these walls

hoomamatu 6 kommentaari

Sõpsuutur-ruberuutur (see viimane on mingil arusaamatul põhjusel derivaat sõnast “ruberoid”) jäi eile magama nii, et hoidis mu nina oma peos. Teise käe näpud ronisid salamisi suhu, umbes nagu oleks neil mingi oma elu.

Öeldakse, et alates kolmest kuust on reward time. Ma näen ju, et ta on praegu niivõrd hullult äge ja temaga on niivõrd hullult äge, aga ma ei suuda sellest täiel rinnal rõõmu tunda, sest ma olen omadega lihtsalt niivõrd läbi.

Ja sellepärast vihkan ma seda depressiooni kõige rohkem. Et ta võtab mult selle võimaluse.

6 thoughts on “these walls

  1. kadri

    Aitäh, Daki, selle eelmise (arusaadavalt ilma kommenteerimisvõimaluseta) postituse eest. Sinu ausus annab vähemalt hetkekski teistele emadele teada, et nad ei ole üksi. (Millest on kasu muidugi ainult siis, kui päris depressioonini asi jõudnud pole, aga ikkagi…) Aitäh.

  2. Tiia

    Been there, done that.
    Ja kuidas veel…. (ma ei hakka siin detailidesse laskuma, ega see Sind kuidagi ei aitaks)

    Pean tunnistama, et suutsin hakata lapsest rõõmu tundma alles siis, kui medikamendid olid peale pandud. Selleks ajaks olin püüdnud 2 aastat ise kuidagi iseendaga toime tulla. Aga ei saanud. Tekkis nõiaring – magamatus tekitas depressiooni, mis omakorda ei lasknud magada jne.

    Aga kui ma olin siis oma mustast august välja tulnud ja aru saanud, et normaalne ongi igal hommikul ärgata mõttega “mul on niiiiiiiiiii hea olla”, siis lõpuks taipasin, et emmed PEAVAD enda eest hoolitsema. Mammamasendus ja väsimus ei ole kohustuslik osa emadusest. Lapse imikuiga ei pea kohe kindlasti olema ema jaoks piin ja läbi kurnatuse-udu eksisteerimine. Lihtsalt mõnikord on tiba kõrvalist abi tarvis.

    Soovin Sulle vastupidavust ja tarkust ka iseendast hoolida!
    6-aastase aktivisti ema

  3. kairi

    daki, 2ra hirmuta! vahel on ju tore ka?
    kui saab, siis tomba oma mees rakkesse ja mine kohvikusse ja juuksurisse! kyll titt jaksab oodata 🙂

  4. daki Post author

    Pirtsu, mis, ta on hiiglaslik ju! Aga ma saan aru where you come from:)

    Kadri, ma alati, kui tunnen, et peaks rääkima ja jagama, siis on ühest küljest siuke tunne, et oleks nagu häbiasi. Ja siis ma mõtlen, et ma ei saa olla üksinda! Ja vahepeal on see teadmine ikka palju abiks, et ma pole üksinda.

    Ma jätkan selle teekonna jäädvustamist.

    Kairi, seda on raske seletada… Muidugi on rõõmu palju, päevad on rõõmu täis! Aga samas sa vaatad seda kõike justkui läbi udu, sest see väsimus- ja kurnatusloor varjutab kõike. Ja sa tead, nagu Tiia ütles, et saab olla PALJU parem.

Vasta daki-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.