exits

Istusin köögis ja kogusin mõtteid, aga sisemist rahutust ära ei saanud. Mingi kriis on, aga ei ütleks, et eksistentsiaalne, lihtsalt mingi sisemine kriis. Teadmata põhjustel. Teadmata ajani. Teadmatust ajast, sest alles laupäeval ma õhkasin Katsiga rõdul öist Tartu äärelinna vaadates, et ma olen õnnelik, väga-väga õnnelik.

No ja olengi, aga mingi rahutus on ka. Enda põhjustatud, võimalik. Võimalik, et mingist muust allikast pärit.

Peaks end kokku võtma, aga ma täpselt ei tea, mida kokkuvõtmine tähendab ja kuidas see täpselt välja peaks nägema. Üks variant on end kokku võtta ja see artikkel ära kirjutada, mis tühja dokumendina mulle vastu vaatab. Teine variant on… magada tunnike ja alustada päeva uuesti.

Tühi tunne on kohati, tahaks kuhugi ära.

Nende äraminemistega, muidugi, on ka mingid omad mõtted. Kohati tundub, et see avantüristlik (sorry, Berit-Terje, ma ei mõtle sellega midagi solvavat) seiklemine on viimasel ajal nii üles haibitud, et muudmoodi, väikekodanlikult minemine pole justkui See Õige enam. Et kui on Egiptus, siis on justkui automaatselt paha, sest noh, Egiptus ju. Kui on pakett, siis on automaatselt paha, sest, noh, pakett ju.

Ei tea, ma mõtlen, et pole see asi nii must-valge midagi. Vahepeal ju võib lasta end ka hellitada, vahepeal võib lasta kellelgi teisel orgunnida ja vahepeal võib ju olla ka väikekodanlik sihtkoht. Ma ausalt öeldes läheks vist peast hulluks, kui peaksin ka sel jõuluvaheajal (jah! mul on ka nüüd jälle vaheajad!) autos loksuma ja ise end sodiks orgunnima ja taas Slovakkias lõpetama.

Nii et jah, jõulu- ja lumehull Daki võtab kätte ja lähebki käib soojal maal ka korra ära. Paketiga ja puha. Ma pole ju kunagi soojal maal käinud ja sel suvel väga ei saanudki suvetunnet. Tahan surfata korralikult jälle. Ja tahan teada, mis tunne on snorkeldada. Lumi on loodetavasti siin jälle ees, kui me tagasi tuleme, päiksepõlenud ja kõhulahtisusega (see, nagu ma olen aru saanud, käib enamasti soojamaareisiga kaasas).

/

Ette lubatud blogiposte on väga palju. Olen kohtunud kõiksuguste toredate inimestega. Näiteks käisin reede õhtul sellises toredas kohas nagu Cafe76, mis asub natuke kummalises kohas – Salemi kiriku keldris. Aga hirmus tore oli, inimesed olid armsad ja soojad ja jumalamuusika, teate, on ka edasi arenenud Sõnajalgadest (mis oli ausalt öeldes kohati üsna hirmutav ja ma sain seda lapsepõlves päris palju kuulata, sest mu õde oli hardcore Sõnajalgade fänn vanuses 8). Oli mõnus mahe jazzisugemetega helin hoopis ja jumalat ei pressitudki kurgust alla nagu seda Sõnajalad tegid.

Ühesõnaga, hästi armas oli. Cafe76 inimesed tegid valmis oma raamatu (mida saab näha siit) ja me rääkisime kirjutamisest ja lugemisest, kirjastamisest ja ümberkehastumisest.

Reedel oli ka hullult äge Piia sünnipäev, korteripidudes on ikka midagi sentimentaalsehõngulist ja samas pöörast. Ja laupäeval oli iga-aastane Sõprade Fabuloosne Jõululõuna, seesama, mille ajal ma südamest oma õnnelikkust õhkasin. Ja kõik tundus olevat paigas, see tähendab, ongi paigas.

Võib-olla sealt see rahutus tulebki. Elu on mingit kummalist rada mööda kõndinud viimased paar aastat. Ma olen jaganud seda muidugi väga kallite ja armsate inimestega ja ma olen selle eest kohutavalt tänulik. Sõbrad, tõesti, ma armastan teid südamest. Aitäh, et te mul olemas olete.

Või siis on see aastalõpurahutus või see rahutus, mis tuleb, kui sa mingi emotsiooni või tunde enda sees ära tabad ja aru saad, et tegelikult ei tohiks seda seal olla ja selle ajel tegutseda ei tohi ammugi. Aga minu emotsioonidega, õnneks, on vahepeal see lugu, et nad lähevad koos high‘ga minema ja siis on rahu majas jälle.

Teisalt on see hirmus ka, sest millised emotsioonid on siis päris, seda ei teagi. Või on nad kõik? Või pole nad ükski?

See on pikema sisevaatluse teema juba.

Jõulud tulevad kohe. Ja ma päriselt ka olen väga õnnelik, ainult välja ei oska seda kogu aeg näidata.

12 mõtet “exits

  1. luize

    Selle Egiptusega on küll korras ma arvan. Tõesti, keegi krimpsutab nina või? KEEGI kindlasti, aga mõtle sellele, kui varbad liivas on ja siis vaata, mis tunne tuleb.
    Istunud kord Kloostri Aidas Indrek Kalda. Peale väikest istumist ja ringivaatamist tõdes ta: “Kurat, siin on kõik nii alternatiivsed, et ei saa rahus viinagi võtta!” Nii on ka pekkis ju. Ole alternatiivne ja teised las olla vahepeal meinstriimid ka. Ma näituseks loen praegu Videviku-sarja kaks korda järjest läbi ja isegi teismeline ei pöörita enam kodus silmi.

    Eilne aafterpaaaaarti läks südamesse, et nii mõtlik post?

    Vasta
  2. Evu

    Puudusin jõululõunalt jõulutundetuse ja väsimuse tõttu. Vabandan!

    Olen aru saanud, et kui meeleolu/tuju pole sellised, et kuhugi välja tikuks, siis on mõnikord tõesti targem koju maailma eest peitu jääda. Et pärast ei peaks häbeneema oma pahura tuju ja teiste meeleolu rikkumise pärast.

    Aastalõpu lähenemine on minulegi mõjunud. Paneb teistmoodi end tundma kuidagi. Mine tea. See võib ka lihtsalt ületöötamine, ülemõtlemine, üleväsimus või mõni muu üle- eesliitega põhjus olla (Anne&Stiili horoskoobist näpatud idee).

    Jõulud tulevad. Isegi, kui teised su ümber seda ei tunneta. Sellele, kes soovib, tulevad ikka.

    Vasta
  3. Metskaplan

    Samasse kohta saab jõuda mitmel moel. Kui meil oleks kuu aega puhkust vabalt käes, siis oleks muidugi võimalik midagi teistsugust ette võtta aga paraku on meie ajaaken väga kitsas. Seega tuleb võimalikult palju rõõmu tunda sellest mis on.

    Igal tegevusel peab olema oma eesmärk. Paketiga minek aitab minu eesmärke sellel reisil väga hästi täita, sellepärast ma ei näe põhjust kurvastada.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Võibolla tuli tõesti kuidagi depressiivne postitus, aga tegelikult ei olnud see väga nii mõeldud. Kõik on ju jätkuvalt hästi. See Egiptuse-mõte jäi natuke eilsest pähe kajama küll, no vaata Roy ise kuidagi ka viskas selle Egiptuse natuke mõnitavalt ühte oma lausesse sisse ja sealt see mõte keriski edasi mul.

      Aga Luize, ei, hullult tore aftekas oli:) Aga ju see vähene uni ja kerge pohmell täna mõtlikkuse tõigi peale.

      Pirtsu, sinul of all the people on praegu väga lubatud olla väsinud. See käib sinu praeguse eluperioodi juurde. Mis on lubamatu, on see, et ma pole veel külla jõudnud.

      Vasta
  4. pirtsu

    mina olen lihtsalt väsinud. kõik tundub nii depressiivne.. kasvõi nt sinu postitused. kas asi on minus v sinus? (see on selline küsimus, millele tegelt vastama ei pea)

    Vasta
  5. Inga

    Pähh, ära kuula neid hülgeid!!! Egiptusel pole mitte miskit viga. Mõnikord detsembri- jaanuarikuus pole ilmad just väga rannalembesed, võib puhuda jahe tuul, aga no peale ranna on ka teisi asju võimalik ette võtta ja soojem-valgem on ikkagi kui antud aastaajal kodumail!
    Naudi reisi ja eksootikat ja ära unusta esimese 48 tunni jooksul tax-freest alkoholi osta 😉 pärast enam ei anta. (Või vähemasti vanasti oli nii).
    Kaunist jõuluaega ja uut aastat palmi all!

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Aitäh! Mul on nii palju segadust juba ette kogu selle reisiga, et ma natuke paanitsen ka. Mulle ei meeldi ju kaubelda üldse näiteks. Aga ma katsun end lõdvaks lasta ja nautida:)

      Vasta
  6. marta

    imho on reisimine üle haibitud…

    ja mitte jumalamuusika ei ole Sõnajalgadest edasi arenenud, vaid Sõnajalad ei ole muusikalises plaanis /olgu siis või nn jumalamuusikalises plaanis/ iial ühegi arvestatava tasemini küündinud…

    ja kas teil kohe ongi kõik tegevused eesmärgipärased? päriselt?

    ***
    ei nori tegelt, eriti, porsen, niisama, arvamuste paljusus, noh…

    ma viibin juba test tundi ühes ruumis töökaaslasega, kes kuulab Jüri Homenjat vaheldumisi Kukerpillidega, kõvasti… ja ma pean teda veel terve tunni kannatama… koos Homenja ja Kukerpillidega…

    tervitades,
    Marta,
    kah jõulutundetu – absoluutselt…

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Marta, tõsi muidugi, Sõnajalad polnud suurem asi kunagi. Aga kuna see on muusika, millest ma tõesti midagi ei tea, siis on Sõnajalad ja mälestus neist värvi andnud ja mu arvamust kujundanud. Ebaõiglane muidugi ülejäänud (hää) jumalamuusika suhtes.

      Reisimine on võibolla tõesti natuke ülehaibitud. Kodus olla on tõesti väga-väga hea. Aga mingi väike reisirahutus on õppinud mulle ka sisse tulema, seda vähemalt kord aastas… Tegelikult pole ma suurem asi reisija kunagi olnud. Lennata mulle meeldib, aga magada meeldib liiga palju…

      Vasta
  7. Metskaplan

    Reisimine ei ole üles haibitud. Maailma nägemine on alati olnud hea asi. Lihtsalt praegu on see laiadele massidele kättesaadav. Sellepärast tundubki, et igaühe noorem õde on elanud aasta Austraalias ja parim sõber õpib Londonis.

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga