sekkumisest

hoomamatu 10 kommentaari

Merepäevade ajal seisin limpsijärjekorras, minu taga seisid väike plika ja tema ema.

“Mida sa juua tahad?” päris ema kannatamatult.
“Piima!” teatas laps nii-ii armsalt.
“Näh! Ei saa piima praegu! Näed ju ise, mis siin müügil on! MIDA sa juua tahad?!” käratas ema.
“Piima…” teatas lapsuke nõutult ja ehmunult.
“No ei saa piima, ma ju ütlesin! No vaata, siin on kalja, vett, kokat… Mida sa tahad?”
“Kokat.”
“Näh, miks kokat?! Võta vett parem!”
“Kokat…”

See olukord ajas nutma ja naerma korraga. Ma nii hullult üritasin mitte tunda seda vastikut üleolevat tunnet. Teate ju küll, see tunne, et no MINA küll nii ei teeks… või et MINA teeksin nii palju paremini! Sest see pole minu asi ja tegelikult pole mul ju aimugi, kuidas ma ise käituks. See merepäevadel nähtud stseen oli ühtaegu jah naljakas ja kurb, aga ikkagi suhteliselt ohutu. Küllalt on aga olukordi, mis tunduvad piiri peal olevat. Kui sa näed endast väljas last ja ema teineteise peale karjumas, ema näiteks last käest kiskumas, kes hüsteeriliselt nutta karjub. Või näiteks nägin Stromkal, et just kõndima õppiv laps kukkus. Niimoodi hästi haledalt, käis kopsti üle oma jalgade ja jäi õnnetult, käed-jalad laiali lamama. Oh ma tean seda kehakeelt! See hetk, kui laps kangestub, sest sai haiget, see mikrosekund vaikust enne seda, kui tuleb suur-suur nutuhala, sest nii valus oli ju! Ema seal kõrval kiskus lapse kättpidi püsti, käratas peale ja üritas endast väljas last, kes meeleheitlikult tahtis ema kaissu, klammerdudes jalgade külge, endast eemale peletada ja kärusse suruda. Mul süda murdus miljoniks ja ma pidin endale meelde tuletama, et SEE POLE MINU ASI. See ei ole minu asi, kuidas teised oma lapsi kasvatavad.

Aga oi kuidas MA ISE teeksin nii teistmoodi…

Ma üritan endale pidevalt meelde tuletada, et see mida näen mina või mõni teine suvaline inimene tänaval, ei ole kogu tõde. See on hetk nende elust, mul pole aimugi, mis on eelnenud või mis järgneb. Keegi ei suuda olla alati täiuslik vanem ja keegi seda ei nõuagi. Kõigil on halbu hetki. Olen olnud ka teisel pool… juba.

Käisime Andraga Pikakari rannas. Andra tormles merre viimaseid suveujumishetki püüdma ja mina jäin titega kaldale päikest ja värsket õhku nautima. Ühtäkki läks Mila täiesti endast välja. TÄIESTI. Ma ei saanud absoluutselt aru, et mis lahti, ainus, mis ma oskasin arvata, oli see, et kogu see olukord – pikk rännak mööda Paljassaare teed (vt ka tohutu lärm, kihutavad rekkad) oli olnud niigi juba stressirohke ja tal lõi lihtsalt kaane pealt. Ma tegin kõik, mis oskasin, kõik, mis tavaliselt sellises olukorras aitab – aga ei aidanud miski. Hakkasin just läbi häda üritama siis teda rinnale panna, kui nägin – persse. Mingi faking baaba. Läheneb, seletab midagi vene keeles ja samas NÄEB, ET MA ÜRITAN LAST IMETADA. Saatsin ta pikalt ja olin veel mitu päeva täiesti šokis. Sest MIS MÕTTES sa tuled “appi”, kui sa näed, et noor ema on imikuga hädas ja üritab talle ilmselgelt kõigi jaoks ebamugavas kohas rinda anda? Ühest küljest mulle meeldib teada, et on inimesi, kes sekkuvad, kui kuulevad tite hädakisa või vähemalt lähevad uurima, et teda ei tapeta, aga no kurat, kui sa näed, et ema ja imetamine jne, siis tõmba tagasi!

Aga siiski on mingid olukorrad, kus on tunne, et peaks sekkuma. Et kui ma ei sekku, siis see võib lõppeda kohutavalt halvasti. Ning siis tuleb üle saada sellest tundest, et pole minu asi ja sekkuda. Nagu öeldakse: it takes a village. Ja kui muu ei aita, siis tuleb mõelda, kumb on hullem: potentsiaalne võimalus saada sõimata teiste eraellu sekkumise eest või võimalus, et juhtub midagi kohutavat ja sa pead edasi elama teadmisega, et sa oleksid saanud midagi teha, aga sa ei teinud.

Täna oli mul selline olukord. Või mis – olukord! Terve päev kulus sellele. Detailidesse ma laskuma ei hakka, sest ma ei saa, aga mul oli pikk vestlus Lasteabi nõuandetelefonile vastanud sotsiaaltöötajaga, ma ise olin lõpuks täiesti higiseks jooksnud ennast ja tundsin, et olen vaat et enda tite hooletusse jätnud ja mängus oli ka politsei, kelle abiga olukord lõpuks ka lahenes. Praeguseks. Ja nüüd ma ei saa magada, sest… Sest mul on tunne, et ma sekkusin teiste inimeste eraellu. Et äkki poleks pidanud. Siis olen ma vihane, et üldse mind sellisesse olukorda pandi. Ma olen vihane, et keegi appi ei tulnud, nägijaid oli teisigi. Ma olen hirmul, sest ma kardan, et see pere haub kättemaksu või vähemalt ootab mind nurga taga suur sõim. Ja siis olen ma segaduses, et kas ma tõesti üldse oleks pidanud. Et äkki polnud asi nii hull üldse…

Lasteabiga rääkisime muuhulgas ka sellest, kui väga lonkab Eesti seadusandlus neil puhkudel. Et sisuliselt on kaks varianti: kas võtta lapsed ära või mitte midagi teha. Aga asi pole ju alati nii must ja valge! Vahepeal on võibolla lihtsalt vanematel natuke abi vaja. Natuke nõustamist. Sest ma saan nii hästi aru sellest, kuidas selle konkreetse pere lugu võis käia, ma suudan seda ette kujutada (mitte et see oleks vabandus oma laste ohtu seadmisele) ja ma SAAN ARU. Ainult et mina ei saa midagi teha. Peale politsei kutsumise ja lastekaitsesse teatamise. Aga ma tunnen, et ma olin liiga invasiivne. Et oleks pidanud olema mingi kolmas variant, kuidas seda konkreetset olukorda – kus polnud mängus näiteks füüsilist vägivalda – lahendada.

Ja ma olen kurb. Ja mul on neist lastest nii kahju. Ja ma olen pahane. Ja hirmul.

Ja kuigi selle pere ja meie olukorrad pole päriselt võrreldavad, on mul siiski ka siuke vastik üleolev tunne…

et mina olen siiski hea ema.

10 thoughts on “sekkumisest

  1. Riin

    Sekkumine on minu meelest oluline, kui tõesti on olukord, mis sekkumist vajab. Pärnus nägin ma olukorda, kus isa röökis oma väikese tüdruk peale, võttis ta lõpuks sülle ja viskas üsna jõhkralt turvatooli. Röökis veel autoski ta peale. Ema ja veel kaks täiskasvanut naisterahvast seisid auto kõrval ja vaatasid rahulikult pealt. Mina ei sekkunud. Lihtsalt sel põhjusel, et ma tõmbusin krampi ja ei suutnud midagi teha. Kui ma lõpuks nii palju end koguda suutsin, et politseisse helistada, sõitis perekond minema ja ma ei näinud autonumbrit :S Siiamaani ei anna see juhtum mulle rahu. Ma ehk oleks saanud teha midagi…

    Minuga on ette tulnud olukordi, kus võõras sekkub olukorda, kus ma last kasvatan. Ajades mind sellega üsna vihale. Ma nimelt olen see ema, kes laseb oma lapsel poepõrandal jonnida. Ma ju tunnen oma last: kui tal jonnihoog on, sest ei saa seda, mida ilmtingimata tahab, ei ole mitte mingit kasu, kui ma seal seletan või nunnutan või hoidku jumal – ostangi selle, mille pärast ta jonnib. Minu laste puhul on toiminud see: “Jonni nüüd ära ja lähme vaatame, kust me piima/leiva/vorsti leiame.” Hiljem, kui me oleme poest ära läinud ja laps on rahunenud, me räägime mis juhtus ja kuidas peab käituma. Aga need võõrad. Reeglina kipuvad need olema vanemad nasiterahvad. Nad tulevad ligi ja pahandavad minu lapsega, on ette tulnud olukordi, kus võõras ütleb: “Kui sa jonnimist järgi ei jäta, siis tädi võtab su endaga kaasa.” On ka selliseid, kes ütlevad rõõmsalt: “Oi, lapseke, ära jonni.” Need viimased on toredad ja tihti lähebki lapsel jonn üle. Reeglina aga hirmutavad sellised sekkujad last üsna korralikult.

  2. Naabrinaine

    Esiteks, mina olen ka 100% sekkumise poolt. Eriti seepärast, et üldsielt kipuvad inimesed pigem alasekkuma kui ülesekkuma.
    Jonnivate eelkooliealiste ja vanemate teema välja arvatud – ma ei näe põhjust mistahes seakisa peale poes kellelegi märkust teha, veelvähem hüsteerilise rinnalapsega tegelevale emale õpetussõnu jagada. See ei ole sekkumine. See on niisama mudru.
    Olgem ausad, see, mida elu sulle eile korraldas, oli KAHTLUSTETA sekkumisväärne. Ja see ei ole nende eraelu. Kui laste elu ja tervis on ohus, siis on see ühiskondlik vastutus. Kahjuks aga see, et keegi teine kunagi ei märka ja appi ei tule, on paratamatu. Tavaline eestlane pöörab bussis pea ära, kui lapsevankriga ema tõstmisabi palub. Teismelised tänavad sind võimaluse eest mitte aidata maaslamavaid naisi püsti tõsta. Inimesed naeravad su üle kui sa hiidkajakapojale päästeameti kutsud. Thats life. Kusjuures see, et sa eile 1,5 politseid ootasid, ei ole mitte politseipoolne viga – neil läheb nii kaua, sest neid on nii vähe ja nemad on ainsad, kes (lisaks meiesugustele), kes sekkuvad.

  3. E.

    Minult küsis just üleeile üks meesterahvas parklas, et kas ma märki ei näe, vaatasin segaduses riongi, et mis krdi märki, ma ju kogu aeg käin siin ja ma ei ole invakohale parkinud omaarust, aga tuli välja, et ta pidas silmas seda märki auto armatuuril, mis keelab esiistmele panna last selg sõidusuunas turvatooliga. Ma siis ilmse kergendusega(oh, ma ei olegi invakohale parkinud tropp) ütlesin, et keelatud on selg ees tooliga panna, aga minu laps istub sõidusuunas tooliga ja see peaks ok olema kui iste on võimalikult taha lükatud. Onu oli ilmselgelt kohmetunud, et ahah, ikka vaatate ka märki ja sõitis minema, ma oleks nii tahtnud öelda, et see oli tegelikult nii armas, et ta sekkus. Peab sekkuma, peab. Ei tohi mõelda, et see pole minu asi, muidu me jäämegi kinni sellesse nõukaaja pärandisse, et ei tohi märgata-ei tohi usaldada. Sina olid ka tubli, et sekkusid.

  4. revenga

    Meile (mulle?) rääkis alles teisipäeval üks õppejõud abivajaja ja esmaabi teema juures: kui näed abivajajat (tema näide – maas lamav mees, ehk isegi selge Balti jaama parm) ja ei mõtle seejuures midagi, kõnni rahulikult mööda, ära tee välja. Kui aga jääb kripeldama, et ehk polnudki parm*, vaid tõesti juhtus kellegagi õnnetus, mine tagasi ja vaata, kas on abi vaja kutsuda.

    Üsna lihtne selle järgi: näed midagi, ei huvita see, kõnni edasi ja kõik on kõige paremas korras. Kuid kui näed, hakkab südant vaevama, siis mine uuri lähemalt, sest sel juhul on minema kõndimine kõige hullem, mida teha saad.

    Ise ma ei tee ka välja, kui avalikus kohas on kellegi lapsel selge jonnihoog.. las ta siis jonnib oma jonni ära ja elu läheb edasi. Tõsiselt häirib mind aga, kui poodides lapsed (no ikka juba sellised 7-aastased!) jalgupidi toidukärudesse topitakse, ikka endal käe-jala juurest eest ära, et ikka tegelema ei peaks. Siis tahaks ikka kangesti öelda, et kallis inimene, sellisest elementaarsest märgist ka aru ei saa, mis ütleb, et lapsi ei topita kärusse, aga olen mitmel korral (ka viisaka küsimise peale!) korralikult sõimata saanud, seega enam ei julgegi midagi öelda. Aga hinges kripeldab.

    Kord märkasin öösel autotulede vihus, et teepervel lamab värske lume sees inimene. Kutsusin talle kiirabi ja ootasin, kuni kiirabi kohale jõudis. Pärast oli küll hea tunne.

    *Ma muidugi ei väida siinkohal, et parmule ei peaks kiirabi kutsuma.. ikka peab, kui kripeldama jääb:)

  5. Liis

    Daki, Sa alles hiljaaegu kirjutasid, kuidas inimesed, kes depressiooni kunagi põdenud ei ole, ei saa aru ja lihtsustatult peavad depressioonikut lihtsalt nõmedaks.
    Nüüd aga, kui Sul endal on õnnestunud ilma aidata üks öösiti korralikult magav laps, oled varmas hukka mõistma teist ema, kes võib-olla aastaid(!) magamata, kuna laps on juhtumisi ülitundliku närvisüsteemiga ja ärkab järjepidevalt mitu korda öö jooksul? Kas ta armastab oma last seepärast vähem või on tõesti selle pärast halb ema, et ei jõua igas olukorras naeratust ette manada ja vahel on see tõesti viimane mikropiisk, mis ülereageerima paneb?
    Algusse tagasi – kui ise ei ole samas olukorras olnud, siis oota hukkamõistuga.
    Politseid on lihtsam kutsuda, kui tegelikult aidata ja hoolida – lisaks lapsele ka emast. Need emad ju on jäänud abita, ega nad muidu murduks.

  6. r

    muarust ei heitnud daki siin küll midagi kellelegi ette. vaid rääkis oma tähelepanekutest ja kogemustest.

    ja mismõttes “Politseid on lihtsam kutsuda, kui tegelikult aidata ja hoolida – lisaks lapsele ka emast. Need emad ju on jäänud abita, ega nad muidu murduks.”

    et põhimõtteliselt, kui näed, et a’la tänaval on ema-isa kättpidi kokku läinud ja nende kaheaastane laps astub autoteele rekka ette (drastiline näide, ainou), siis lähed tolle ema juure ja küsid ehk on tal nõudepesuga abi vaja?

    politseid ei ole absoluutselt lihtne kutsuda. selgus ka postitusest ju. eesti inimene tavaliselt ei kutsu politseid, sest ongi see hirm, et “äkki saab kõik niisamagi korda. äkki pole minu asi. äkki keegi teine teeb midagi. mis siis saab kui asjaosalised mulle pärast lihtsalt kere peale annavad, et oma nina nende asjadesse toppisid?”
    ja nii jäävadki avastamata perevägivalla-, laste väärkohtlemise ja loomade piinamiste juhud. lihtsalt seetõttu, et “politseid on lihtne kutsuda”.

  7. Rents

    Ma ei mäleta, kas ma sellest oma blogis olen kirjutanud, aga inimesed reageerivad ikka täiesti erinevalt. Meile öeldi suvel isegi koolitusel, et te ei tohi nutvaid lapsi ignoreerida, mis sellest, et nende vanemad juba tegelevad temaga, vaid peate ka üritama nende tuju parandada, nende vanusest hoolimata (õnneks mind keegi abistamisürituste peale pikalt ei saatnud :D). Ja siis ükskord väike tüdruk nuttis, sest vanemad sõitsid karusselliga ja tema oli vanaemaga ootama jäetud. Astusin ligi ja ütlesin midagi stiilis, et kuule, ära nüüd nuta, Miki tahab, et kõik lapsed rõõmsad oleksid. Varsti algab paraad ja saad Mikile lehvitada.

    Laps jäi vait, vaatas mulle otsa. Minul juba hea meel, et näed sa, läks õnneks, kui vanaema otsustas ka oma panuse anda – ja käratas lapsele:”Jah, kui sama moodi jätkad, saad Minnilt üle küüru.”

    Laps hakkas uuesti nutma ja mina põgenesin sündmuskohalt.

  8. Keira

    Ma olen ka ise pikalt maadelnud dilemmaga, kas sekkuda või mitte. See on ju nii isiklik asi – kellegi lapsed. Tundub imelik võõrastele öelda, kuidas nad oma lapsi peaks kasvatama. Aga samas… Lapsed ei ole ju vanemate omand – et las teevad, mis tahavad nendega. Ja kui laps kasvab probleemses peres üles, siis ongi ta ainsateks kaitsjateks ehk võõrad, kes julgesid sekkuda.

    Ma olen alati sekkunud, kui keegi mõnda looma halvasti kohtleb, sest loom on selles olukorras abitu ja ei saa end kaitsta. Sama kehtib ju laste puhul ka. Miks ma siis laste eest ei peaks seisma?

  9. daki Post author

    Liis, esiteks – mu laps teeb ka mingeid ärkamistrikke, praegu on jälle see aeg käsil. Ehk siis ma olin ise ka TÄIESTI magamata juba mitmendat päeva (kui ma saan 3h järjest, on minu jaoks magatud öö). See oli kõrvalepõige, ma magamisest kunagi kirjutan ka. Aga nagu ma ütlesin – ma saan selle konkreetse pere olukorrast väga hästi aru. Ma päriselt saan aru, kuidas nad on jõudnud sinnani, et juhtus see, mis eile juhtus. Ma saan aru ja samas – ma ei näe, et see oleks vabandus oma lapsed nii rämedalt hooletusse jätta. Sest see ei olnud mingi hetkevärk. See kestis neli tundi. Ma tean, mis on unetus, ma tean, mis on alkoholist või ravimitest tulenev surmauni – seega ma tean ka, et mingil hetkel sa siiski reageerid, tajud, adud. See, mida sa selle infokilluga, mida sa läbi hägu adud, midagi ette võtad, on juba sinu otsustada.

    Hmh, ma saan aru, et ma ei saa praegu siin detailidesse laskumata hästi selgitada asja. Aga ütlen siis nii, et ma saan neist aru ja ei saa ka.

    Politseid ei olnud lihtne kutsuda, aga see oli lõpuks ainus variant. Nad tulid tõesti poolteist tundi, aga mul on hea meel, et nad tulid ja ma mõistan, et see olukord polnud nende jaoks prioriteet.

    Rents, ma nii naersin praegu – vaene laps! Hirmutatakse mingite vägivaldsete Minnidega, õudne! Samas see on naljakas jah, kirjuta sellest kindlasti!

Vasta Rents-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.