kuntstisaalis-kuntstisaalis…

Ehk lugu sellest, kuidas ma elus esimest korda oksjonil käisin ja kunsti ostsin.

Kõik algas sellest, kui pandi üles maalinäitus Akt! ja Beriti fotole tõmmati kardinad ette. Ning kuna mulle pilt väga meeldis, siis otsustasin ma, et kurat, vot, mina pean nüüd selle endale saama.

Ja eile oligi kauaoodatud oksjonipäev.

Esiteks, muidugi, olen ma oksjoneid ainult telekast näinud ja mul polnud õrna aimugi, mis tunne on päriselt mõnest ise osa võtta. Kui Volgasse sisse astusime, pidin ma maha kukkuma: kurat, kui peen õhkkond! Daamid valgete kinnaste, summutatud häälte ning pärlitega, laual šampuseklaasid… Ainus, mis tuttavlik tundus, olid kunstnikud ise, kes nägid välja, nagu nad alati välja näevad: nunnud ja omamoodi, Tartust läbiimbunud.

Panime end kirja ning viskasime K.-ga nalja selle üle, et tulime peenele oksjonile otse Undergroundist. Huvitav, kas see oli pühaduseteotus?

Enihuu. Õhk oli pingeline. Vähemalt minu jaoks. Kuna Beriti pilt oli reas üheksas, siis sai enne korduvalt pakkumistele kaasa elada, kuigi, kui tõele au anda, siis oli tõesti tagasihoidlik. Teisalt jälle, kui alghind on 5000, siis… Mul ei ole vist eladeski kunagi nii palju raha, et sellise summa eest kunsti osta. Kuigi teos võib seda hinda täiesti väärida.

Ühesõnaga: vaikus, köhatused, paberikrabin, parfüümihõng, šampus kihisemas… Oli väga müstiline, ärev, kummastav ja laetud õhkkond. Mõned teosed olid küll sellised, et oleks tahtnud pakkuda, aga ootasin ikka Beriti oma – ja hea oli, et ootasin, sest kui minu kord ükskord kätte jõudis, läks kõige suuremaks rebimiseks õhtu jooksul: pakkusime Berkiga kiirelt võidu, kuni lõpuks ma foto 1600 krooniga endale sain. Win! Ja pakkumine käiski täpselt nii, nagu filmides: tõstsid oma numbriga lipikut (minu number oli 1), ja kui oksjonipidaja hinda kergitas, hoidsid hinge kinni, et keegi rohkem ei pakuks… Ja kui pakkus, siis lasid peast läbi variandid, kalkuleerisid kiirelt sekundite jooksul, kas peaks – ja samas üritasid maha suruda adrenaliinist pimestatud soovi lõputult pakkuda. Ma kujutan ette, et nii tunnevad end kasiinosõltlased – kalkuleerivad ning võitlevad mängukihuga.

Kogemus oli muidugi mega – teate ju küll mind, ma TOITUN sellistest üritustest, mis toidavad mingit imelikku looma mu sees. Käed värisesid, adrenaliin pumpas – ja ma ei teagi täpselt, miks.

Hiljem saime veel K.-ga kahe peale soetada imekaunid Miss Katrini Goya prossid ning kirjutasime värisevi käsi lepingutele alla… Jap, saigi tehtud. Ostsin elus esimest korda kunsti. Ja kohe pandi lehte ka:)

3 mõtet “kuntstisaalis-kuntstisaalis…

  1. berkvaher

    8) natuke actioni pidi seal oksjonil ju saama. aga kui jänes oleks kohale tulnud, oleksin pildi ära ostnud, et talle kinkida 8)

    ja selle ‘tartust läbiimbunud’ asemel lugesin ‘tartust lämbunud’ alguses… hea, et veel asjad niikaugel pole

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.