inspireerivatest inimestest

Sirvisin eile-täna oma blogiraamatut, sest andsin selle hiljuti ühele inimesele ja juhuslikult sattusin kirjastuses hängima samal ajal, kui üks teine inimene selle ostis (ja sain autogrammi anda:) ning nüüd tundsin vajadust endale meelde tuletada, mis kõik siis seal kaante vahel ikkagi oli.

Naljakas on lugeda oma vanu tekste. Kohati on see tüdruk seal “daki.elab.siin” raamatus nii võõras ning ma hämmastun, kui mõtlen, kui palju ma muutunud olen – ja kui lühikese ajaga! Avaldamisest on ju möödas kõigest kaks ja pool aastat! Teisalt, veebruaris saab mu blog juba kuue aastaseks ning kuude aastasse mahub, peabki mahtuma, palju muutusi. Aga ikkagi pole paremat meeldetuletajat, et täna ma pole see, kes ma olin eile, kui päevik, blog või minu puhul siis see raamat. Ning täna on mul hea meel, et ma olen seda õnnelikku ja okkalist blogijateed käinud. Oma arengute ja taandarengute ja veidruste ja konksudega.

Ma hakkasin mõtlema inspireerivate inimeste peale. Cafe76-s küsiti mult, mida peaks täpselt tegema, et raamatut kirjutada. Ja ma vastasin (poolnaljaga), et on jube hea, kui sul oleks üks parimatest sõbrannadest juhuslikult ka kirjastuse omanik:) Tegelikult muidugi on seal taga veel palju rohkem, aga üks kindel asi, mis peab olema, et üldse luua ja loominguliselt mõelda, on inspireeriv inimene.

Mul on olnud õnn tunda mitmeid inspireerivaid inimesi. Ma mäletan, mis tunne oli mul keskkooliaegse parima sõbanna, Maschaga. Me tegime koos igasuguseid põnevaid projekte, kirjutasime “raamatuid”, tegime kollaaže… Ma annaks kõik, et nende töödega taas tutvuda, aga meie teed läksid lahku (minu süü tõttu ja see on üks asi, mida ma praeguseni väga kahetsen ja mis mind teinekord öösiti unetuna lage vahtima paneb). Aga see sünergia, mis meil koos tekkis, see oli midagi uskumatut ja mingi aeg ma mõtlesin, et ei koge seda kunagi enam kellegagi.

Kuni tuli Epp. See meie klikk, see oli taas midagi samasugust uskumatut ja õnneks see töötab seniajani. Ta annab mulle jõudu ja ideid ja temaga koosolemine tekitab alati mingisuguse tõelise loomepuhangu. Ta on uskumatu naine, uskumatult sügava ideepagasiga ning vahepeal ma imestan ja imetlen – kust tal see kõik tuleb? Kuidas mahub ühte väiksesse inimesesse nii palju?

Ning jälle olen ma tänulik, et ta on otsustanud seda minuga jagada.

Inspireerivaid inimesi on teisigi, näiteks kaks mu (praeguseks endist) kolleegi, nimetagem neid A.-ks ja K.-ks. Nendega koos olles hakkas alati õhk hulludest ideedest praksuma ning oma ajakirjanduskarjääri kiftimad, kreisimad ja ägedaimad lood olen ma just nendega koos teinud.

Ja siis inspireerivad mind veel Marta ja Potsataja. Ma täna mõtlesin jälle pikalt nende peale, ma ei tea isegi, miks. Aga kõik need koos veedetud blogiaastad… Need on jätnud sügava jälje. Nende elustiilis ja hoiakutes ja, mis peamine, armastuses, on nii palju inspireerivat ja lootustandvat. Kuna ma ei ole kummagagi kunagi kohtunud, otsin ma neid väga sageli tänaval vastu jalutavates inimestes ja nad on mu unedes käinud… no tubli poolsada korda kindlasti, kui mitte rohkem. Enam ei imesta ma üldse, kui unes jälle Marta ja Potsatajaga seiklen – ja iga kord on neil erinev nägu. (Ja iga kord ma mõtlen unes, et ahah, sellised nad siis ongi, poleks üldse arvanud.)

Vahepeal on hea endale meelde tuletada, kui väga on mul tegelikult heade inimestega vedanud. Ma tean, et väga sageli teen ma inimestele sellega liiga, et neist eemale tõmbun, mingite oma sisemiste emode pärast, aga ma ikka püüan saada paremaks inimeseks… Ja loota, et äkki ma lõpuks suudan ka olla kellelegi inspireeriv inimene. See oleks ülim au, sest ma tean, kui väga minu inspireerivad inimesed mulle loevad ja millise soojusega ma neid oma südames kannan. Ka neid, keda enam mu kõrval pole.

4 mõtet “inspireerivatest inimestest

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga