magamisest ja unest

hoomamatu 9 kommentaari

See on – ilmselgelt – titepost.

Kõigepealt ütles seda Naabrinaine. “Sa oled tõesti ainus noor ema, keda ma tean, kes nii kohusetundlikult uneaegadest kinni peab.”

Ja siis ütles ema: “Ära muretse nii palju! No kui ta ei taha magada, ärgu siis magagu!”

Mille peale ma mitu päeva obsessisin ja mõtlesin, et kas ma teen siis valesti? Või? Äkki ma tõesti ei peaks nii palju muretsema? MA JU LUBASIN, ET MA EI HAKKA MANIAKAALSEKS NOOREKS EMAKS!

Vaagisin asja nii- ja naapidi ja sain aru, et… ei, mul on siiski õigus praegu. St – ega keegi ei öelnudki, et mul poleks õigus, aga no, ega see ei takista mul nii mõtlemast või tundmast. (Ja olgu kohe arusaamatuste vältimiseks öeldud, et kumbki neist ei öelnud midagi etteheitvalt või tänitavalt. Need asjad lihtsalt panid mind obsessima. Sest ma olen siuke. Mentaalselt hästi stabiilne.)

Ühesõnaga. On kohutavalt irooniline, et inimene, kes ise magada ei oska, peab õpetama väikest inimest magama. Ja ilmselt see just ongi põhjus, miks ma asjasse religioosse põhjalikkusega suhtun. Sest ma ei taha, et mu tütar peaks läbi elama seda, mida mina elan, ma ei taha, et ta iial teaks, mida tähendab unetus, selle kraapivkuiv liivavaip silmadel ja teadvusel, ma ei taha, et ta teaks, mis tunne on väherda, und oodata, kella vahtida, higiseid linu keha küljest eemale rebida, magamatusest hulluda. Ja kui ma saan teda selle juures aidata, siis seda ma just teen.

Kõik algas mõni aeg tagasi. (Õudselt raske on aega hoomata praeguses seisus. Leppigem umbmääraste ajamäärustega.) Ilmselt oli probleem tema esimese kuu sünnipäeva ajal juba olemas, sest siis ma ju sellest tema kirjas ka kirjutasin. Igal juhul, siis ma arvasin, et asi on kõiges muus ja tegeledes välistusmeetodiga – nagu tite puhul ikka – jõudsin lõpuks järeldusele, et… mu laps on magama jäämise ära unustanud. Et ta enam ei oska seda. Jah, alguses (tahtsin kirjutada “vanasti”) oli asi lihtne – pärast sööki uinus ja jäigi, kuni ärkamiseni mõne tunni pärast. Ei mingit probleemi. Siis jäi ta ikka vähemal vankris magama, aga siis tuli aeg, kui ta päeval ÜLDSE ei maganud. No võib-olla 45 minutit päeva peale KOKKU.

Ja ma leppisin sellega, sest kuna mul on tunne, et titt on alati olemas olnud, siis ma unustasin, et ma pean siiski temasse suhtuma nagu alla-kahe-kuulisse, mitte nagu täiskasvanud inimesse. Ja suur oli mu šokk, kui ma sain aru, et issand. Mu laps peaks magama päeva jooksul 5-7 (seitse!) tundi, aga magab heal juhul tund! Ma ei osanud mitte midagi teha. Ma nägin, et see mõjus talle kohutavalt, ta oli pidevalt jonnine, väsinud, tujust ära, nuttis palju, mina vaikselt hullusin. Siis tegime natuke seda nutta laskmist, millest ma ka kirjutasin, see aitas õhtuste magamajäämiste juures, AGA PÄEVAL TA IKKA EI MAGANUD. Jäi, magas kümme minutit, aga niipea, kui tuli unefaasi vahetus, hakkas sahmima, sahmimine muutus vaikselt jorinaks ja jorinast nutuni – ja sealt enam mittemagamajäämiseni – oli vaid üks samm.

Hakkasin taas raamatuid lugema, erinevaid. Sest kuigi mulle on seda raamatulugemist raseduse algusest saadik ette heidetud, siis… See ongi ju viis, kuidas ma asjadega hakkama saan. Kui ma midagi ei tea, siis ma loen. Nii ongi. Ma muudmoodi ei oska. Ja loetu põhjal kujundan arvamuse.

Nii ma siis korjasin siit-sealt terakesi, jälgisin titte ja püüdsin aru saada, mis töötab. (Kui keegi, kel sarnane probleem ja tahab teada, mis ma täpselt tegin/teen, siis meili mulle, võin pikemalt rääkida.)

Noh, lõpuks oleme jõudnud sinna, et nuttu on jäänud vähemaks ja mõnikord õnnestub sahmimisfaasist uuesti magama jääda. See on hiiglaslik edasiminek, seda on raske sõnadesse panna, KUI OLULINE on minu jaoks see, et titt-mu-titt oskaks magada. Ja ma teen edasi oma rutiine ja hämardan tuba – kuigi on arvamusi, et seda ei peaks tegema, sest muidu ei oskagi laps magama jääda muudmoodi kui haudvaikuses ja pimeduses – sest MU LAPS MAGAB LÄBI ÖÖ ja miks parandada midagi, mis pole katki. Ta on teinud seda algusest peale, nii et kui ma nüüd lugesin Tikri blogist, et ta alles praegu jätab oma pea aastasel lapsel ära öötoitmist, oskasin ainult õnnelikult ohata. Sest meil on nii. Kui kella 18-22 vahel õnnestub lõplikult uinuda, siis sööb ta veel 22-00 ajal (st äratan selleks) ja ärkab siis söömiseks 5-7 ajal. Pigem hiljem kui varem. Ehk et mul on olnud reaalselt võimalusi magada järjest viis tundi juba pikka aega ja see, et ma seda kasutada ei saa/oska, pole tite süü.

Ausalt. Ma TEAN, kui väga on mul vedanud, et mul nii on. Sest kui ta ka öösel magada ei oskaks, oleks ma vist surnud praeguseks.

See kõik ei tähenda, et mind vähem endast välja ajaks see, et ta päeval magada ei osanud. Sest öisest unest nii väikesele siiski ainult ei piisa.

Ühesõnaga, mis ma siis tegin? Kõigepealt hakkasin eristama seda, millal on väsimusnutt, millal on see nutt, mida võib lasta nutta. Kui on väsimusnutt, siis pole nuttalaskmine enam see, mida mina teha tahan, vaid siis on mu eesmärk hoida titt rahuliku ja unisena, et ta uinuda saaks. Jah, muidugi, kui ta nutaks end hingetuks, uinuks ta lõpuks väsimusest küll, aga SEE POLE SEE.

Siis kaotasin ma oma vastumeelsuse luti suhtes, pealegi nägin ma, et see nüüd töötab ja ta päriselt rahuneb, oskab lutti imeda ja see ei riku tema suhet muusse imemistegevusse. See ei tähenda, et ma laseks tal lutiga uinuda, kasutan vaid rahustamiseks ja keeran õigel hetkel suust ära, õnneks ta ka ise ajab mõne minuti pärast, kui on rahunenud, luti suust.

Ja siis avastasin ma, et sahmerdamise vastu aitab see, kui titte kinni hoida. Hah, ma tean, kuidas see kõlab. Parem oleks vist öelda: hellalt kaisus hoida ja mitte lasta tal end üles sahmerdada. Ja nii siis nüüd päeviti ongi. Kui ma näen, et ta hakkab magama jääma, panen ma ta voodisse ja lasen kaisus rahuneda (vahepeal jääb ta ka kohe voodisse, kuidas tuju on). Kui ta uinub (nüüd juba nututa), siis jään ma ta juurde valvesse ja niipea, kui näen esimesi märke unefaasi vahetusest (=ärkamisest) silitan tal pead, ümisen, hoian käsi sahmimast ja loodan, et ta magab edasi. Enamasti nüüd juba magabki, kuigi on kordi, kui tema üks unekord ongi jälle 15 minutit. Aga ikkagi on see parem kui varem.

Ka õhtud on läinud paremaks. Jah, jaanipäevaõhtu oli küll kohutav, ilmselt võõras koht ja palju muljeid ja muud asjad tõid kaasa selle, et ta nuttis, magas, nuttis, magas, nuttis mingi kolm-neli tundi järjest, enne kui päriselt magama jäi. Aga näiteks Soomes oli mitu õhtut nii, et ta tšillis. Oli küll unine, üritas uinuda, ei tulnud välja – aga sellest hoolimata ei hakanud nutma, vaid lihtsalt tšillis kaisus, kuni lõpuks uni tuli. Kurat, mõtlesin ma võidurõõmsalt, nii võib ju last küll tunde magama panna, kui ta niisama tšillib ja und ootab! Kui oleks selline õhtu olnud jaaniõhtul, poleks mul olnud probleemi lapse seltskonda kaasa võtmisega – nagu ka sel hetkel soovitati (Et: “Mis sa istud seal, kui ta ei taha magada, siis too ta välja!”). Aga kui olukord on nii, et ta on NII üleväsinud ja viril, siis pole ju seltskonda toomine ja ta sellega uuesti ülesärritamine kuidagimoodi kasulik, vaid pigem kontraproduktiivne, sest PÄRAST pean ma ju taas selle kaks tundi rahustamisrituaali läbi tegema. Ja ta on kõigest kahekuune ju ikkagi.

Lõpuks, ma loodan, oskab ta iseseisvalt ka päevasel ajal ühest unefaasist teise minna ja suudab rahulikult tunni vähemalt järjest magada. See “iseseisvalt magama jäämine” ei pea aga minu arvates tähendama seda, et ta peab ÜKSI magama jääma. Mu arust ei ole midagi halba selles, et on unerituaal, kallid-musid, palju füüsilist kontakti ja hellusi, mis kõik aitab kaasa sellele, et mu laps kasvab üles, teades: magada on turvaline, mõnus ja hea.

Ning praegu olen ma sunnitud tal päeval (kodus) laskma päevauned teha minu kõrval voodis, aga ka selles ei näe ma halba, sest a) ma tean, et ta oskab oma voodis magada öösiti ja b) praegu on olulisem see, et ta ÜLDSE päeval magaks, mitte see, et ta sellega iseseisvalt voodis hakkama saaks.

Väga aitas mind selle juures raamat “No-Cry Sleep Solution”, mille üks lahke lugeja mulle saatis, kuigi, nagu teada, ei arva ma, et laps ÜLDSE nutma ei peaks/võiks. Võib küll, aga kui eesmärgiks on rahulik uni ja magama jäämine, siis on parem, kui ta on rahulik. Sealt noppisin ma teadmise, et täisväärtusliku unena läheb arvesse vähemalt tunnine uinak ja ei tohiks leppida catnapidega, sest nii ei peaks asi siiski olema. Kuigi raamat keskendub õhtusele magamisele, aitasid sealsed nipid mind siiski ka päevaste unedega.

Muide, kõige selle juures olgu öeldud, et ma siiski ei aja religioosse hullumisega taga kellaaegu. Ma panen oma lapse magama sageli 18-19 paiku mitte sellepärast, et raamatutes on nii öeldud, vaid sellepärast, et ma ju näen – ta on väsinud. Ja kui ta pärast kümneminutilist uinakut üles ärkab, tean ma nüüd, et oluline on saada ta edasi magama. Kui ta kasvab suuremaks, muutuvad ilmselgelt ka uneajad ja ma ei arva, et ma peaksin hullunult teda kell 7 voodis kinni hoidma ka siis, kui ta on näiteks neljane. Või neliteist. Aga praegu ta ju pole.

Nii see siin käib – baby whispering.

Ja praegu ta magab mu kõrval oma lõunauinakut rahulikult ja pole kordagi nuttes ärganud. THIS IS PURE WIN.

9 thoughts on “magamisest ja unest

  1. Tiia

    Kui laps ikka üldse päeval ei maga on küll kahtlane värk ju. Ehk jah seetõttu, et ta ise ei oska ennast maha rahustada ja veel “ei oska” magama jääda. Üks asi, mis kindlasti aitas Pauli alguses oli see “swaddling” ehk siis lina või teki sisse pambuks mässimine. Ma ei mäletagi, kui kaua seda oli, aga point on selles, et nad ei kontrolli ju veel oma jäsemeid ja kui need oma elu elavad ja ringi tõmblevad, siis ärkab titt üles. Veel tekitab see turvatunnet – oli ta ju pikka aega väga tihedalt kogu aeg n.ö. kinni, see on tema jaoks tuttav olek. Ma mässisin Pauli nii kaua, kuni ta ise sealt välja rabeles ja sellest järeldasin, et enam pole vaja 🙂

  2. Gea

    daki, see on nii tore, et beebi magab öö otsa 🙂
    loodetavasti see jääbki nii. aga lihtsalt igaks juhuks teadmiseks, et see Sind üleliia ei ehmataks, siis paljud lapsed kuskil 4 kuu vanuse kandis hakkavad öösiti tihti ärkama. et sa siis tead, et see on ka normaalne etapp 🙂

  3. Anu

    Ütlen ausalt – minul tuli eluisu tagasi, kui laps hakkas “normaalsel” ajal magama minema. Ehk siis endise 01-02 asemel algul kell 21 ja nüüd juba 19… Asjad paranesid juba siis kui 21 magama sain ta, aga praegu on mul küll superlaps. Ei nuta ega “jonni” enam absoluutselt.. Kõik uneajad on kindlalt paigas. 19-07 uni meie puhul töötab ja ma olen väga õnnelik, et sain lapse ja raamatu koostööd tegema. 😀 Kusjuures kui hakkasin varem magama panema, siis sain ka päevauned korda.

  4. LJB @ crankymonkeys in london

    Pilt on ten out of ten 🙂 Magamise kohta ei oska midagi oelda, sest minu lapsed hakkavad alles peale 3ndat eluaastat “normaalselt” magama… Esimene vahemalt hakkas, teine tegelt on juba 2.5 aga labi oo magamisest veel marki ei ole 😐 Paeval magasid molemad imikuna AINULT liikuvas vankris. Tapselt niikaua kui vanker liikus, niikaua magasid…

  5. tikker

    muide, karl magas ka alguses öö läbi, ärkama hakkas mingi 2-3-kuuselt ja mida edasi, seda tihemini.

    ma päevaunede kohta ei oska ka paraku midagi asjalikku öelda, sest mul on hindamatu võimalus karl käruga akna taha lükata ja ehkki ta ise enam magama ei jää, ma pean 10-20 minutit kärutama või kõigutama, siis ükskord kustununa magab pikalt ja korralikult… no muidugi välja arvatud siis, kui on rõvepalav nagu näiteks täna, siis ta ei saa üldse hästi magada.

    ja öösel, noh, olin ma liiga väsinud, et hakata mingeid teooriaid katsetada. kui ainus mõte oli ikka see, et saaks edasi magada, siis oli mugavaim variant titele tiss suhu torgata ja ise edasi tukkuda. ja noh, kui see liiga tihedaks muutus, osutus järgmiseks sammuks tema magamistoast välja kolimine 😛

  6. Birgit

    Mina olen vaadanud sama, et lapsed (vähemalt minu omad) tahavad minna magama kella 7-8 paiku õhtul. Kui olid alla aastased siis läksid magama kell 19 nüüd miski 19.30-19.45 ja neile sobib. Nüüdseks näen, kuidas nad kella poole kaheksa ajal lausa ise üritavad voodisse ronida 🙂

    Meil oli see eimagapäevalüldse periood miski 9-11 kuuselt. See oli ikka karm, kui nad läksid üle kahelt unelt ühele unele ja seda ühte und magasid ka pool tundi. Õhtuks olid lapsed nii väsinud ja torisejad, et jubbe. No ja siis tulid ka hambad ja öösel ei magatud. Niiet, see öösel ärkamine võib olla ka hiljem kui neljakuuselt. Eks igal lapsel erinevalt.

    Meie kasutasime ka igasugu varjante: selja silitamine, unelaul (muide unelaul oli meie lõunaunne jäämise päästja, mõmmilaul on tegija), tšššitamine (see töötab ka suht hästi- huvitav, et kui ütled tššš, siis laps rahuneb).

    Ja lõpuks kolisime ka oma magamistoast välja ja magame suures toas 🙂 Lapsed magavad peale seda nagu miskad.

    1. daki Post author

      Mul vist jäi jah mainimata, et ma olen arvestanud sellega, et tite unerütmid muutuvad ja nagu tekkis üllatus päevamagamisega, tekib mingi hetk ilmselt üllatus öömagamisega. Aga praegu on juba nii suur asi see, et vähemalt sel nädalal on kõik ookoo olnud. See annab jaksu järgmiste väljakutsetega tegelemiseks.

      Tikker, ma saan aru. Vahepeal ärkab E ka öösel kolme paiku ja kuigi ma TEAN, et ta saaks ilma söömata, siis mul on ka lihtsam sööta, kui voodi ääres istuda ja unele taas laulda. Olen teinud nii üht kui teist, söötmine on lihtsam igal juhul. Aga kuna ma praegu väga ei põe selle pärast, neid juhtumeid on harva ja no ta on alles kahekuuline ka, siis ma pole muretsenud öösöötmiste pärast, eriti kui neid on harva.

      Aga tundub jah, et vahepeal mõjub see teises toas magamine… A mul see veel ees:)

      Ja praegu ta magab mu kõrval jälle! Juba üle poole tunni! I’m giddy with happiness.

  7. cristal

    linasse või tekki pambuks mähkimine oli meie majas ka tegija. mingi 6 kuud jutti vist. ja see töötas!! muidu ma vist poleks pool aastat ÜLDSE magada saanud.

    1. daki Post author

      Cristal, no ma ei kujuta ette muudmoodi. Kaksikud ju! Kuidas sa ÜLDSE magada said, on ime…

Vasta tikker-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.