jalutamisest

walking

Pilt pärit siit.

Marta kirjutas lummava postituse jalutamisest ja küsis selle lõpus, mida teised jalutades teevad?

Vanasti käisin ma rohkem jala ja jalutades… Sellest on muidugi kahju ja tegelikult on tegu lausa häbilooga, nii et peab andma endale lubaduse rohkem jalutamas käia.

Aga kui ma olin veel tudeng, siis kõige sagedamini jalutasin ma ema juurde. Seda Tähe tänavat on ikka käidud aastate jooksul kõvasti – kunagi käisime seda mööda vanaema-vanaisa juurde sauna nädalavahetuseti, siis käisin ma seda mööda Pargist 8. keskkooli, kui olin jälle kuupileti ära kaotanud (ma väiksena kaotasin väga tihti oma õpilaspiletit ja kuupiletit, mis olid ühtede kaante vahel).

Siis sai seda teed kõnnitud isa juurde ja teistpidi koju tagasi. Ja siis lõpuks sai seda tänavat kõnnitud ema juurde või kesklinna, kui bussipileti raha polnud.

See minu kodust ema juurde on täpselt õige pikkusega teelõik ja oi, kuidas mulle meeldib seda kevadest sügiseni käia. Talvel eriti ei meeldi, sest siis on inimesi vähem, akende ette on tõmmatud paksud kardinad, et külma võimalikult palju õues hoida… Siis on see tänav igavam.

Aga kevadel, suvel ja sügisel on Tähe tänav nagu imedemaa. Kevaditi on imepärane vaadata, kuidas aedadest kaob lumi, julgemad lumi- ja märtsikellukesed ajavad juba oma valged õied mullast välja… Ja siis läheb veel natu-natuke, kui tulevad tsillad, hordide ja hordide kaupa. Kõik põõsasteümbrused on siniseid täpikesi täis ja mõnes uhkemas ja õnnelikumas aias on ka sinililli. (Ma nimelt olen alati sinililli kuidagi ülimuslikuks pidanud, nagu ka märtsikellukesi – mul on alati tunne, et inimesed, kelle aias õitsevad sinililled ja märtsikellukesed, on kuidagi õnnelikumad ja neil on rohkem vedanud.) Pargi tänava saunamäe kased tõmbuvad hiirekõrvu ning kogu Karlova oleks kaetud nagu hele-helerohelise õrna tekiga.

Ja siis käib pauh! Kevad ongi käes! Maikellukesed lõhnavad, sirelid löövad õitsele ja käes on lemmikaeg. Siis mulle meeldib kogu seda lille- ja õierohkust sisse ahmida, uurida, mida inimesed sel aastal oma aedades teevad – kes on liigutanud oma ürdipeenart, kes on istutanud räästa alla pojengid. Ning kõik lõhnab nii hästi, inimesed tulevad vastu ja isegi parmud Kuu poe ees naeratavad, või vähemalt mulle tundub nii.

Aknad tehakse lahti, kevad lastakse sisse ning oi-kui-põnev on neist akendest sisse piiluda! Kes koristab elamist, kes peseb klaase, kes on kardinad pessu pannud, nii et elutoa alastus paistab möödakõndijale kätte…

Siis on üks spetsiaalne koht seal Tähe tänaval, mida me juba aastaid Kosmoseks kutsume, sest seal ristuvad Tähe ja Kuu tänav – on ju Kosmos, eks ole. See on kolmnurk, kus kunagi elas mu õde, kuhu pidin kolima ka mina (aga siis läksin ma Tallinna) ja seal elab Jri (vahelduva eduga). Siis ma piilun alati tuttavatesse akendesse ning meenutan mõnd korda, kuidas ma näiteks läbi suvesooja õhtu Rübliku juurest minema tormasin, sest mina tahtsin talle üllatust teha ja tulin salaja Tartusse, aga tema oli magama jäänud ja ei lasknud mind sisse… Oi, kuidas ma puhisesin vihast mööda Kuu tänavat praktiliselt joostes: või et tema oli magama jäänud! Ja kuidas ma õe voodisse pugesin ja natuke nutta tihkusin, sest endast oli nii hale…

Ja siis juba ongi see ilus torniga maja Tolstoi nurgal – ja see järgmine ilus torniga maja Eha nurgal – siis ma imetlen neid maju ja kujutan ette, kuidas ma ise nii imelises kohas elaksin: kui tore oleks omada viie aknaga tuba, näiteks, ja kuidas ma istuksin akna peal ning jälgiksin möödakäijaid, asjalikke kasse, kes, sabad sirgu, oma tähtsaid asju ajavad ning agulikoeri, kes hoovides nuusivad…

Suvel on Tähe tänavat käia laisem ja palavam, aga eriti mõnus on suveöödel, mis nii valged, nii valged, mööda seda koju jalutada. Siis on ainult oma sammude kõps-kõps, muusika kõrvus ning päevase palavuse järgi lõhnavad aiad ning mõni üksik kuutõbise koera haugatus. Vahepeal lähen ma ja istun kiriku juurde ning kuulan öise aguli hääli – vahepeal on kõik nii vait, aga vahepeal on kuulda, kuidas kusagil lähistel jagab mõni paarike maid, või siis on kuulda, kuidas hilja peale jäänud sammud tõtakalt kodu poole kiirustavad.

Ja märkamatult hakkab saabuma sügis. Ilmad lähevad aina jahedamaks ning taas on imeline aedadesse piiluda, sest valmis saavad ju ploomid, kreegid, õunad, kirsid… Siis panevad mõned inimesed oma majade ette suured kastid õuntega, juure silt: “Võtke palun!” Küll siis on tore taskud magusaid õunu täis toppida ning terve tee neid nautida. Aga sügis tuleb, tuleb paratamatult ning taas saabub lemmikaeg – päikseline vananaistesuvi, natuke krõbekülm, aga nii-nii värviline! Kõnniteed kattuvad iga päevaga aina enam värviliste lehtedega, milles saab lapselikult naerda rõkates sahistada, triibulised kindad käes ja roosa sall kaelas lehvimas.

Mulle meeldib jalutada üksinda, tegelikult. Kuigi ka Inimesega oleme me teinekord Tartu tänavaid mõõtnud, pihk soojas peos, ning need hetked on teistmoodi ilusad. Aga üksinda jalutamisel on oma võlu, saad jääda seisma, kui soovid, saad piiluda üle aedade ning murda endale kuskil üksik kibuvitsaõis, mida oimetuks nuusutada…

Mida teie jalutades teete?

/

Ma ei mäleta, kas ma olen seda lugu juba blogisse pannud, aga see on LEMMIKLUGU ÜLDSE! Aitäh, “Being Erica”, et sa mulle nii kauneid kanadalasi tutvustasid.

9 mõtet “jalutamisest

  1. marta

    aitäh 🙂 … nüüd tahaks minna ja vaadata Tähe tänavat ja Kosmost sinu pilguga ka üle…

    ja sellest, kuidas ma suvi otsa teiste inimeste aedu vahin /ja kadetsen, heatahtlikult ilusamate peale/ ma veel ei jõudnudki kirjutada…

    kusjuures, mind kohutavalt häirivad inimesed, kes üle minu heki uudishimutsevad 😀 …

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Ja kusjuures, Marta, MIND kohutavalt häirivad inimesed, kes MEIE kibuvitsapõõsast, mis küll üle aia ulatub, endale õisi murravad:D Paradoksaalsed oleme.

      Ranna:)

      Vasta
  2. ranna

    oii kui ilus visuaalne sissekanne. mul hakkasid kohe pildid enda jalutamistest silme ees jooksma. nii tuttav, nii tuttav.

    Vasta
  3. Kris

    Selline äratundmishetk tuli :). Ma kõndisin ka 3 aastat tudengina niii tihti mööda Tähe tänavat, kuna ei tahtnud raha bussipileti peale raisata ja samas oli hea trenn ka. Praegu elan kesklinnas ja saan ka iga päev jalutada tööle, aga loodus ei muutu nüüd mu ümber enam nii palju ja rahvamassis ei pane enam tähele tuttavaid nägusid, kes varem iga hommik vastu jalutasid ja mingil moel nii tuttavaks muutusid. Samas on ka kesklinnas elamisel omad võlud…

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Igal ühel oma. Minu lemmiktänavad muide on hoopis Linda ja Kloostri. Ma ei teagi, miks, kuidagi armsad ja pisikesed ja nurgatagused ja erilise auraga. Aga mõlemad jalutamiseks liiga lühikesed.

      Vasta
  4. tafkav

    Uhh, kus mul tuli seda juttu lugedes Tartu-igatsus peale! Ma ise jalutasin kevadeti-sügiseti kõige rohkem Tähtveres ja Karlovas. Lemmiktänav oli aga hoopis Kastani – lihtsalt nii ägedad majad on seal…

    Vasta
  5. Evu

    Tähe täna oli 24 aastat järjest mu kodu-kooli-töö tee. Ja õhtune-öine-varahommikune tee küla pealt koju…
    Oh, igatsen juba suure toominga lõhna Õnne nurgal 🙂

    Vasta
  6. Evu

    Istun siin Kosmose nurga ühes korteris, oma uues kodus, ja otsisin välja, mida sina sellest kohast kirjutanud oled. Ja no nii ilus.. Ootan juba jälle aega, mil saab jalutada, mitte uisutada, ja ringi vaadata.

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.