Neljas külalispostitus tuleb Nelladellalt. Sellest, miks ja kuidas külalispostitused siin ilmuvad, saab lähemalt lugeda siit. Nelladella sai kirjutamise eest kingiks minu raamatu«Naistest, lihtsalt» ja kõigi selle postituse all kommenteerinud inimeste vahel läheb nädala lõpus samuti loosi seesinane raamat. NB! Kommentaar olgu ikka sisukas!
Eelmise külalispostituse kommentaaride hulgast valis random.org välja kaheksanda kommentaari, seega saab raamatu Mann. (Meili mulle!)
***
Nelladella on üks Daki lemmikblogijaid, kes küll kahjuks enam veebipäevikut ei pea, kuid oli nõus tegema väikse erandi ja comebacki. Igapäevaselt elab Nelladella koos kass Barsikuga Tartus ja teeb teadust. (Barsik teeb kõige rohkem teadust.)
***
Naistest ja meestest, neist teatud vanusesse jõudnutest
Autor: Nelladella
„Toon ise Wernerist kohvi!“, saadan hommikul enne kaheksat sõbrannale smsi ning jalutan alla linna. On suvi. On suvi Tartus. Meie ma-ei-tea-mitmes suvi Tartus. Kunagisest hommikukohvist sigarettidega on saanud hommikukohv koos kui mitte pudru, siis muul moel toeka ja tervisliku hommikusöögiga. Kunagised muretud varblaseühikud on asendunud murettekitavalt raskeid pohmellihommikuid tekitavate veiniühikutega. Kunagine organismi piiride testimine tervistkahjustavate tegevuste ja unetute ööde kaudu on asendunud organismi proovilepanekutega spordiklubis, rulluisurajal ja ratta seljas kilomeetreid mõõtes. Kunagine vallalistest koosnev seltskond on nüüd üha rohkem suhtes-abielus-lapsevanemad. Kunagised sinisilmsed unistused teadlasekarjäärist on mitme kõrgema kraadi omandamise järel teisenenud realistlikumateks (vähem karjääri, rohkem teadust).
Ja teisest küljest – baasasjad on samad. Jätkuvalt maandun ma sõbranna diivanil. Kohvitopsiga. Veinipokaaliga. Ujukad näpus, et Pangodisse kihutada ja järve hüpata. Ilusas kleidis ja kontsadel, et linna kohvikusse minna. Närvilisena enne rasket tööpäeva või kurnatuna selle järgselt. Vihasena, armununa, rõõmsana, elevil, motivatsioonikriisis, ahastavana, lahinal nuttes, pidurdamatult naerdes, peotujus, melanhoolsena. Nagu kõikidel nendel varasematel linnasuvedel. Ainult et vahepeal meenub mulle see kohe-kohe kukkuv ümmargune number. Number, mis paneb sõbrannasid õlgu võdistama, tähistama juba mitmendat aastat järjest oma 26. sünnipäeva ning pöörama ülemäära suurt tähelepanu igale väikesele lisanduvale kortsule silmade all. Number, mille kukkudes paar tuttavat meesterahvast on demonstratiivselt soetanud endale väikese sportauto, et avalikkuse, perekonna ja sõprade (kes järjest abielluvad ja lapsi saavad) survele keskmist sõrme näidata. Number, mis samas nii mõnegi veel vallalise naistuttava on pannud meeleheitlikult käituma moto järgi „thirty and flirty“, et vaigistada avalikkuse-perekonna-sõprade või siis hoopis oma bioloogilise kella survet, sest viimane teeb üha valjemini tik-tak-tik-tak.