokku võtta asja nii. Kui me tahame palju ruutmeetreid odava raha eest, peame me NIIKUINII olema valmis suuremateks või väiksemateks ehitustöödeks. Tavaliselt suuremateks. Kui me tahame kohe sisse kolida ja mitte ise ehitada, saame me väga vähe ruutmeetreid.

Ja issake, mul on nii kopp ees kinnisvaraportaalides surfamisest! Mul tuleb juba allergia, kui ma mõnd kohutavat kuulutust näen. Eriti ajavad mind naerma igasugused meelituslaused, millega ostma kutsutakse – mitte ainult kinnisvaraäris, vaid eriti kohtab seda osta.ee-s. No ma kohe lähen närvi, kui ma näen mõnd vigases grammatikas lisatud lauset: “Ilus ja huvitav asi!” või “väga armas ja ilus…” või “hubane pesake”. Kui ma mingit konkreetset asja otsin, siis lastagu mul endal otsustada, kas see on “ilus ja huvitav asi” või “armas ja nunnu”. Eriti ajab mind närvi, kui need epiteedid on lisatud pealkirjareale. Sinna, kus peaks olema kiire ja informatiivne kirjeldus asjast, mida müüakse. Sest kui ma näiteks otsin osta.ee-st bodyt, siis on väga raske saja vastuse hulgast midagi aru saada, kui pooled neist teavitavad, et tegu on mingi eriti nunnu asjaga. Ma näen ju seda pildilt isegi! Mida ma pildilt aga ei näe, on suurus, materjal, valmistaja.

Kinnisvaraveebis on “ilusa ja nunnu” asemel kombeks teinekord lisada pealkirjareale mingeid selliseid monstrumeid: “Majaosa Tänava nimi ÕHTUPÄIKESEGA!!! Majanumber”

No ja siis need fotod… Oi need fotod! Praeguseks olen ma juba õppinud lugema kinnisvaramaaklerite salakeelt. Ehk et kui miski paistab liiga hea, et olla tõsi – näiteks suur majaosa Nõmmel, odava hinnaga – siis see ongi liiga hea, et olla tõsi. Näiteks puudub selle suurel majaosal Nõmmes köök, küttesüsteem, vannituba ja sa pead ise endale välisukse ehitama. Sellisel puhul on targu need olulised asjad kuulutuses mainimata jäetud, lootes – õiglaselt – et kohale tulles võlub juba koht nii palju, et asi, mida sa eelinfot teades kaalunud polekski, tundub nüüd järsku tehtav.

Maaklereid on ka igasuguseid. Enamasti on nad viisakad ja mitte eriti pealetükkivad, kuigi peaaegu keegi ei saa aru, miks ma eelistan meilitsi suhelda ja neile kohe oma mobiilinumbrit ei anna. Kuigi nüüd mul pole enam vaja karta võõraid numbreid (sest ma pole kuskile enam midagi võlgu ja viimasel ajal pole ka väga suurte sittadega hakkama saanud), siis alati, kui ma oma reeglit murran ja võõra numbri vastu võtan, pakub keegi mulle müügiks tolmuimejat või jänesesarveõli. Seega – no thank you, ma eelistaks inimestele, kelle sissetulek sõltub müügist, endasuguse patoloogilise jah-ütleja telefoninumbrit mitte anda.

Aga mõni maakler on ka ikka väga häbematu. Üks näiteks ei tulnud ise kohalegi (kuigi mõistsin ta vabandust), kuid saatis juba päeval pärast vaatamaskäimist kirja: “Kuulsin omanikult, et teile meeldis, panin siis esmaspäevaks notariaja!”

Su. Per.

Peamiselt on aga korteritega nii, et ma otsin ikkagi seda õiget TUNNET. Ühes kohas ma selle tunde saavutasin, aga kahjuks on see asi, mida tahaks MINA, mitte aga Abikaasa ja mulle räägitakse, et suhe koosneb kompromissidest, seega ma olen sellest kohast praeguseks loobunud. Nimelt – mul on alati olnud unistus mingi vana koledik hubaseks pesaks ehitada, oma kätega kõik välja valida ja paika panna… Abikaasal on unistus jõuda valmis koju mõnulema. Ja kuigi ma oma unistustes olen suur ehitusmees ja sisekujundusspets, siis mind pidevalt ümbritsev kaos on tõestanud, et tegelikult see nii päris pole. Samas ei ole ma lootust jätnud ning kujutlen, et see kompromiss, mille me tegema peame, sisaldab endas siiski ka natuke renoveerimistöid ja oma käe järgi sättimist… Mis ongi hetkel väga reaalne, arvestades turgu ja meie eelarvet.

Niisiis, otsingud jätkuvad. Unes näen kortereid ja vannitube, kinnisvaraveebid aga näevad jätkuvalt minu ip-aadressilt igapäevaselt külastusi.

Või siis me mingil hetkel loobume ja vaatame mõne aasta pärast uuesti. Sest siis on kindlasti juba teised lood ja tegemised, jumal teab, mis linnas või riigis me sel ajal elame, arvestades Abikaasa tööd…

OEH.

 

12 thoughts on “harjutusi algajale kinnisvaraspetsialistile

  1. andris

    Meie olime samas olukorras kolm aastat tagasi, nii et tuleb tuttav ette. Õnneks büdžett võimaldas ning kinnisvaraturg parasjugu just kukkus kõvasti ja seega valikuvõimalusi oli.

    Aega võttis üsna pikalt küll, alustasime 2008 a. alguses kui mull veel kestis – üritasime osta sobiva hinnaga korterit vanemas majas Lembitu pargi ääres (see on siiski üks mu lemmik naabruskondi, ideaalis sobiks taoline korter mida üürisime sinuga sealsamas kauka tänavas, ainult et suuremat), isegi pangaga oli räägitud (pank pakkus siis veel ulmelist 0.5% marginaali) jne, aga kahjuks/õnneks maakler blokkis. Hiljem selgus, et tahtis ise seda korterit endale. Tõstis mitu korda hinda ja meie iga kord olime ikka veel nõus, draama missugune. 2008 a. jõuludeks aga ostsime meie praeguse kodu – mitte küll päris südalinnas, aga uues majas ja tunduvalt-tunduvalt soodsamalt.

    Vasta
  2. viva

    Maitseainepeenrast saan ma aru, aga kui sa otsid seda pesa pikema perspektiiviga, siis turvahäll ja vankris magamine on nii lühiaegsed, et selle järgi ma kodu ei valiks.
    Aga muidu olen nõus. Ikaldus. Ma loobusin lõpuks rõdust, sest olulisim oli asukoht.

    Vasta
  3. tikker

    nii mõnus on lugeda, kuidas ka teistel igasugused olulised soovid ja vajadused pärast laste saamist muutuvad. muutuvadki, eksju!

    meil on nüüd hubane pesa, mida ise renoveerida. kõik oleks kena, kui oleks RAHA, millega seda teha. pole nii paljugi, et ise teha, rääkimata kellegi palkamisest, me pole ka just erilised kuldsete kätega osavnäpud. sellesuvine säästuremont ei olnud kohe kindlasti osa minu unistuste kodu plaanist, lihtsalt oli vaja elamine nii palju üles putitada, et iga kord koridorist läbi käies selle koleduse peale väänlema ei hakkaks ja elutoa jõlepruuni põrandat vahtides masendusse ei satuks.

    aga kunagi, KUNAGI… küll see raha kuskilt tuleb. seniks on meil palju ruumi, palju perspektiivi, üsna palju privaatsust, väga normaalsed naabrid, imehea asukoht ja imemõnus aed. s*tta sest, eks, et soojustust suuremat pole ja elektrisüsteem on igivana ja tubade seinas saepuruplaat ja… 😀 silmale nähtava osa vuntsisime ju odavalt üles.

    igatahes, kui ma kuulutusi vaadates kirtsutasin nina laminaadi, plastikakende ja muu taolise odava jama peale, siis nüüd ma saan aru, et oleks pidanud ehk just mõne sellise remondiga muude kriteeriumite osas sobiva koha ostma – praegu maksime veel ekstra peale, et elamise väljanägemist silmale normaalsemaks teha, mingist ökoremondist pole nagunii haisugi. oleks võinud sama hästi osta kodu, mis pealtnäha kena välja näeb, et siis rahaliste vahendite tekkimisel hakata seda tasapisi oma soovide järgi looduslike materjalidega remontima. siis kartsin, et kui silmale kena remont on juba tehtud, siis ma ei raatsiks/viitsiks seda muutma hakata, seega parem olgu vana ja kole, siis renoveerime ise ja “õigesti”. noh, selle ÕIGESTI jaoks ei ole meil vist ikka niipeagi raha. vanade majade võlud – algul tundub, et tuleb ainult paar asja korda teha, siis aga tulevad järjest uued põnevad probleemid. ja ei ole enam omanikku, kellele helistada ja öelda, et tule tee korda 😛

    inimene õpib, kuni elab 😀

    Vasta
  4. tikker

    aa, seda ka veel, et tõepoolest, esimene korrus ja oma aed on lastega mu meelest hindamatud. just kärude ja turvatoolide tassimine no ja aeda saab alguses magama, hiljem juba mängima lükata. JUBE mugav on, panen lapsed liivakasti ja käin vahel kontrollimas, muidu saan toas omi asju teha 😀

    Vasta
  5. kylli

    muidu tikriga täitsa nõus, aga eriti väikeste lastega peres teeks mind sõnapaar “igivana elektrisüsteem” mõnevõrra ettevaatlikuks :D. see oleks vist ka suht esimene asi, mille kordategemisele (kasvõi absoluutse miinimumlahenduse mahus) mõtleks, isegi enne sanremonti.

    Vasta
  6. kristiina

    minu arust terrassi/oma aiakese tähtsus ei sõltu (laste) vanusest, vaid see on must have igal juhul. mida näiteks suvel ilma terrassita/aiata elamises teha, lihtsalt toas istuda? selle asemel, et saaks hommikul õues kohvi juua, päeval päikest võtta ja õhtul sõpradega grillida? rääkimata sellest kui on lapsed. algul paned nad sinna vankriga magama, hiljem mängima-hängima. elu on tunduvalt lihtsam, ja, mis siin salata, mõnusam. kui terrassi/aeda võtta poleks, siis peaks leppima rõduga. parem ikka kui mitte midagi. mu meelest see võimalus igal ajal värskes õhus kohvikest või lihtsalt õhtupäikest nautida on tohutu väärtuslik.

    ja metsade vahel elamisest – on täiesti võimalik elada väikses alevis tunduvalt rohkem looduse keskel kui linnas, samas omades kõike seda (noh, peaaegu kõike seda), mida linnaski. räägin omast kogemusest, elan ise (tal-)linnalähedases asulas. laps läheb kiviviske kaugusele lasteaeda ja hiljem kooli, linnas vaevalt tal need mõlemad nii kodu lähedal oleks. nojah, kui on kindel plaan laps mõnda eliitkooli panna, siis tõesti peab sihtima võimalikult kesklinna. mul seda plaani pole ja seetõttu olen siin väga rahul.

    Vasta
  7. Naabrinaine

    Noh, seda millise kooli nägu laps on, on üsna raske imikueas hinnata. Eks seda ole raske hinnata ka eelkoolilapse puhul, aga siis on juba lihtsam.
    Seega minu kriteerium on ikkagi see, et kodust peab saama liikuda ilma autota – kinno või kooli või sõprade juurde, või kuhu iganes. Ja vahet eriti pole, kui kaugel see koht keskusest on, aga liikumine peab igal juhul olema võimalik. Selles osas ei erine näiteks Kose vald Pääsküla rabaäärsetest aladest. Või Randvere-tagune Paljassaarest.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Jaa, see liikumise asi sai mulle ka oluliseks, kui autota elasin vahepeal.

      See jäi mainimata jah, et praegu on aianurk oluline magava lapse jaoks, aga juba järgmisel suvel oleks väga hea, kui saaks lapse õue mängima lasta ja ise omi asju teha, eemalt silma peal hoides, kartmata, et mingi rekka ta surnuks sõidab või mõni narkomaan silma pussitab. Selles osas näiteks ei erine Kopli maailmalõpp Kalamaja-Kesklinna ümbrusest. Nii et oma õu on juba vaat et mandatoorne.

      Lisaks on väga oluline VAIKUS. Issand, kuidas ma vihkan lärmavaid naabreid/aknatagust liiklust. Mõni vaikne kõrvaltänav, kus naabritega oleks ühine vaid üks sein – see oleks ideaalne. Naabrid samas võiksid siiski olla ja oma maja ma niikuinii praegu (enam) ei taha. Kes sellega tegeleda jaksaks! Lisaks on oluline, et oleks lähedal sõbrad või nende juurde saamine lihtsam/odavam kui kolm ümberistumist või 10eurone taksosõit.

      Kinnisvaravärk on jah, keerukas. Aga loodame parimat:)

      Vasta
  8. Eppppp

    Muide, üks nüanss veel. Rõdu ja väikelaps ei klapi hästi (eriti kui on see põikilattidest ehitatud rõdu, kus laps saab ise ülespoole ronida).
    Kahju, et te abikaasa töö pärast just Tallinnas elama peate, muidu väikelinna-elu on päris mõnus… ja odavam!

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Nojah, lisaks on veel ju minu töö ka. Mul on erialaselt väga raske siiski head tööd leida väikelinnas. On muidugi igasugused kuukirjade variandid ja alati on võimalik ise äri püsti lüüa, nagu sina tegid:) Ja nautida sellest tulenevat vabadust.

      Vasta
  9. Mir

    Oeh… tere tulemast klubisse! Ma siin otsin elukaaslasega juba 9-ndat kuud korterit ostmiseks. Nädal tagasi oli meil väike juubel: 30-s korter, mida vaatamas käisime. Mis paraku – üllaülla! – meile ei sobinud.

    Viimased 8 kuud olen iga päev kinnisvarakuulutusi vaadanud. Kaks korda on sel aastal õnnestunud ka üürikorterit otsida, siis on tulnud peale ostu-kuulutuste ka müügikuulutusi vaadata – ja kohe mitu korda päevas veel! Ei tasu vist mainidagi, et see on mind surmani ära tüütanud ja väsitanud, rääkimata sellest, milline mõttetu ajaröövel see on.

    Olen korduvalt mõelnud, kuidas see agoonia lõpetada? Et äkki õudne lõpp, mitte lõputu õudus? Äkki loobuks mõndadest soovidest korteri juures ja ehk ei peagi Seda Tunnet tekkima? Ehk võtaksime mingi Ah-Käib-Küll variandi ära ja asi vask?

    Aga ei ole midagi teha – kui ma pean kaela võtma laenu 20-30 aastaks, siis ma tahan, et see oleks millegi sellise eest, mis vähemalt ostes tundub seda väärt. Kui vaadata asja pikas perspektiivis, siis 9 kuud otsimis ei tundugi nii pikk, kui lõpuks elad seal korteris 15 või enam aastat.

    Ühe õppetunni olen ka omandanud selle otsimise jooksul: head pakkumised kaovad turult imekähku! Tuleb teha endale väga selgeks, mida otsid, ja kui vastava asja leiad, siis tuleb võimalusel esimesena korterit vaatama minna ja KOHE otsustada. Meie õppisime selle tarkuse muidugi kõige valusamal võimalikul moel ehk oma nahal. Peale 8 kuulist otsimist leidsime lõpuks krt, mis vastas kõigile meie nõudmistele ja enamgi veel… mis aga müüdi kellelegi, kes käis krt vaatamas 30 min peale meid ja ütles KOHE maaklerile, et tema võtab selle. Järgmine päev helistades ei aidanud enam see, et me pakkusime 5000 EUR rohkem, sest “müüja oli juba teistele lubaduse andud ja ei soovinud seda murda”… Seega: järgmine kord ma kõigepealt broneerin ja siis hakkan mõtlema, kas tasuks ära osta :o)

    Sinu kaasale on mul ka üks Õppetund Elust Enesest, mille sain eelmist eluaset soetades: see See Tunne ei pruugi tekkida kohe, vaid aja jooksul. Eelmist eluaset õnnetus mul otsida buumi tippajal, 2005.a. Kuna siis tõusid hinnad 20% kuus, siis oleks Selle Tunde otsimine väga kulukaks läinud ja võetud sai esimene ettejuhtuv hea asukohaga ja perspektiivikas majas krt. Kui korteri oma maitse ja käe järgi korda tegin, siis tekkis See Tunne kuhjaga ja küll ja veel.

    Igal juhul jõudu sulle ja et otsingutel sääremari ei rebeneks!

    Vasta
  10. daki Postituse autor

    Uh, Mir, nii on, kusjuures. Kats on ka meiega samas paadis ja otsib praegu korterit ja jäi JUST ilma, sest korteri võttis ära keegi pool tundi enne teda. Masendav. Samas nagu ju tahaks siiski ka mõelda, enne kui jah-sõna kiirustades välja pursata… Mul on see viga, et ma kujutlen liiga hästi end erinevates korterites ette ja sellepärast on raske hoomata, kas on Tunne või on lihtsalt positiivne meel ja hea fantaasia.

    Otsingud jätkuvad. Üks on silmapiiril, aga ma ei julge midagi loota.

    Vasta

Vasta andris-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.