Viies külalispostitus tuleb Epp Petronelt. Sellest, miks ja kuidas külalispostitused siin ilmuvad, saab lähemalt lugeda siit. Epp minu raamatut «Naistest, lihtsalt» kingituseks ei saanud:) Sest esiteks on see natuke nagu tema raamat ka ja teiseks on tal see niikuinii olemas. Kõigi selle postituse all kommenteerinud inimeste vahel läheb nädala lõpus samuti loosi raamat. Ja muide! Tegelikult käib “Naistest, lihtsalt” mõneti kokku raamatuga “Meestest, lihtsalt”, seega teeks nüüdsest nii, et loosiõnnelik võib ise valida, kumba raamatut auhinnaks soovib.
Eelmise külalispostituse kommentaaride hulgast valis random.org taas välja kaheksanda kommentaari, seega saab raamatu kakao. (Meili mulle!)
***
Epp Petrone on kirjastaja, kirjanik ja blogija, kelle mõtteid saab lugeda blogist eppppp.tahvel.info. Lisaks kirjutasid Epp ja Daki koos raamatu “Meestest, lihtsalt” ja Eppu võib lugeda naisteraamatu vaimseks emaks.
***
MEESTEST, LIHTSALT JA NAISTEST, LIHTSALT
Autor: Epp Petrone
On öö, äsja lõppes Viljandi folk, ma tunnen, kuidas olen otsast otsani täis mitte vaid muusikamuljeid, vaid ka inimesi. Nelja päeva jooksul elustusid vanad tuttavad, mõned neist soojad ja mõnusad, mõned kuidagi viirastuslikud, kõndisid nad mulle vastu. Mõned neist käivad vahel unenägudes ka külas. Ja ma vaatan praegu neid kahte raamatut mu kõrval. Lubasin Dakile kirjutada…
Meestest, lihtsalt. Naistest, lihtsalt.
Kõike ja kõiki siin ilmas annab taandada arhetüüpideni, mis (ma arvan) on meil kõigil sarnased. Muidugi, sina võibolla ei käinud folgil ega kohanud teda, aga küllap sa tead teda oma elust, kusagilt teisest olukorrast…
…Näiteks üks vana sõber, või õigem oleks vist teie suhtlustihedust vaadates öelda tuttav, kellega on kogu aeg midagi õhus. Te ei kohtu sageli, teil on oma elud, teil ei ole mitte kunagi peaaegu mitte midagi olnud (või mõnes versioonis on teil olnud näiteks üheöösuhe). Millegipärast on aga kraapivalt kahju sellepärast, et iga kord teda nähes tuleb meelde see tunne, justkui oleks midagi ilusat mööda lastud.
Vahel mõtled, et pagan, kas sa üldse kunagi selle elu jooksul saad teada, on see kõik vaid sinu luul… või tekib kunagi tulevikus üks selline olukord, kus te temaga omavahel kõik selgeks räägite, ja selgubki, et temal ka on niimoodi. Tulevikus? Tulevik on igatahes ähmane. Täna te kohtusite, homme teeb aeg pai ja paneb selle haava tasapisi jälle kinni. Võibolla näetegi jälle näiteks aasta pärast. Ning jälle tunned sa, et – midagi on. Aga mis see on? Ja miks see on? Ja kas see läheks ära või lahvataks hiiglasuureks, kui julgeda seda puudutada? Ei tea.
(Igatahes on see üks põnevamaid ja samas üks segavamaid meessuhteid. Kes on lugenud meie “Meestest, lihtsalt” raamatut, see ehk tunneb ka ära, millistes lugudes see arhetüüp sees oli. )
…Näiteks keegi tüütus, kes sulle mitte kunagi eriti meeldinud ei ole. See võib olla ka naine, aga teeme nii, et praegu on see mees. Kummalisel põhjusel on ta kunagi su ellu pääsenud ja sa siiani ei saa aru, miks. Tänaval sa pigem väldid teda. Kui kokku sattute, siis märkad, et ei taha talle silma vaadata, aga kaugusse või kõrvale vaatamine on ka kuidagi ebamugav. Sa tahaksid selle endale ära seletada, miks te üldse kunagi enamvähem lähedased olite, aga sa ei mäleta täpselt seda iseennast, kes sa sel ajal olid. See aeg on justkui mingi piinlikkuse ja mälukaotuse udulooriga kaetud. Kui teda su vastas rääkimas poleks, siis ei usukski, et ta olemas oli! Sulle tundub vahel, et sul on millegipärast mälublokk, justkui oleks teie vahel juhtunud midagi ääretult, šokeerivalt häbiväärset, aga mis see oli?
(Ja tuletan meelde, et ma räägin siinkohal ka unenägudest… see on mingi korduv, peaaegu kombatav süütunne, mida mõni inimene meelde tuletab, aga nii kui meenutama hakkad, on see läinud.)
…Ja veel, võibolla seesama mees, võibolla üks teine – see seksuaalse sõltuvuse mees. Tema, kellega polnudki ju midagi muud kui sõltuvus füüsilisest suhtest. Millegipärast oled sa takkajärgi ta peale pahane, et ta sind “hinnata” ei osanud. Aga tegelikult ju tead, et jah, kui sa oleksid tagasi samas olukorras, siis võiks see kõik uuesti juhtuda. Lihtsalt tema kehas ja lõhnas on midagi, mis sind ära teeb, isegi kui sa juba tead, et sellest suhtest “asja” ei saa. See sõltuvussuhe algas kunagi tormiliselt ja füüsiliselt ning ei liikunud sealt faasist mitte kunagi hinge.
Vahel tunned sa ta füüsise või silmavaate peegelduse ära kusagil filmides või laval esinejates. Kui ta sulle tänaval vastu või unenäos külla tuleb, võtab see ikka uuesti jalust korra nõrgaks, ja ikka oled oma mõistusega seepeale natuke pahane. Aga see on selline väga seksuaalne pinge, nii et sa väga pahane ei ole ka.
Unest ärgates võib muidugi natuke segadust olla, päev-paar isegi. Siis suudad meelde tuletada, et see ei olnud ju kunagi hingeline suhe ja tegelikult on ta tõbras, vist.
(Ja muidugi võid sa olla ise teisele inimesele olnud olla füüsilise sõltuvuse objektiks, minu meelest on meie meesteraamatus esindatud mõlemad arhetüübid.)
…Aga siis on veel keegi, kellega õhk on lahe ja klaar. Kelmikad pilgud, julge flirt, naer. Jah, võibolla oli teie vahel oli kunagi midagi füüsilist, aga see ei ole tekitanud pinget ja saladust. Selline mees on ka olemas! Tegelikult vist olekski temaga pidanudi elu lõpuni olema, sest ta ajab sind naerma. Ja tal ei ole sinu suhtes mitte mingeid muid ootusi ega pingeid kui et ta tundub sind hoidvat. Aga… ta on vist naistemees. Kunagi võibolla elasid sa üle lühikese perioodi, kui ei suutnud teda võtta sellena, kes ta on – ei suutnud teda ülejäänud maailmaga jagada. Siis leidsid selle tasakaalu, said aru, et tema ongi just selline vabahing, kes tuleb ja flirdib, ja kui ta läheb, siis on ta su hinge hea kogus õnne juurde tekitatud.
(Ma ei olegi kindel, kas selline arhetüüp meil meestekas ka esindatud oli… Õigus, kindlasti oli esindatud see “kiire armumise” periood.)
…Aga naised? Sealt tuleb näiteks see kunagine hull tüdruk, kes sind nii tohutult köitis. Sa ei saanud aru, miks ta ennast raiskas, miks ta jutustas neid lugusid või laulis neid laule keset ööd sillal jalgu kõlgutades ja miks ta nendega parnassile pürgida ei osanud. Kui said teada, et ta on vist paberitega hull (või oli see vaid aimdus, või oli see kuulujutt?), siis muutus su huvi tema vastu veel suuremaks. Sageli lõpetab ta traagiliselt, nii päriselt kui ka eriti siis, kui ta sulle unenäos külla tuleb.
Ja küll siis on hea näha mõnda neist hullu tüdruku arhetüüpidest siis otse suurel laval su ees – tema on selle ära teinud, ta on leidnud tee läbi padriku, otse parnassile! Laval sünnib ime. Tema silmad on vaieldamatult hullud, aga ta valitseb seda imet, seda hetke. Sa võid isegi erutusest ja meeleliigutusest pisardama hakata, nii hea on vaadata, mismoodi on sel hetkel kõigi hullude olemasolu lunastatud.
(Üks neist hulludest, võibolla ka rohkem, on igatahes Daki naisteraamatus olemas. Ja ta on olemas ka meie meesteraamatus – veidi teistmoodi, aga samamoodi hull-andekal moel köidab ta sind, ja avalikkust võibolla ka.)
…Koolikiusaja. Või siis töökohal nõmetseja. Keegi naine, kes on su elu põrguks teinud kunagi ammu. Kellega sul “head keemiat” pole kunagi olnud, ja nüüd ta paganas siis tuleb sulle tänaval rahvasummas vastu, või kipub sinu unenäkku. “Vastik inimene”, võid sa omaette ta kohta mõelda. Võibolla teeskled, et ei näinudki teda, võibolla ütled rõhutatul neutraalse tere, aga võibolla isegi räägite juttu, sina samal ajal ootad sobivat hetke, et minema saaks… Aga see pole niisama lihtne. Tegelikult ta huvitab sind. Sellepärast tulebki ta su unenägudesse ka tagasi. Võibolla te peate lahendama midagi eelmistest eludest? Sa ei suuda seda ratsionaalselt ära põhjendada, miks te teineteist ärritate.
(Koolikiusamise lugu oli Dakil Naisteraamatus igatahes olemas.)
…Või siis see lapsepõlvesõbranna, kes sind kunagi pahale teele ahvatles ja valetama õpetas. Ja nii edasi. Inimeste galerii su ümber, kõigist neist peegeldumas sina ise.
16 thoughts on “NAISTEST, LIHTSALT ja MEESTEST, LIHTSALT: Külalispostitus Epp Petronelt”
Esimene mõte oli, et maailmas on ometigi tasakaal 🙂 Epu viimase otsa blogijuttude ja ülesastumiste kõrval, mis on pigem lapsed-pere-hool maailma pärast lainel, on siin nüüd see ürgnaine, mille ma/me ära unustanud olime. Mitte, et need muud teemad poleks olulised ja põnevad, aga see naine tema emotsioonidega jäi varju. Sa tegid mu päeva, aitäh!
Hakkasin mõtlema, et kirjutan siin neist suhetest ja inimestest, kellega on seotud vastuolulised emotsioonid. Lisaks on olemas vanad head sõbrad ja vana hea mees :). Aga just need vastuolulised kipuvad unenägudesse ja raamatutesse… ja blogiposti.
Tänud, Epp!
Ma ei tea miks, aga mul meenus su unenägudesse kippujatest ja vastuoludest lugedes meelde mu vana Taaralinna korteri uks. Seal oli välisukse siseküljel uhke raamiga peegel. Alati kui külalise järel ukse olin sulgenud, siis tahes või tahtmata jäi pilk peeglisse vaatama, mis siis mu enese nägu peegeldas. Õigemini emotsioone. Kui välisuks oli sulgunud, siis peegeldusid kõik ausad emotsioonid otse näolt peeglisse ja peeglilt tagasi mulle. Mina mind…
Oli armsaid hetki, kui peegel peegeldas rõõmu, oli hetki, mil rahu, oli kirge ja lotust, oli rahu ja rahutust, aga oli ka krampis lõualihasedi, kurje kurde, kulmukrussitamist ja pisaraid.
Vat, see meenus, ei tea miks:)
“…Näiteks üks vana sõber, või õigem oleks vist teie suhtlustihedust vaadates öelda tuttav, kellega on kogu aeg midagi õhus. ”
Südamealt võttis külmaks! Nagu oleks minust kirjutatud. Mul on üks selline “sõber” .Kunagi ammu ammu oli midagi, millest ei haaranud alguses kinni üks, hiljem teine ja nii see jäi. Siiamaani (olles ise kindlas suhtes juba ikka mõned aastad ja teades, et temalgi see significant other olemas on) mõtlen, et mis oleks kui … Ja kui ma teda näen, siis tuleb kõik olnu taas pinnale ja siis ma mõtlen, et tegelikult- kas oli üldse see olnu… või kujutasin mina ette, et oli … Võeh, nii täpselt ei saa ju olla üksühele kogemusi !? 😀
Selliseid vanu tuttavaid, keda nähes süda korra jõnksatab ja järsku tekivad mõtted sellest, mis siis ikkagi üldse oli ja mis võiks veel olla, on vist kõigil naistel, kes on lubanud endale emotsioone ja armumisi, kes on igatsenud kirge ja lähedust.. ja pole osanud/tahtnud/suutnud seda välja näidata. Selles mõttes, Kata, see on tõesti väga universaalne, kuigi samas muidugi väga isiklik ja unikaalne kogemus.
Mina käisin ka folgil. Kuulasin võnklevaid helisid ja vaatasin inimesi.. Vaatasin sulnist suure kõhuga Eppu Kirsimäel; Justinit, kes osavalt rahmeldavat lapsukest taltsutas; armsat vana hipipaari, kes muusikat, armastust ja teineteist ülistasid; üksikut kaunist maasikakõrvarõngaste ja pika rohelise seelikuga tüdrukut ringi kõndimas; verinoort paarikest ennastunustavalt muusika taktis võnkumas ja teineteist silitamas..
Seekord ma isegi ei märganud rahvasummas nii väga ‘oma arhetüüpe’, kindlaid inimesi minevikust. Aga muidugi oli seal inimesi, keda lihtsalt oli vaja kaugemalt piielda, olgu nad siis võõrad, aga samas natuke tuttavad – nagu Epp jt, või võõrad ilusad pruunid särava naeratuse ja juuksepahmakaga noormehed, kellega tahaks polkat tantsida ja flirtida.. või sellised poolsõbrad, kellega oleks nagu mingi säde, aga tegelikult vist ikka ei ole ka. Oh, küll mulle meeldib see intiimne vibe ja seksuaalne pinge, mis sellistel festivalidel ja mingit suurt emotsiooni jagades tekib, olgu see kas või ühepoolne. Ainult unenägudes ma neid inimesi ei näe, ka oma arhetüüpe mitte, aga kindlasti näen ma neid jälle järgmisel folgil.
Inimesed minevikust kuuluvad nende asjade hulka, mis on elus nagu pidepunktiks. Ükskõik, mis elufaas või sündmus parasjagu käsil ka poleks, kerkivad nad mingi aja tagan pinnale ja tekitavad tunde, et elu käib kas ringis või spiraalselt. Kunagise silmarõõmu või platoonilise kripelduse silmapiirile ilmumine tekitab mõnusa surina ja toob enamasti mällu meeldivad emotsioonid. On küll hetki, mil mõte võib minna uitama teemadel, et aga kui oleks läinud nii või et oh oleks ma toona…
Folgil ja sadalaadi üritustel on üldse üks huvitavaid tegevusi inimeste jälgimine. Käitumine ja olek maalivad inimese kohta mingi pildi ning vaataja peas võib tekkida vaesest vaadeldavast lausa looke…
See postitus oleks nagu võõras keeles.
Mul ei tulnud ette mitte ühtegi samasugust suhet inimesega. Ega ühtegi samasugust inimest. Ei meest, ei naist.
Tuttavad inimesed kes minust folgil mööda libisesid, olid kõik enam-vähem neutraalselt meeldivad ja hea oli neid korraks silmata ja tere öelda ja siis jälle edasi liikuda. Või siis olid nad omad lapsed, omad vanemad, nende sõbrad, omad sõbrad… Lähedased, kellega pole miski pooleli lihtsalt seepärast, et nendega on tegelikult kõik pooleli, nad on mu oma elu sees jätkuvalt ja lahutamatult olemas.
Võõrad inimesed olid üldiselt sama neutraalselt meeldivad kui tuttavad.
Ah, nii palju ilusaid ja häid inimesi!
Maailm oli armastus. Jälle.
Epp võttis minul sõnad suust. Needsamad inimesed, kes on küll võõraks jäänud… ent teinekord kihvatab sees ja väga valusasti. Mis oleks siis, kui…
Hellik – kirjutasin oma muid blogimuljeid ka – http://eppppp.tahvel.info/2011/08/02/viljandi-folgist-seekord/
Kes hoolega loeb, see leiab siit üles “hullu tüdruku”, kes suurele lavale jõudnud :).
Väga naine – küllap siis on inimestel erinevad minevikud ikkagi. Mind huvitas seda kirjutades, kas kõigil naistel on see “mis siis kui…” meestüüp minevikust ja mingi kummaline naistuttav, kellega on väike kiusupinge sees… järelikult kõigil ei ole.
Ja siis on keegi su minevikust, keda sa mitte kunagi ei kohta enam tõenäoliselt (ja mitte sellepärast, et neid ei oleks enam, aga keegi/miski hoiab sind neist eemale, kuigi elate juba aastaid samas linnas) – näiteks endine hea sõbranna või endine elukaaslane…. Sa tead, kuidas neil läheb, kuna tänapäeva suhtluskanalid võimaldavad ja sa ei suuda jätta vahel guugeldamata.. ja vahel ilmuvad nad su unenägudesse, kas siis hea või halvana. Ja sa vaevad ärgates pead, kas sa mäletad neid sellepärast, et sulle tehti liiga või tegid sina.. ja kas sa olid selle ära teeninud. Ja sa ei taha neid tagasi, vaid pigem seda, et neid enam ei oleks või ei oleks kunagi olnud. Kas siis sellepärast, et nad meenutavad mingit eluetappi, mida alateadvus sul meenutada ei lase või siis seda eluetappi, mida ei oleks pidanud üldse olema. Või siis oleks, sest sa ei oleks muidu sama inimene, kes sa oled?
Ma rääkisin täna oma Exhusbandiga. Nagu sõbrad, täiesti pingutamata ja ma tundsin tema suunas lihtsalt sõbralikku poolehoidu. Seda tunnet, et miski oleks pooleli, et äkki kunagi või mis siis kui… Seda polnud ABSOLUUTSELT.
Paar päeva tagasi nägin aga üht meesteraamatu poissi, lugu, mis sai üsna täpselt meesteraamatusse kirja (see on lugu, kus on lause “kas sa surid vahepeal ära?”). Ja kuigi meil on olnud see SUHE justkui ära, oli TUNNE ikka, et kõik on veel poolik. Kuigi nii minul kui temal on omad elud…
Kata kirjutas:
Mul on üks selline «sõber» .Kunagi ammu ammu oli midagi, millest ei haaranud alguses kinni üks, hiljem teine ja nii see jäi. Siiamaani (olles ise kindlas suhtes juba ikka mõned aastad ja teades, et temalgi see significant other olemas on) mõtlen, et mis oleks kui … Ja kui ma teda näen, siis tuleb kõik olnu taas pinnale ja siis ma mõtlen, et tegelikult- kas oli üldse see olnu… või kujutasin mina ette, et oli … Võeh, nii täpselt ei saa ju olla üksühele kogemusi !? 😀
See oli just seesama, ma Epu postitust lugedes mõtlesin – nüüd sain kopipastea läbi, sest tõesti, täpselt sama mõte oli.
Epp, selle “hullu tüdruku” tundsin ma juba siin postituses ära. 🙂 Tema loomingust ma suurt ei tea, aga juba eelmise või isegi üleeelmise aasta folgil vaatasin teda koos Silveriga – natuke hullud, ilusad ja nii andekad.
Oh, ma igatsen tagasi, igatsen kaunist Viljandit ja rõõmsaid tantsivaid-voogavaid inimesi ja huvitavaid inimesi, keda vaadata. Tartu on küll minu linn, aga juba teist õhtut ei taha ma toast välja minna, on väsimus ja mingi näriv tüdimus, ehk see ongi folgipohmakas.
Daki! Telli Hellikult külalispostitus. Pliiz?
Muidu olen mina aga “väga naisega” ühes paadis. Nagu võõras keeles kirjutatud kirjutis. Ei ühtegi pidepunkti. Äkki ma vaatan maailma liiga must-valgelt?
Kummaline. Mul on pidepunkt nii selle “mis siis kui” mehega ja p2ris kahe-kolme “ma ei saa aru, miks mul ta vastu antipaatia on” mehega. Ykskord on ka juhtunud nii, et yks mees oli nii fyysilise v2limuse kui ka m6nede zhestide-miimika poolest nii kohutavelt mu jubeda eksi moodi et ma m6istusega saan kyll aru, et see ei ole sama mees… aga sellegipoolest hiilib suhtlusesse teatud vimm sisse. Ja selle hullu tydrukuga, kes elu kahest otsast p6letab on mul kah pistmist olnud. Hiljuti oli veel selline kogemus, et h2sti j2rsku tahtsin KOHE suhelda vana klassi6ega, kellega ma muidu omal ajal pea yldse ei r22kinudki. N2gin teda unes ja siis ei saanud enam peast v2lja, et miks ma omal ajal rohkem ei pingutanud et teda tundma 6ppida. Kuigi jah, eks kui ma ennast tema vaatepunkti panen, siis on ikka imelik kyll kui kuskilt ujub v2lja yks selline, keda sa tegelikult yldse ei tunne ja tahab suhelda.
Tänud Epule hea lugemise eest! See kõik on mulle tuttav ja tundub, et vaid mikroosake sellest, mida ja kuidas veel võiks kõike kirjeldada.
Ma ei ole kumbagi raamatut isegi mitte sirvinud. Tunnistan, et mingi kihk on olnud manguda endalegi luba külalispostituseks. Mul on ammu juba alajane kihk kirjutada kogumik Inimestest, ehk siis tutvustest ja sõpradest. Mis situatsioonis on nad minu ellu tulnud, kuidas mõjutanud minu maailma ja minu loomuse kujunemist. Seda postitust lugedes avastasin, et suurem jagu neistki on mehed (ja üldse mitte intiimsuhted)
Ka on huvitav ja kohati kergendav näha, et KÕIK naised ei mõista sellist “heljumist”. Ilmselt nagu minagi ei usu monogaamiasse ja igikestva kirelõõma oma keskkoolikallimaga.